Ainus, mitte esimene

Doris Kareva

Sergei Dovlatovit meenutab Elvira Mihhailova          1941. aastal Ufaas sündinud ja 1990. aastal New Yorgis surnud Sergei Dovlatov elas aastatel 1972–1975 Tallinnas. Kas räägiksite lähemalt, mis asjaoludel ta Tallinna saabus?        Elvira Mihhailova: Selleks ajaks oli Dovlatov jõudnud juba kümme aastat proosat kirjutada,  avaldada seda aga ei õnnestunud – ei Peterburis ega Moskvas. Saatis küll erinevatele kirjastustele, aga igalt poolt saabus ühtemoodi vastus: lood küll meeldivad, aga avaldada pole võimalik. Kuna Eestis oli oma rahvuskirjandus, siis venekeelse kirjanduse üle nii range üleliiduline kontroll puudus. Ja nii saabuski Dovlatov siia lootuses oma töödega trükki pääseda, töötas mitmes kohas, nagu Morjak Estonii, kuni sai tööd Sovetskaja Estonias.  Sellest ajast pärinevad Jelena Skulskaja mälestused ilmusid äsja Loomingu Raamatukogu 24.-25. numbris.  

   

Need on vapustavalt eredad. Ometi olite just teie Dovlatovi esimese raamatu toimetaja? 

Tõepoolest, tema esimene proosakogu „Linnalood” koosnes poliitilises või ideoloogilises mõttes üsna süütutest jutukestest ning oli meie mõistes täiesti avaldatav. Aga samas, kuidas seda öeldagi – Dovlatov oli ikkagi nõukogudevastane  kirjanik. Mitte et ta oleks kirjutanud otseselt režiimi vastu, aga vaim, mis tema teostes valitses …Tal polnud ühtegi positiivset kangelast. Ta kirjeldas sageli üsna eemaletõukavaid tüüpe, kas siis irooniliselt või naeruvääristades, aga toona nõutud positiivsust tema loomingus polnud.         

Eesti tolleaegse noore proosaga kõrvutades polnud see ju midagi tavatut?      

 Just nimelt, näiteks 1978. aastal ilmunud eesti  noorte autorite proosakogumik, väga originaalse ja väljapeetud kujundusega – musta kaane ja sulepeaga –, lõi üleliiduliselt suuri laineid, see võeti vaimustusega vastu, arutati konverentsidel … Selles mõttes ei kujutanud Dovlatov Eestis endast midagi enneolematut. Mina toimetaja ja Aksel Tamm tol ajal ainsa ilukirjandust välja andva kirjastuse Eesti Raamat peatoimetajana otsustasime ühiselt, et tema raamat tuleb välja anda.         

Milliseks kujunes selle saatus?         

Tekst oligi juba laotud ja küljendatud, teine korrektuur tehtud, kui tuli kogumik anda Glavliti ülevaatamiseks. Meil Aksel Tammega muidugi puudus loend sõnadest või mõistetest, mille kasutamine oli välistatud. Ja selguski, et Dovlatov viitab siin-seal laagrile kui ühele paigale, ilma lähemalt konkretiseerimata. Seda jõudis ta teha hiljem, „Tsoonis”. Aga Glavlit juba reageeris,  nähes seost teadagi milliste koonduslaagritega. Ja see tegi nad väga ettevaatlikuks. Rääkimata intonatsioonist: valdav pessimism, ei ühtegi helget tegelaskuju, aina mingid joodikud …Ühesõnaga, väga kahtlane autor. Ja saadetigi poolvalmis raamat edasi keskkomiteesse seisukohavõtuks. Samal ajal oli aga Dovlatovil valminud ka rida jutustusi, mida ta ei kavatsenudki trükki pakkuda ega lootnud nende avaldamisele.  Sõjaväes sattus ta ohrannik’uks ehk siis vangivalvuriks samades laagrites, kus hoiti poliitilisi vange, sulisid ja bandiite läbisegi. Kui Solženitsõn kirjeldas seda maailma seestpoolt, siis Dovlatov nägi sama pilti teisest vaatepunktist. Ja ka kirjeldas sedasama nähtust teisest küljest. Mõistagi ei olnud need tekstid mõeldud tol ajal avaldamiseks, küll aga rändasid käest kätte. Ja nii juhtuski, et tema „Tsoon” jõudis inimeseni, kes oli pühendunud keelatud kirjanduse  kogumisele ja levitamisele. Käsikiri, mille ta Dovlatovile järgmisel päeval tagasi pidi andma, oli parajasti laua peal, kui saabusid läbiotsijad Solženitsõni, Soldatovi jt jahil. Põhiliselt Sergei Soldatovi vastu see rünnak oligi suunatud. Aga juhtumisi avastati ka Dovlatov. Aksel Tamm oli väga hea läbirääkija, ta võis vaielda Glavlitiga, isegi keskkomiteega raamatute avaldamise asjus. Aga kui käsikiri oli sattunud juba KGB kätte, ei jäänud vaidlemiseks  enam võimalust. Nii jäigi peaaegu valmis raamat ilmumata. 

Kas praegu, kui see ilmuda võiks, on juba hilja? 

Paraku jah, tegu on ikkagi Dovlatovi noorpõlvelugudega, mida ta hiljem ise enam kuigi tõsiselt ei võtnud ega soovinud trükki anda. Niipea kui Dovlatov New Yorki jõudis, hakati teda kohe ja kiiresti tõlkima ja avaldama, võiks  öelda, et kuulsus saabus üleöö. Ühele intervjuuküsimusele, milliseid kontakte on tal ameerika kirjandusega, vastas Dovlatov: „Siin mitte mingisuguseid. Leningradis elades oli mul sealsete ameerika kirjanikega palju rohkem suhtlemist.” Selle peale kukkus noor neiu, kes teda intervjueeris, sõna tõsises mõttes naeru pärast toolilt maha ja jätkaski intervjuud juba põrandalt. Vähemasti nii Dovlatov ühes oma erakirjas seda kirjeldab.         

Tõepoolest, kas või näiteks Brodski, kellega  Dovlatov lähedalt suhtles, oli ju vene kirjanik.       

  Jah, see on tõepoolest väga naljakas. Eestis elades suhtles Dovlatov ju niisamuti peamiselt vene kirjanikega, eesti kultuuriruumi õigupoolest sisenemata.       

Kas tänases eesti kirjanduspildis on kedagi, keda võiks Dovlatoviga kõrvutada või kellele  ta oma isiksuse või loominguga on tuntavat mõju avaldanud?     

Ei ole siiani tähele pannud.       

Kas autori jaoks märgilise tähendusega teose antud ajal avaldamata jäämine mõjutas Dovlatovi edaspidist loomingut või tema valikuid, näiteks Tallinnast lahkumist?       

Selle raamatu ilmumine oleks kahtlemata Dovlatovile tähendanud väga palju. Ja kuna läks teisiti, siis otsustaski ta mõne aja pärast Tallinnast  lahkuda. Kirjandusest pidas ta väga lugu, samas varjas oma erudeeritust igati. Tema novellides ja romaanides ei ole sellest vähimatki jälge; ta väldib teadlikult igasugust kirjanduslikkust, kujundlikkust, moraali, eriti enda sattumist õpetaja rolli.     

Rääkige palun temast kui inimesest lähemalt.       

Dovlatov oli väga ere isiksus; mitte ainult silmapaistva välimusega ja pikka kasvu, vaid ka ühtpidi väga korrektne ja teistpidi piiridest üldse mitte hooliv. Teda iseloomustas ühtaegu irooniline ja teatraalne stiil. Näiteks, kui kohtusime  pärast toimetamistööd esimest korda tänaval, hüüatas ta: „Teie! Eraisikuna ja ilma saatjata?” Raadios Vabadus algatas ta sarja „Lihtsad inimesed”, mida mõnikord kuulasin. Seal kirjeldas ta näiteks näitleja elu – mitte kui kuulsuse, vaid lihtsalt inimese elu, kes töötab näitlejana –, kõneldes tema elutingimustest, igapäevaprobleemidest …Väga väike palk, millest ei piisa kas või eluvajalike sobivas stiilis riiete ostmiseks, harva osaks langevad rollid ja suur stress, mis  paneb jooma – ja oma saate lõpetas ta väga inimlikult: just selline olin ma ajakirjanikuna isegi. Mitte kusagil ei aseta ta end ühestki inimesest kõrgemale.   

Dovlatovil oli arusaadavalt arvukalt sõpru  ja mitmesuguseid suhteid. Kas tema lähisugulasi on oodata ka Tallinna Dovlatovi päevadele?   

Tõepoolest, lisaks kahele ametlikule abielule oli Dovlatovil veel mitmeid suhteid ja järeltulijaid. Üks tema lapselastest, kes sarnaneb vanaisaga hämmastavalt, on tulemas koos emaga ka Tallinna.   

Tallinnast ei viinud Dovlatovi tee mitte otse New Yorki?   

Ei, kõigepealt, 1975. aasta algul lahkudes veetis ta kolm võrdlemisi pidetut aastat Peterburis, kord leides ja kaotades töö, alkoholi ja juhusuhete keerises. Sõbrad korraldasid talle siiski võimalusi töötada lasteajakirjas Kostjor ja juhtida ekskursioone Puškini kaitsealal. Talle anti heast südamest nõu hoida madalamat profiili, mitte kõnelda ülemäära palju, varjata „Tsooni” käsikirja lootuses midagi ikkagi trükki anda –  aga just see äratas temas trotsi. Nii tegutses ta täpselt vastupidi, kuni nagu mitmetele enne teda, nagu Solženitsõnilegi, anti valida vanglakaristuse ja maalt väljasaatmise vahel. Nii lahkuski Dovlatov Ameerikasse. Kuna tema teine naine lapsega oli juba ette jõudnud ning koguni leidnud tööd korrektorina venekeelses ajakirjas, oli Dovlatovi maabumine suhteliselt rahulik – ulualune ja elementaarne eluolu oli tagatud. 

Kas Tallinna-teemaline raamat „Kompromiss” valmis Peterburis või New Yorgis?       

Enne Ameerikasse jõudmist tuli Dovlatovil  veel pool aastat veeta Viinis, kus temasarnaste emigrantidega tegeldi ja nad edasi suunati – kes Iisraeli, kes Pariisi, kes New Yorki … Ja just seal kirjutas ta valmis Tallinna mälestustel põhineva romaani „Kompromiss”, kus ta tegelikult kompromissi ei teinud: peaaegu kõik tegelased on ära toodud oma pärisnimede all, põhimõtteliselt. Tema jaoks oli see loomulik juba siis – tegelane ja prototüüp on üks ja sama. Ainult minule on andnud ta teise  perekonnanime. Ja Aksel Tamme kohta mainis erakirjas tänulikult, et tema raamatut võttis kaitsta peatoimetaja ise – kogu oma õilsuses, kuid relvastamatuses.       

Kuidas võtaksite kokku Dovlatovi kirjanikukreedo?       

Kirjanik ei pea olema õnnelik. Ega positiivne. Ka halvasti elamine nõuab annet – sest siis on, millest kirjutada. Mulle avaldas tema eluvaade sügavat muljet. Ehk võiks selle kokku võtta sõnadega: ainus ei pea olema esimene. Tema  kirjutistes leiab vastused kõigile võimalikele kirjaniku ellu puutuvatele küsimustele.     

Küsinud Doris Kareva

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming