Ainult sellerist kõhtu täis ei saa

Kirjandusvõistluse „BestSeller“ võiduromaanidest ei ole menuki staatust küll ühelgi, kuid võistlus on osaliselt oma eesmärgi täitnud.

JANIKA LÄÄNEMETS

Parajasti on käimas teine kirjastuse Pilgrim ellu kutsutud kirjandusvõistlus „BestSeller“. Sellal, kui uus saak valmib, on paslik üle vaadata eelmise võistluse viljad.

Ilukirjanduse kategoorias läks esikoht jagamisele kolme romaani vahel: Marek Kahro „Seal, kus näkid laulavad“, Helga-Johanna Kuusleri „Puhkus koomas“ ja Reelika Lootuse „Ära võetud“. „Hea bestseller on eelkõige lugu, mis ei lase sind lahti enne, kui oled keeranud viimase lehekülje,“ kirjeldas võistluse väljakuulutamisel ootusi žürii liige režissöör Ilmar Raag.1 Siinkohal lugeja pettuma ei pea, kõik kolm raamatut on tõepoolest põnevad. Kas mõnel neist on „läbimurdepotentsiaali väljaspool Eestit ja ka teistes meediumites“,2 on iseasi, niisamuti teoste kunstilise taseme küsimus.

Kolmest peaauhinnaga pärjatud autorist tuntuim ja kogenuim on Marek Kahro. „Seal, kus näkid laulavad“ on tema neljas romaan, mis tunnistati hiljaaegu Bernard Kangro nimelise kirjanduspreemia vääriliseks. Tegu on psühholoogilise põnevikuga, mille läbiv teema on minevikupaine. „Aga mälestused ei mädane. Need jäävad ikka mingil kujul alles, kas paberile, kõvakettale või kellegi närvikiududesse. Möödunu ei kõdune. Mis olnud, heidab ikka pikki varje üle aegade ja halvimal juhul ka üle inimeste,“ mõlgutab jutustaja (lk 26). Luukered ronivad varem või hiljem kapist välja ning juhtub minevik peitma endas rida salapäraseid surmajuhtumeid, võtab möödaniku vari ähvardavalt sünkja tooni. Ainult tõde võib pimeduse taganema sundida. Kui esialgu näib, et võitlusesse tuleb astuda üleloomulike jõududega, siis peagi saab selgeks, et luukerekapi ukse on lahti teinud ikkagi kõigest sarimõrtsukas.

Tulemuseks on kergelt müstikahõnguline kriminaalromaan, kust ei puudu korralikule krimkale kohustuslikud pingelised olukorrad ja rohked süžeepöörded. Ajakirjanik Jaan Martinson on avaldanud lootust, et ehk lõpeb just Kahro teosega eesti krimikirjanduse kiratsemine ning algab meiegi maal viimaks raamatuvormis kriminullide õitseaeg.3 Kui pidada aga silmas „BestSelleri“ žürii hellitatud lootusi võidutööde potentsiaalist muu hulgas ka eesti kirjandusruumist välja murda, siis võinuks Kahro näkitemaatikale rohkem rõhku panna. Sellega eristunuks romaan paremini krimikirjanduse massist.

Neile, keda mõrvamüsteeriumide lahendamine ei köida, pakuvad lugemiselamuse värvikad ja detailitundlikud sissevaated tegelaste hingeellu ja mõttemaailma (vt nt Inna Pinteri kirjeldust lk 94–95) ning teose ladus ja kujundirohke keel. Olgu viimase väite kinnituseks toodud paar näidet. „See nimi voogas üle aia, kepsutas aknaplekil ja liugles kollakaks tõmbunud pitskardinat riivates otse Lara pisikestesse kõrvadesse“ (lk 49). Või: „Isegi kui pill on kulunud ja auke täis, tuleb seda edasi puhuda. Kuniks kopsudes õhku jätkub. Mis tollest, et kukla taga põleb mets ja lõõmendab viljatu nurm ja hästi on tunda, kuidas üksikut teelolijat jälgib tontide kuningas … Surm. Ikka edasi!“ (lk 147). „Seal, kus näkid laulavad“ on kolmest võistlusel esikoha pälvinud romaanist kahtlemata kunstiliselt kõige kõrgemal tasemel ning ennustab Kahrole kirjanikuna helget tulevikku.

Täiesti uus nimi on Helga-Johanna Kuusler, kelle „Puhkus koomas“ on debüütteos. Kuusleri romaani ridadeski külvab hirmu sarimõrvar, kelle tabamine jääb sedapuhku liiklusõnnetuse järel võõra noormehe kehasse sattunud neiu õlule. Kui Kahro on rikastanud oma teost mütoloogiapudemetega, siis Kuusler on lisanud tekstile vürtsi mõningate fantaasiakirjanduse elementidega. „Puhkust koomas“ võib võtta ka noorteromaanina. Raamatu tagakaanel välja reklaamitud „noore naise eneseleidmise loona“ jääb teos siiski kahvatuks, põhirõhk on ikkagi mõrvaloo lahendamisel ning kurjusel ja selle vastu võitlemisel.

Kuusler on osav pinget kruvima, vaatamata sellele, et mõni episood või dialoog on siin-seal välja kukkunud veidi kohmakalt. Noor autor alles otsib oma kirjanikukäekirja. Esimeste sammude ebakindlust ei aita varjata ka tõsiasi, et teose alustekstiks on valitud nobelist William Goldingu menuromaan „Kärbeste jumal“ (1954, ee 1964) – selletaolise meistriteose varjust oleks raske olnud välja murda kogenud kirjanikulgi, algajast rääkimata.

Marek Kahro romaan „Seal, kus näkid laulavad“ tunnistati hiljaaegu ka Bernard Kangro nimelise kirjanduspreemia vääriliseks.

Marek Kahro romaan „Seal, kus näkid laulavad“ tunnistati hiljaaegu ka Bernard Kangro nimelise kirjanduspreemia vääriliseks.

Pilgrim

Reelika Lootuse nimi on samuti veel suhteliselt tundmatu. „Ära võetud“ on koduperenaisest kirjaniku teine teos ja kannab žanrimääratlust „psühholoogiline thriller“. Amneesia käes vaevlev minategelane püüab siin lahendada iseenda salapärase kadumise lugu ning jõuda jälile inimestele, kes ta aastate eest röövisid ja psühhiaatriahaigla seinte vahele lukustasid. Tasapisi hakkab noore naise kaotatud aastatelt unustuseloor kerkima ning ta asub kild killu haaval oma purunenud elu uuesti kokku panema.

Pikk vangistus on Lootuse romaani kangelannalt võtnud nii mälu kui ka minapildi ning jätnud järele vaid kesta: keha ja viimseni pingul meeled. Just peategelase kehalise seisundi ja aistingute põhjalikud ning äärmiselt tõetruud kirjeldused on teose tähelepanuväärsem osa. Efekti võimendab autori otsus vahendada neiu läbielamisi olevikus, mitte minevikus, nagu proosatekstides enamjaolt tavaks. Keeleliselt kulunuks romaanile ära pisut rohkem viimistlemist, lugemist häirivad ka arvukad kirja- ja trükivead.

Kõigi kolme romaani peategelaseks on (noor) naine. Karakteritena jäävad aga nii Maia, Saskia kui ka Angelika küllaltki üheplaaniliseks. Kui Lootuse romaani „Ära võetud“ mälukaotuse all kannatava kangelanna puhul on see neiu füüsilist ja mentaalset seisundit arvestades teose alguses mõistetav (ehk taotluslikki), siis tõsiasi, et Angelika tegelaskuju ei avane ka romaani lõpuks, on pisut kummastav. Naise elulugu rullub küll lahti, kuid minategelast ennast ei õpi lugeja teose ligi kolmesajale leheküljele vaatamata peaaegu üldse tundma. Visandlikuna mõjub ka Kuusleri romaani „Puhkus koomas“ peategelane Saskia. See üllatab eriti seetõttu, et romaani on esitletud, nagu öeldud, muu hulgas kui neidise eneseleidmise lugu. Kõigis kolmes teoses on mitmed kõrvaltegelased üksikasjalikumalt välja joonistatud kui kesksed karakterid (nt Lara Kahro, Jack Kuusleri ja Vivian Lootuse romaanis).

On tähenduslik, et nii „Seal, kus näkid laulavad“, „Puhkus koomas“ kui ka „Ära võetud“ on kõik kriminaalromaanid. Võistlust välja kuulutades lausus selle idee autor, kirjastuse Pilgrim peatoimetaja Tiina Ristimets järgmist: „Bestselleriks võib lugeda raamatuid, mis hakkavad elama oma elu väljaspool raamatumaailma. Need on lood, mis toovad raamatute juurde ka need inimesed, kes muidu võib-olla ei loe. Lood, mis puudutavad ja kõnetavad väga suurt hulka inimesi, olenemata soost, vanusest, rahvustest, kultuurilisest ja religioossest taustast.“4 Krimikirjandusel on tõepoolest laiem lugejaskond kui nii mõnelgi teisel kirjandusžanril ja kriminaalromaanid seega võidutöödena loogiline, olgugi turvaline, et mitte öelda igavavõitu valik. Lennukaid eesmärke seadnud žüriilt oodanuks veidi julgemaid otsuseid, muidugi eeldusel, et peaauhinnata jäänud käsikirjade tase seda lubanud oleks. Mitmekülgsem valik kindlustab ka mitmekesisema ja eeldatavasti suurema publiku.

Kuigi ükski kolmest romaanist menuki staatust saavutanud ei ole, on kirjandusvõistlus „BestSeller“ vähemalt osaliselt oma eesmärgi täitnud ning andnud meile mitu kaasahaaravat teost, mis võiksid kui mitte mõnda võõrkeelde, siis ehk kodumaal mõnda teise meediumisse, näiteks kinolinale või teleekraanile välja murda. Potentsiaali neil igatahes on, iseäranis seetõttu, et meie televisioonis armastatakse krimkasid jätkuvalt palavamalt kui kirjanduses. Nõudlikumale lugejale jäävad need teosed oma praegusel kujul aga natuke lahjaks. Ettevõtmise logol ilutsevad sõnas „BestSeller“ l-ide asemel kaks sellerivart. Seller, nagu lugeminegi, on tervisele kasulik, kuid ainult sellest kõhtu täis ei saa.

1 Uus kirjanduskonkurss „BestSeller“. – Sirp 7. IV 2015.

http://www.sirp.ee/online-uudised/kaivitus-uus-suurima-auhinnafondiga-kirjanduskonkurss-bestseller/

2 Samas.

3 Jaan Martinson, Raamatublogi. Kuriteod näkilaulu saatel. – Eesti Päevaleht 11. IV 2016.

http://epl.delfi.ee/news/martinson/raamatublogi-kuriteod-nakilaulu-saatel?id=74198803.

4 Uus kirjanduskonkurss „BestSeller“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming