Airootsi raamat

Mart Velsker

Lauri Pilteri „Vilekoor ja teisi jutte” kujutab endast lühiproosa tsüklit, kus esimene ja viimane jutt moodustavad ülejäänutele raami, mis rõhutab tekstide kokkukuulumist. Raamloos tekkinud kokkuvõtted võetakse kõige lõpuks teisel viisil veel kord kokku kahes luuletuses. Pilter ehitab oma proosas kirjanduslikku maailma, kus korduvad samad kohad ja tegelased, mis/kes on kordunud ka läbi erinevate raamatute. Kriitikud on seda muidugi märganud, siin ja seal esile toodud paralleelid William Faulkneri, Edgar Lee Mastersi, Mats Traadi, Tõnu Õnnepalu, Lauri Sommeri, Andrus Kasemaa jt maailmadega on asjakohased.

Mulle tundub, et uus raamat pole lihtsalt niisama järjekordne ehituskivi suures projektis ning mitte ka päris samasugune nagu Pilteri senised teosed. „Vilekoor ja teisi jutte” erineb eelmistest vähemalt kolme silmatorkava joone poolest: esiteks – Airootsisse keskendatud maailma kujutamise taotlus on siin selgem kui varem, teiseks – see raamat on klassikalisele proosale lähemal kui eelmised, kolmandaks – see on Pilteri kõige lõbusam raamat. Olgu neid tähelepanekuid mõne sõnaga selgitatud.

Airootsi on koht, mis on ilmselgelt seotud Noarootsiga, aga millele sissejuhatavas loos on antud ka müütilised piirid ja tähendus. Nimelt oli Airootsi varem eraldatud mandrist väinaga, mis on nüüd muutunud Atlandi-nimeliseks luhamaaks. Jutustajapositsiooni asetatud Larats on Atlandi läheduses surnuaial, ta mõtiskleb Atlantisest, mõtiskleb surnud ja elavatest inimestest ning saab siis aru, mida ta peab tegema: „Ja Larats otsustas kirjutada toonastest ja praegustest elavatest oma elus” (lk 10).

Jutustamisstiili suuremat klassikalisust Lauri Pilteri uues raamatus peab oluliseks ka Peeter Helme, kes leiab, et kui näiteks „Retkes Rahemäkke” (2010) tegi Pilter suuremõõdulisi keelelisi eksperimente, siis nüüd on ta jõudnud selguseni, tekste iseloomustab ka teadlik lühidus, mis väldib kõike üleliigset.* Tõepoolest, „Vilekoor ja teisi jutte” on napisõnaline ja hoolitsetud keeletarvitusega raamat, see on varasemaga võrreldes narratiivsem, siin on rohkem välist kirjeldust ning klassikalist novellilikku kompositsiooni. See ei tähenda seejuures mingit teravat vastuolu varemkirjutatuga, õigupoolest seda varasemat on uueski. Näiteks olid Laratsi ema Vesta lapsepõlvega seotud lood esil ka Pilteri raamatus „Aerudeta köisraudteel” (2012), jutt „Kirjasõber” ongi sealt üle võetud.

Arvamus, et Pilteri jutud võiksid olla kuidagi lõbusad, võib panna kulmu kergitama. Ma ei mäleta tõesti, et Pilterit oleks varem lõbusaks autoriks peetud, pigem on temas nähtud suure hulluse ja tumeda paine sõnastajat. Ega siingi raamatus eufoorilist kilkamist ole, kuid vaikset ja – vähemalt ajuti – täiesti teadlikku muiet siit leiab. Näiteks saaks selliseid lugusid nagu „Varajane ärkaja” ja „Seenemees” nimetada muhedateks pisipuäntidega varustatud külavahelugudeks, aga muhedust ja muigamist on ka mujal.

Kas ongi nii, et kummaline, keeruline ja tume kirjanik on kadunud ja selle asemel astub esile lugejasõbralik jutuvestja, kes pakub ohutut meelelahutust? Ei, mitte seda ma ei tahtnud öelda. Uutmoodi vestja on küll näha, aga varasemad võimalused pole kadunud ning kirjutamisest pole saanud Pilterile pelk meelelahutus. Ühtpidi on see kaasahaarav raamat, mis kinnitab ühe maailma olemasolu ja püsimist, teistpidi on aga pinna varjul mingi teine ilm, raamatu sisukalt täidetud leheküljed sisaldavad samal ajal ka metafüüsilist tühjust, peaaegu tõsiseltki võiks kaalumisele tulla, et uus raamat ongi „saepuruga täidetud postipakk” (lk 148), nagu kinnitab meile viimase jutu lõpp. Küsimuseks jääb, mida me saepuru seest leiame.

Mulle on kogu Pilteri loomingus huvi pakkunud isesorti võbelus stiilis, ruumis, tegelastes ja vaatepunktides –
leian seda ka uuest raamatust. Jah, antud juhul võib rääkida klassikalisest väljapeetud stiilist, aga pole kindel, kas sellest tõdemusest piisab. Selles stiilis võidakse öelda midagi selge lühidusega, aga midagi jääb ikkagi üle, midagi on kogu aeg nihkes, teksti nihkekohtadest paistab seletamatus ja määramatus.

Määramatusele jõuab ehk kiiremini jälile siis, kui mõelda teksti võbelemisele fiktsiooni ja tegelikkuse piiril. Nagu öeldud, on kõik need jutud kuidagi seotud Airootsiga. Samamoodi nagu Airootsi taga võib näha Noarootsit, on juttudes teisigi fiktiivseid paiku, sageli näiteks Haapsalut meenutav Hoosal. Need tegevuskohad on kummalisel moel põimitud „päris” kohtadega – nii nagu Einbi ja Österby paiknevad Noarootsis, paiknevad nad ka Airootsis. Juttude tegevusruum on sihilikult fiktiivne, aga samasuguse sihilikkusega hakatakse raamatusse lisama dokumentaalkirjanduslikke märke ja seda mitte ainult kohanimede kaudu. Näiteks nii, et kui tuleb jutt „Pritsikuur”, siis juhatab selle tõepoolest sisse foto Noarootsis asuvast Österby pritsikuurist.

Laratsi nime on kasutatud Lauri asemel pseudonüümina autori ingliskeelses jutukogus „Uncle Endel’s Grendel, and Other Stories” ehk „Onu Endli Grendel ja teisi jutte” (2011). See, et Larats võib olla lugude jutustaja uues raamatus ning et ta võib olla ka autorilähedane jutustaja, paistab olevat selge.

Selgusesse tuleb aga jälle võbelusi, kui tekstidesse süveneda. Torkab silma see, et juttude vaatepunkt ujub, ohjad pole ühemõtteliselt Laratsi käes ning kuigi midagi me saame teada ka temast, näeme õigupoolest teisi tegelasi ja nende siseelu rohkemgi. Laratsist jutustatakse enamasti kolmandas isikus, aga mõnes kohas tungib teksti ka keegi „mina”. Kas see on Larats, Lauri või keegi kolmas, ei ole selge. Käiakse ja elatakse Hoosalis, aga mis koht on siis õieti Haapsalu, kus oli selle kummalise „mina” lapsepõlvekodu (lk 54)? Autorilähedase positsiooniga seoses on mängu tegelikkusega näha minu meelest eriti jutus „Giovanni leegike”, kus tegelase käekäigus tunneme me ära hetki Pilteri elust. Giovanni nimi seostub kergesti Boccaccioga, keda Giovanni oma loengutes Tartus käsitleb ja keda päris tartlane Pilter selle raamatu kokkupanemise aegu tõlkis. Kõiki neid haakumisi serveeritakse nii, et neid tõesti saaks ära tunda ja neist kinni haarata.

Lauri Pilter

Lauri Pilter

Üks lahtisemaid identiteedimänge käib jutus „Kleidermanni Riks”, kus arutatakse selle üle, kuidas klaverimängija Philippe Pagès valis oma artistinimeks Richard Claydermani, mis on ju õieti ühe Airootsist pärit püksirätsepa nimi: „Nii nad elasid – üks Pariisis ja teine vaikses maanukas, ja miski nende saatuses polnud sarnane” (lk 100). Lugeja ei saa siit teada, kas peaksime klaverimängijast üldse midagi arvama, aga kui raamat läbi loetud, siis arvamus tekib. Arvamus peaks rääkima Airootsi mehe kasuks ja Pariisi mehe kahjuks. Esiteks sellepärast, et see on Airootsi raamat. Teiseks sellepärast, et Richard Clayderman tuleb jutuks veel kord raamatu nimiloos, mis on terviku seisukohalt oluline. Selles loos meenutab Paul, et Clayderman polnud talle enam „miski ega keski” pärast seda, kui ta oli kuulnud kontserdil Oscar Petersoni (lk 124). Paul on Laratsi isa Hannese sõber, koos mängitakse ja kuulatakse sügava ööni muusikat (järgmises loos jätkavad mehed Oscar Petersoni ja Dizzy Gillespie’ kuulamist lagedal jääväljal) ning Paulile tuleb mõte teha vilekoor, mis võiks „näiteks Vormsi koraale mitmehäälselt vilistada” (lk 125).

Mulle tundub, et mitmehäälse koori idee on midagi, mis iseloomustab Lauri Pilteri raamatu jutustajapositsiooni ja maailmavaadet. Võib-olla on siin peidus ka see, mida Pilter tahab oma raamatust ise arvata. Kooris võib olla keegi, kes laulab põhimeloodiat, aga teised hääled jagunevad ja liiguvad eri radu pidi. Muusikategijate häältega liigub jutus „Vilekoor” paralleelselt rukkirääkude laul (lk 124). Kaks esitust on lahus, aga samaaegsed, nad ühinevad suuremas tervikus ja jäävad mõlemad kõlama. Airootsi hääled ja Oscar Peterson jäävad kõlama, Claydermani klaverimäng vilistatakse välja, aga lõpuks on kuuldud ikkagi kõiki hääli ja kõik nad on mingil imelikul kombel alles.

*Peeter Helme, Arvustus. Sõnaks saanud kohavaim. – http://kultuur.err.ee/v/4bc755a1-b21d-4a8b-ab62-b374ebcf5678.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming