„Ainus võimalus on lasta katastroofil juhtuda“

Kirjanduse ja üldse kunsti ülesanne on siseneda elu nurgatagustesse, mida oleks teiste vahenditega raske avameelselt käsitleda.

MELE PESTI

Porto Alegre, Brasiilia kõige lõunapoolsema, jahedama ja euroopalikuma osariigi pealinn. Ergu kultuurieluga linn, kus suur protsent elanikkonnast kirjutab, loeb ja arutleb kirglikult ilukirjanduse üle. Veel hiljuti oli see ka rikas ja hästi juhitud edumeelne linn: just siin sündis esimene kaasav eelarve ja Maailma Sotsiaalfoorum.

Paar aastat tagasi puhkes aga kriis, kord on käest ja kuritegevus kasvab kiirelt. „Oma koduaknast nägin inimese tapmist,“ mainib kirjanik ja tõlkija Daniel Galera (sünd 1979). Paari pikutavat kodutut märkan kirjaniku töötoa akna taga pargis silmanurgast isegi. Suurem osa Galera sõpru on kodulinnast lahkunud, kultuurimekasse São Paulosse suundumist kaalub temagi.

Mul õnnestus Daniel Galeraga ta pungil raamatuid täis kabinetis mõnusalt vestelda tänu Brasiilia rahvusraamatukogu stipendiumile. Igal aastal võivad brasiilia ilukirjanduse tõlkijad üle ilma kandideerida ja kümmekond neist saab võimaluse töötada kuu aega Brasiilias. Veetsin stipendiumi toel paar nädalat romaani „Verest nõretav habe“ toimumispaikades, rannakülades ja Garopaba linnas, mis mõjus võimsalt, justkui pääsuna otse romaaniilma. Sellesarnane stipendium kuluks ära igal maal: tõlkija motivatsiooni kasvatab see mühinal.

Daniel Galera romaan „Verest nõretav habe“ näitab nii Brasiilia ühiskonna päikese- kui ka varjupoolt.

Daniel Galera / Wikimedia Commons

Miks ei ole „Verest nõretava habeme“ peategelasel nime?

Mulle on alati meeldinud lugeda raamatuid, kus peategelase nimi ei ole teada. Selle meetodi jõud on eriti ilmne João Gilberto Nolli1 loomingus: tema minajutustajatel, paari erandiga, ei ole samuti nime. Ise kirjutama asudes tuli see loomulikult. Kui jõudsin „Habeme“ kirjutamiseni, oli see juba teadlik võte. Mulle oli algusest peale selge, et kirjutan kolmandas isikus, jutustaja on kõiketeadev ja – hoolimata võimest ajas liikuda – valib enamasti võimaluse jutustada olevikust. Peategelane on algul väga lihtne kuju, kes muutub narratiivi jooksul mõnevõrra müütiliseks, ja mulle tundus, et nimeta olek aitaks siin kaasa.

Minu arust ei ole nimi vähetähtis detail – see loob visuaalset sisu. Iga lugeja tunneb elust, raamatutest, kinost või telekast kedagi samanimelist ja see hakkab peas kaasa mängima. Tahtsin aga, et lugeja oleks maksimaalselt avatud.

Kust tuli otsus, et „Habeme“ peategelane põeb prosopagnoosiat ehk on näopime?

Lugesin selle haiguse kohta paar aastat enne romaani kirjutamist ühe neuroteadlase raamatust. Mulle jättis sügava mulje, et selline asi on olemas, ja mõtlesin kohe, et seda peaks mõne tegelase puhul kasutama, sest see tõotab huvitavaid olukordi. Põhjus ei olnud olukorra sümboolsus – selles olukorras inimene otsib ju justkui igavesti oma identiteeti. Pigem tahtsin katsetada süžee võimalusi. Esmatasandil on „Habe“ lugu mehest, kes läheb väikelinna sugulase surmaga seonduvat uurima. Seega on see põnevuslugu, kus uurija ei suuda nägusid meelde jätta.

See üllatab mind. Kahtlustasin, et su soov on olnud kuidagi intrigeerivalt identiteedist rääkida või stiili põhjendada: näopime tegelane võimaldab esitada põhjalikke kirjeldusi.

Olen alati olnud keskmisest kirjeldavam autor. Lisan algul tühisena näivaid detaile, aga usun, et head kirjeldused lubavad täielikumalt teosesse sukelduda, sest kutsuvad esile meelelisi elemente. Kui kirjutan, et maja seinad on punase tindi värvi, siis ei taha ma rääkida ainult punasest majast, vaid kutsuda lugejas esile ka tindi lõhna ja tekstuuri kujutluse, kuidas tint valgust tagasi peegeldab.

„Habeme“ jaoks näopimedust uurides sain teada, et näopimeduse all kannatavad inimesed õpivad tähelepanu pöörama inimesega tutvumise kontekstile, et teda pärast ära tunda. Järgmine äratuntavaim kehaosa pärast nägu on käed. Paljud näopimeduse all kannatanud on jaganud internetis kogemusi, kuidas nad jälgivad inimeste käsi.

Kujutlesin, kuidas inimene saabub võõrasse linna detektiivitööd tegema, aga ka hingerahu otsima. Ta pöörabki tähelepanu detailidele, mis kohalikule silma ei hakka, ta jälgib pingsalt maailma, inimesi ja olusid. Kas või merd, millega peategelasel on väga intiimne suhe, ei kirjelda ma raamatus niisama üha uuesti. Näopimedus on nii-öelda täiuslik torm: see andis mulle võimaluse võimendada mõnd stiiliaspekti.

Detailitäpsus hakkas mulle tõlkijana eriti silma anatoomia puhul. Pidin tegema uurimistööd kehaosade korrektsete nimetuste leidmiseks.

Asi on selles, et peategelane on õppinud kehalise kasvatuse õpetajaks, ta on läbinud anatoomia- ja meditsiinikursuse. Ta on väga tundlik tüüp, kes tegeleb eneserefleksiooni ja elufilosoofiaga, aga samal ajal on ta kultuuriliselt siiski mõnevõrra piiratud, sest ei ole ilukirjandust kunagi lugenud ega hakkagi lugema, tal ei ole nüansirohket sõnavara mõtete väljendamiseks. Aga eruditsiooni ongi mitut tüüpi, tema näiteks teab kõiki inimkeha luude ja lihaste nimetusi.

Räägime stiilist ka teise nurga alt. Missugune on ilukirjanduse toimetaja roll Brasiilia kirjastustes ja milline see võiks olla?

Ma olen oma loomingut avaldanud ainult ühes suures kirjastuses, Companhia das Letras. Esimese lugemise käigus ei keskendu toimetajad nii väga detailidele ja õigekirjale, vaid vaatavad pigem struktuuri ja karakterite veenvust. Saadan iga käsikirja kuni viiele usaldusisikule ja palun nende arvamust, sest mulle meeldib esimeste lugejate ja ametliku toimetajaga mõtteid vahetada ja teksti viimistleda. Raskem on käsikirja lõpetamise faas, siis pean end sundima. Raamat ei ole kunagi sada protsenti valmis, aga ühel hetkel tuleb see ikkagi käest anda.

Kas oled pealkirjaga „Verest nõretav habe“ tagantjärele rahul? Avastan end tõlkijana pidevalt vabandust palumas: olen tõlkinud koleda pealkirjaga romaani, aga asi pole nii hull, see on ikka korralik teos.

Mul on tavaliselt pealkirjade panemisega suuri raskusi. Enamik mu käsikirju jõuab toimetajani ilma pealkirjata. Kui pakun mõne pealkirja, siis see ei meeldi toimetajale. Nemad pakuvad aga variante, mis on minu arust kohutavad. „Verest nõretav habe“ on erand. Töötasin alles esimesi kuid käsikirjaga, kui see fraas ilmutas end mulle. Kirjutasin selle tuleviku jaoks üles. Mõtlesin raamatust naljaga pooleks alati selle pealkirja all. Ma ei võta pealkirju tõsiselt: need ei pea minu arust olema poeetilised sümbolid, mis annavad lugemiseks võtme.

Pealkirja põhjal võib lugeja romaani pidada odavaks õudukaks, aga lugedes ta ootused teisenevad. Pealkirja ja esimest peatükki võib ta veel lugeda usus, et tegu on põnevusromaaniga, aga edasi saab ta aru, et see on pigem eksistentsialistlik tekst, kus ei juhtu pidevalt midagi ootamatut. Mulle meeldib lugejate ootustega mängida ja raamatu tõsidust hägustada.

Andsin käsikirja üle, arvates, et mul palutakse pealkiri vahetada, aga, oh üllatust, toimetajatele see meeldis ja diskussioon jäi ära. Pealkiri on täpselt niisugune, nagu paistab – raamatu sisuga sobimatu, kuid äratab tähelepanu ja intrigeerib.

Habemes“ on palju joonealuseid märkusi: telefonikõne üleskirjutus, Facebooki-sõnumid jne. Kas see on eksperiment ja vormiotsing?

Ei, seda mitte. Kui taotlus olnuks netikeel sisse tuua, teinuks ma seda märksa radikaalsemalt. „Habemes“ on tegelikult joonealuseid märkusi vähe. Mulle meeldib väga David Foster Wallace, kes andis joonealustele uue loomingulise vormi ja kasutas neid killustunud elu ärevuse kujutamiseks. Tema tekstide lugemine andis mullegi justkui voli kasutada seda vormi väljaspool akadeemilisi tekste.

„Habeme“ joonealused on märksa proosalisemad, kui võiks arvata. Jutustaja on kõiketeadev, ent räägib vaid sellest, mida parasjagu näeb, tunneb, elab. Kui tekkis vajadus esitada mõni tagasivaade või mujal toimuv dialoog, siis kirjutasin selle rea alla. Need olid mu töömärkmed, kuid üle lugedes tundus, et need täidavad oma funktsiooni. Märkmed aitavad ka mõnd mõistatust lahendada. Võimalik, et just veebis, nutitelefonis ja mujal leiduvad hüperlingid aitasid mul sellise lahenduseni jõuda.

1990ndate lõpul püüdsite rühmitusega CardosOnline uuendada radikaalselt kirjanduskeelt, tuua digitaalsuse ilukirjandusse. Murrangut ei ole toimunud: žanrid on enam-vähem muutumatud ja kirjandusväli jätkuvalt romaanikeskne.

Nooremana olid mu ootused tõesti märksa suuremad. Eeldasin, et kirjanduse vorm muutub hõlmamaks uusi väljendusviise ja digivahendeid. Seda pole juhtunud. Internet on luulet ehk rohkem mõjutanud kui proosat. Romaan ei haagi hästi netikeele arenguga, need on eri väljad. Proosa võib olla pelgupaik igapäevase tšättimise, meilimise, skaipimise eest. Ma ei näe mõtet kirjutada sellesama keelega täidetud romaani, mida lugedes jätkuks ärevus ja killustumine, mis kaasneb veebitarbimisega.

Eksperimente tehti varem palju, eriti sajandivahetusel. Katsetati jagatud autorsust, illustreeritud tekste, mis hüplesid hüperlinkide kaudu mööda netti, aga publik ei tahtnud neid eriti. Uute vormidega taotleti midagi, mida seesama internet pakkus juba ise märksa paremini. Võib-olla leiduvad igatsetud uued narratiivid tänapäeval pigem videomängudes, Instagramis, videotena Facebookis jne.

Kirjandus on liikunud pigem vastassuunas: nii bestsellerid kui ka kriitikute lemmikud on viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal pigem rõhutatult kirjanduslikud, tihti väga paksud, näiteks Roberto Bolaño 900-leheküljelised romaanid, Jonathan Franzeni looming, isegi Harry Potteri saaga. Kirjandusest on saanud pigem vastukaal kiirusele, fragmenteerumisele ja pihustumisele. Ilukirjandus püüab säilitada teisi viise, kuidas olulistest asjadest rääkida. Kirjandus on ajalehe või veebisaidiga võrreldes märksa spekulatsioonilembesem ala, võimaluste katsetamine ja läbimängimine. Võtame näiteks „Lolita“, mis on ju põhimõtteliselt pedofiilne romaan …

Eestis on pooleli kohtuasi teose pedofiilses sisus süüdistatava autori vastu ja pole välistatud, et kirjanik läheb reaalselt vangi …2

Kontekste võib olla igasuguseid, aga üldiselt on kirjandus jätkuvalt koht, kus ka sotsiaalselt aktsepteerimata teemasid läbi mängida. Hea kirjandus muudab tuntut ja konventsionaalset, pistab rinda teemadega, mis ei ole veel lõpuni läbi seeditud, ja keelega, mis on mõistetamatuse piiril.

Üks tegelane su viimases romaanis3 ütleb, et piiridest üleastumine ei ole tänapäeval enam võimalik, sest miski ei šokeeri enam. Mulle tundub, et konservatiivsust on siiski veel piisavalt.

Šokeerimine pole ehk oluline, aga on väga soovitav, et kirjanduses sõnastataks asju, mida teised ei tee. Kirjanduse ja üldse kunsti ülesanne on siseneda elu nurgatagustesse, mida oleks teiste vahenditega raske avameelselt käsitleda. Kunsti peamine eesmärk on kujutleda teistsuguseid võimalikke maailmu, mida ei saa päris elus katsetada, sest tegu on illegaalse või sotsiaalselt liiga tundliku nähtusega.

Üks karmimaid teemasid romaanis „Verest nõretav habe“ on omakohus. Kas see on Brasiilias aktuaalne?

Jaa, Brasiilias on lintšimine tavaline, seda näeb uudistes tihti. Romaani kesksest seigast jutustas mulle isa, kes käis Garopabas 1970ndatel aastatel telkimas. Üks kalur rääkis talle, et sealkandis tapetud üks tülikas mees niimoodi, et pandud tuli kustu. Ja kui politsei lõpuks kaugelt kohale jõudis, siis ei teadnud keegi midagi. Mul pole aimugi, kas nii ka tegelikult juhtus. Kui Garopabasse kolisin, tuli mulle see lugu meelde, sellest saigi raamat alguse. Tegin kohaliku elu kohta kõvasti uurimistööd, aga ühe asja jätsin meelega uurimata – sellesama mõrvaloo. Osalt seepärast, et ei tahtnud kellelegi pärimisega haiget teha, aga peamiselt seepärast, et tahtsin olla vaba looma mida tahes.

Romaani peategelane küsib kaluritelt, kas keegi mäletab Gaudério mõrvalugu, ja talle vastatakse, et ei, siin ei ole iial kedagi tapetud. See juhtus minuga päriselt: vastus on ilmselge vale, aga tundus, et rahvas usub seda. Kollektiivne enesepettus haaras mu tähelepanu, töötasin palju päikese- ja varjukülje kontrastiga. Ühelt poolt kinnitatakse, et siin on nii imeline elada, positiivne energia, rand, meri ja surf, kuid aasta külmemat osa ei suudeta ilma narkootikumideta taluda, on palju enesetappe, kaklusi, tapetakse koeri. See kontrast lihtsalt ei kuulu kohalike enesepilti, aga mina kui kõrvalseisja märkasin vastuolu silmapilk. Pooleteise aasta jooksul, mil elasin Garopabas, tutvusin arstipunkti töötajatega, kuulsin lugematutest üledoosidest ja imelikest surmadest, palgamõrvadest jne.

Pärast raamatu ilmumist tahtsid mitmed Brasiilia ajakirjanikud minna koos minuga raamatu radadele, külastada mind inspireerinud paiku ja inimesi, teha telereportaaže. Otsustasin, et ei tee iial sellist tsirkust – see oleks olnud piiri ületamine.

Räägime naistest ka. Lugesin ühest „Habeme“ arvustusest, et naistegelased pole enamat kui peategelase projektsioon: nad kaovad intiimsuhtest järsku, mehele mugavalt kohustustevabalt.

Ma ei ole selle kriitikaga nõus. „Habeme“ naistegelastel on elu palju paremini nende kontrolli all, hoopis mehed ei tea, mida eluga pihta hakata. Feminism peab olulist võitlust kunagise ja tänapäevase rõhumise vastu, kuid olen veidi mures selle pärast, kuidas see kajastub inimeste ootustes kirjanduse ja kunsti suhtes. Üha enam oodatakse, et kirjandus oleks ideaalse elu etalon: igas raamatus peaks olema võrdne arv mees- ja naistegelasi, nad peaksid olema feministlike ideaalidega kursis ja suutma neid ka ellu viia.

Naistegelane, kes kas ei tea feminismi ideaalidest midagi või siis ei suuda neid elu viia, on huvitavam tegelaskuju. Kirjandusel ei ole kohustust olla representatiivne – peaasi et seda on kirjandusturg tervikpildina. Paljude lugude vägi tulebki just nimelt korrektse perspektiivi puudumisest, ebamugavatest, ebaõiglastest, isegi vastikutest teemadest ja inimestest. Elus näeme ju pidevalt inimesi, kes ei suuda ideaalile vastavalt käituda. Kirjanduses peaks kujutama inimese traagilist võimetust elada alati oma teadmiste ja tõekspidamiste järgi.

Su loomingus on palju naishääli. Kuidas sa need lood, eriti kui teema on intiimne? Kas sul on küsitlemiseks rida sõbrannasid, loed palju naiskirjanike teoseid või oled lihtsalt väga empaatiline?

Siin on kaks väljakutset. Kõigepealt tuleb teada saada: vestelda, teha uurimistööd jne. See osa on lihtne. Teine väljakutse on tunnetus. Ma ei pinguta eriti, et saavutada naisjutustaja puhul mingi eriline naiselik tunnetus. Esiteks ei ole ma päris kindel, et see on olemas. Teiseks: kui see on olemas, siis ei oleks ma ilmselt võimeline seda veenvalt taaslooma. Ma ei arva, et naistel on mingi oma keel, vähemalt päris elus mitte. Rohkem erinevusi on meeste ja naiste kogemuste ja ambitsioonide vahel. Küll aga on naistegelased kirjanduses stereotüüpsemad kui elus, nii et proovin oma loominguga neid stereotüüpe veidi lõhkuda.

Naiskujutuse kriitika võib lähtuda ka sellest, et autor on valge heteromees. Minu profiiliga inimesed tõepoolest domineerivad kirjandusturul – olen sellest teadlik. Paraku, mina olen mina ja kellekski teiseks ma hakata ei saa.

Mehe roll muutub ja peaaegu ükski mu meestegelane ei ole päris kindel oma ühiskondlikus rollis ja seksuaalsuses. Mõned mehed suudavad muutuda, mõned mitte, aga raske on see kõigile. Vahel ajab see nad raevu, vahel teeb kurvaks.

Sinu naistegelaste sisekõne mõjub loomulikult, erandiks vaid kohati seksuaalsuse kujutamine, kus ilmselt ongi raske naiselikku vaatepunkti omandada.

Mida ma saan oma kaitseks öelda … Seksist kirjutamine ongi alati raske, isegi lugejana on raske: üheksakümnel protsendil juhtudest tundub mulle, et loetu ei veena. Seksuaalsuse veenvalt kujutamine on sama raske kui see, et päris elus tuntav iha oleks teise inimese puhul samasugune. Saab mõista ja austada, aga ei pruugi päris sama tunda. See on natuke õnne küsimus, kui lugeja suudab samastuda.

Habemes“ on oluline dilemma elu metropolis vs. elu provintsis ehk loodus vs. tsivilisatsioon.

See vastuolu on universaalne ja saadab inimest tsivilisatsiooni algusest saati. Isiklikul tasandil on see aga igaühe puhul erinev. On neid, kes otsivad Eedenit romantilistel põhjustel. Ja on teisi, kes tahavad lihtsalt üksi olla. „Habeme“ peategelane tahab põgeneda senise elu eest.

Ma ei mõelnud kirjutades neile teemadele. Noorematele on see ehk olulisem: nad püüavad elada kogukonnana, süüa vaid kohalike tootjate toitu, vältida orjatöö kasutajate tooteid, süüa taimetoitu jne. Oma viimases raamatus avan põhjused, mis on noored selle juurde viinud, räägin ärevusest ja hirmust selle pärast, et keskkond tõesti muutub kiiresti ja pöördumatult. Kui olin noor, oli Greenpeace olemas, aga pidasime neid hullukesteks: keskkonnateemad paistsid liiga suured, et neile vastu astuda.

Räägitakse, et söö liha seitsme korra asemel neli korda nädalas, ole duši all kümne minuti asemel viis, aga ma tean, et kogu kodune veekasutus moodustab vaid ühe protsendi, ülejäänud üheksakümmend üheksa on tööstuslik. Minu põlvkond tunneb, et ainus võimalus on lasta katastroofil juhtuda. Siiski annab lootust, et nooremad leiavad järjest nutikamaid viise end poliitikas kuuldavaks teha ja maailma muuta.

Eestis liigutakse paralleelselt nii suurematesse linnadesse kui ka vastupidi, tagasi loodusesse või väikelinna. Arvasin, et „Habemes“ on tahetud samasugust liikumist kajastada.

Brasiilias on loodusesse minekut vähe, aga näiteks Garopaba linnakesse kolitakse päris palju. Oluline on, et kolides suudetaks muuta ka elustiili: kulutada vähem, mitte sõita edasi sama võimsa autoga ja mitte ehitada mäeküljele metsatuka asemele villa. Muidu viiakse suurlinna probleemid lihtsalt endaga kaasa ja hävitatakse järgmine kaunis koht. Kogu viimane São Paulo biennaal tegeles nende küsimustega. Kunst tõlgib ühiskondlikud ängid oma keelde ja just need teemad on praegu kõige valusamad.

Milline on üks teema või mõte Brasiilia kultuuriloos, mis võiks maailma praegu kõnetada?

Mainin üht raamatut, mida kasutasin uurimistöös viimase teose jaoks. Selle autorid on antropoloog Eduardo Viveiros de Castro ja tema abikaasa filosoof Déborah Danowski ning pealkiri „Kas tulevane maailm on olemas?“ („Há mundo por vir?“). See on uurimus uutest filosoofias ja antropoloogias esile kerkinud apokalüptilistest müütidest ja maailmalõpulugudest. Autorid tutvustavad mõnd Lõuna-Ameerika indiaanlaste versiooni, kuidas liikuda maakera parema tuleviku poole ja korraldada läbikäimine loodusega paremini. See on väga lahe raamat. Autorite ja nende vahendatud indiaanlaste mõtted väärivad kindlasti levitamist kogu maailmas.

Daniel Galera astub festivalil „HeadRead“ üles neljapäeval, 24. mail kell 17 Tallinnas Kirjanike Majas. Tema romaani „Verest nõretav habe“ tõlge eesti keelde ilmub lähipäevil.

1 João Gilberto Noll (1946–2017) on tunnustatud Brasiilia avangardist, tema teoseid ei ole seni eesti keelde tõlgitud. Noll elas samuti Porto Alegres ja oli Galera sõnul üks väheseid häid kirjanikke, kes oli ka inimesena sümpaatne. Ta suri ootamatult paar päeva enne siinse intervjuu tegemist.

2 Intervjuu toimus Kaur Kenderi kohtuprotsessi ajal.

3 „Meia-Noite e Vinte“ ehk „Kakskümmend minutit pärast keskööd“ (2016).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming