Ajaloolane Certeau – püüdmatuse püüdja

Marek Tamm

  Intervjuu prantsuse ideeloo uurija François Dosse’iga

 

erakogu

 

 

Michel de Certeau (1925 – 1986) on vaieldamatult üks XX sajandi teise poole erandlikumaid prantsuse mõtlejaid, kutsumuselt jesuiidipreester, oli ta üks Jacques Lacani Ecole freudienne’i asutajaliikmeid, A. J. Greimasi semiootikaseminaride sagedasi külastajaid, mitmete Prantsusmaa ja Ameerika ülikoolide õppejõud, ühtaegu ajaloolane, psühhoanalüütik, teoloog, filosoof, antropoloog. Enne kui peatume tema kireval loometööl, palun teil iseloomustada Michel de Certeau’d inimesena ja paigutada ta prantsuse intellektuaalsele pildile.

Michel de Certeau on tõepoolest erandlik intellektuaalne figuur. Tema soov seada pidevalt kahtluse alla oma kuuluvus, liikuda edasi uue poole, mis teisendaks tema senist identiteeti, on aluseks täiesti tavatule intellektuaalsele nõudlikkusele. See sunnib Certeau’d külastama kõiki humanitaarteaduste kontinente, mis olid 1960.-1970. aastatel täies õitsengus.

Sündinud 17. mail 1925. aastal Chambérys, avastab ta võrdlemisi varakult oma religioosse kutsumuse, mis ajendab teda astuma 1944. aastal Issy-les-Molineaux’ vaimulikku seminari, kus ta saab oma esialgse filosoofilise hariduse. Haaratuna sõjajärgsest nn uue teoloogia lainest, suundub ta seejärel Lyoni ülikooliseminari, kus ta sõlmib väga olulise sõpruse jesuiidist ajaloolase ja teoloogi Henri de Lubaciga. Kiindumus Lubacisse ja soov minna misjonireisile Hiinasse ongi peamisteks põhjusteks, miks Certeau otsustab 1950. aastal astuda Jeesuse Seltsi. Ta pühendub enesetäiendamisele jesuiitide juures, alustades peatselt ordu varasema spirituaalsuse ajaloo uurimist. Tema loomingu keskseks tegelaseks kujuneb üks XVII sajandi müstikust jesuiit Jean-Joseph Surin, kelle tekste Certeau aastate vältel hoolikalt editeerib ja kommenteerib.

Ent lisaks sellele erudiitsele ajaloolase tööle oli Certeau Lacani Ecole freudienne de Paris asutamise juures ja jäi ühingu liikmeks kuni 1980. aastani, mil Lacan selle ise laiali ajas. Ta huvitus samuti sügavalt semiootikast, mis õitsele oli puhkenud, osaledes aktiivselt Greimasi semiootikaseminarides 1960. aastatel. Vaimustunud 1968. aasta maikuu üliõpilasrahutustest, kirjutas ta sündmusega sammu pidades tabavaid analüüse, mis ilmusid alates juunikuust jesuiitide kuukirjas Etudes. 1972. aastal pühendus ta pikaajalisele projektile, mille eesmärk oli uurida prantslaste kultuurilist elutegevust. Selle töö tulemused avaldas ta 1980. aastal raamatus “Igapäevased praktikad”, mis muutis mitmeid seniseid arusaamu sotsioloogilisest analüüsist. Vaatamata sellele mitmekülgsele tööle humanitaarteaduste valdkonnas, oli Certeau’l suuri raskusi tunnustuse pälvimisega prantsuse akadeemilises süsteemis, kus ei osatud teda kuhugi paigutada. 1960. aastatel täidab ta õppeülesanded Pariisi katoliiklikus instituudis, alates 1968. aastast saab ta õpetada Vincennes’i ülikoolis ja seejärel Pariisi VII ülikoolis. Alles 1978. aastal pälvib ta püsiva õppejõukoha, ent mitte Prantsusmaal, vaid Californias San Diego ülikoolis, kuhu ta jääb kuni 1984. aastani. Alles siis saabub hilinenud tunnustus ja professoriamet Pariisi õppe- ja teaduskeskuses Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales. Ta jõuab aga vaevalt sõnastada uskumise antropoloogia ulatusliku uurimisprojekti, kui teda tabab vähk, mis viib ta endaga kaasa 1986. aasta jaanuaris.

 

Samavõrd kirev ja keeruline, kui on Certeau’ isik ja elukäik, paistab esmapilgul olevat ka tema looming. Te olete tema loometööga aastaid tegelenud. Kas olete leidnud siiski mingi peidetud ühtsuse, mingeid juhtideid, mis jäävad kiirele lugejale varjatuks?

Michel de Certeau on esiteks ja ennekõike ajaloolane, see on ainus identiteet, mida ta endale pidevalt nõutas, ja tema panus ajalooteadusesse ei ole mitte ainult väga oluline, vaid ka väga aktuaalne. Ta ei jaga sugugi Jules Michelet’ vaimus illusoorset lootust taastada minevik selle terviklikkuses, nõnda et see hakkaks olevikus jälle elama. Vastupidi, põhjalik uurimistöö süvendab temas tunnet mineviku pidevast kaugenemisest, selle paratamatust püüdmatusest ning teisesusest.

Certeau käsitab teisesuse otsimist ja avastamist ajalooteaduse ja seega ka ajaloolase identiteedi alusprintsiibina. Ta toonitab selle ajalise distantsi tähtsust, mis lahutab ajaloolast tema uurimisobjektist ja millest toitub tema subjektiivsus. Ta kutsub ajaloolasi üles mitte rahulduma mineviku ennistamise taotlusega, vaid innustab neid minevikku rekonstrueerima, rekonfigureerima selles dialoogis, mis sünnib paratamatust lõhest oleviku ja mineviku vahel. Certeau, kes pühendus mitmeid aastaid klassikalisele ajaloolisele uurimistööle, on väga hästi teadlik sellest erinevusest, mis valitseb mineviku dokumenteeritud jälgede ja minevikutõelisuse enda vahel. Historiograafiline operatsioon, s.t ajaloolase töö ei seisne niisiis meie tänapäevase keelekasutuse ja käsituse projitseerimises minevikule ega piirdu vaid andmete kogumise ja kuhjamisega. Ajaloolane on paratamatult silmitsi apooriaga lasta olevikus välja paista sellel, mis tema eest alati ära libiseb, mis on alati puudu. Selles pingeväljas aga sünnibki ajalooline teadmine.

Certeau’ pikk ja põhjalik uurimistöö Surini isiku ja pärandi kohta võimaldas paljudest arhiividest kokku koguda kõik tema tekstid, tuvastada nende autorsus, tõlkida need prantsuse keelde ja konteksti paigutada. Alles pärast seda kõrgeklassilist eeltööd suundub ta ajalookirjutuse mõtestamise ja uurimise juurde, millest sünnib hiljem tema raamat “Ajalookirjutus” (“L’écriture de l’histoire”).

 

Kui Certeau avaldas 1975. aastal raamatu “Ajalookirjutus”, siis ei pälvinud see kohe kutseliste ajaloolaste heakskiitu; alles viimasel kümnendil on hakatud laiemalt mõistma selle raamatu pöördelist tähtsust ja rakendust on leidnud Certeau’ “historiograafilise operatsiooni” kontseptsioon. Certeau’ raamat tundub mulle seda aktuaalsem, et ta pakub välja positivistliku lähenemise, mis postuleerib vahetut ligipääsu minevikule, ja narrativistliku lähenemise, mis taandab ajaloolase diskursuse kirjaniku omale, omalaadse kesktee. 

Certeau, keda on raske liigitada, ei pälvinud kohe sellist vastuvõttu, mida ta oleks väärinud. Praeguseks on olukord aga tõepoolest muutunud, Certeau’st on saanud enam-vähem klassik ja näiteks Paul Ricoeur käsitleb teda oma viimases suurteoses “Mälu, ajalugu, unustus” (“La mémoire, l’histoire, l’oubli”, 2000) ühena kolmest kõige olulisemast ajalooepistemoloogist, kõrvuti Michel Foucault’ ja Norbert Eliasega.

Certeau paigutab historiograafilise operatsiooni kahe keelepruugi, eilse ja tänase ehk ajaloolase oma, vahele. Ta muudab seeläbi radikaalselt meie tavapärast arusaama sündmusest. Seoses 1968. aasta mairahutustega kirjutab ta tabavalt: “Sündmus pole see, mida me võime temast teada saada, vaid see, mis temast hiljem saab (ennekõike meie jaoks)”. Selline lähenemine nihutab oluliselt ajaloolase vaatenurka: kui seni piirdus ta ennekõike sündmuste toimumise tõestamisega ja nende paigutamisega kausaalsesse ahelasse, siis Certeau kutsub teda üles uurima neid jälgi, mida sündmus on toimumisest peale jätnud, käsitledes neid sealjuures avatuna üha uutele tähendustele.

Kirjeldades historiograafilist operatsiooni, liigendab Certeau selle kolme erineva toimingu ümber, mille põimimine moodustabki ajalookirjutuse eripära. Esiteks on historiograafiline operatsioon mingi sotsiaalse keskkonna toode, samal moel nagu tarbimistooted on mingi ettevõtte toodang. Certeau peab seda “tootmise” või “fabritseerimise” dimensiooni arvestamist ajalooteaduse mõistmisel väga oluliseks. Ajaloolase loometöö on niisiis mingi konkreetse institutsiooni toode, mis on määratletud selle iseloomust, isegi kui enamasti on see institutsionaalne mõõde implitsiitne, kuuludes ajaloolase töös “ütlemata jäetu” hulka.

Teiseks on ajalugu teatud praktika. Tegemist pole pelgalt ülla keelekasutusega, mis vahendab ebaisikulist ja huvitut tõlgendust. Vastupidi, ajaloolase kõne ei ole kunagi vahetu ning piir etteantu ja loodu, dokumendi ja konstruktsiooni, oletatava tegelikkuse ja selle tuhande kirjeldamisvõimaluse vahel on pidevas liikumises. Sellest vaatenurgast on ajaloolane keegi, kes valdab teatud tehnilisi oskusi allikakriitikast kuni leitud andmete reastamiseni. Sellel tasandil käivitub ajalookirjutusele iseomane dialektika, mis asetab ajaloolase silmitsi tuvastatud allikate hulgaga ja kohustusega teha selle seast valik. Ajaloolase töö sõltub seega nii arhiivinduslikest võimalustest kui ka allikate uurimise tehnilistest oskustest.

Kolmandaks on ajalugu kirjutus – tõdemus, mis andiski Certeau’ ajalooepistemoloogilisele uurimusele pealkirja “Ajalookirjutus”. Certeau’ suur tähelepanu ajaloo kirjutuslikule loomusele aga ei tähenda, et ta taandaks ajaloo vaid selle diskursiivsele mõõtmele. Kummati on oluline teadvustada, et ajalugu realiseerub kirjutuses, mis ühtaegu nii vahendab minevikku kui ka peegeldab olevikku; ajalookirjutuses põimuvad omapäraselt tõde ja fiktsioon, väljamõeldu ja tegelik. Ajalookirjutus on piltlikult justkui “haud”, mis ühtaegu nii austab kadunut kui ka peidab selle.

 

Määratledes ennast ajaloolasena, on Certeau tänapäeval sagedamini tuntud kui “igapäevaste praktikate” sotsioloog. Selle põhjuseks on 1980. aastal ilmunud samanimelise teose (originaalis “L’invention du quodidien” “Argipäeva leiutamine”) suur populaarsus, mida nüüd on siis võimalik lugeda ka eesti keeles. Õigupoolest on tegu kollektiivse projektiga, mis vältas mitu aastat ja mille teiseks väljundiks oli Luce Giard’i ja Pierre Mayoli kirjutatud teine köide “Igapäevastest praktikatest”. Kõigepealt paigutagem Certeau’ teos selle intellektuaalsesse ja metodoloogilisse konteksti, enne kui siirduda selle sisu juurde.

1970. aastate alguses avaneb Certeau’le tõepoolest uus uurimisväli, mille üheks kõige tähtsamaks viljaks saab 1980. aastal ilmunud raamat “Igapäevased praktikad”.

 

Kuigi probleemid on nüüd seotud tänapäeva ja argieluga, siis metodoloogiline lähenemine jääb ikkagi samaks, mis Certeau’ varasemates töödes.

Ootamatul kombel saab Certeau’st, kes on alati liikunud kõrvalteedel, sel perioodil üks prantsuse valitsuse kultuuripoliitika olulisemaid inspiratsiooniallikaid. Valmistamaks ette 1972. aastal Helsingis toimuvat Euroopa kultuuriministrite kogunemist, kus on plaanis sõnastada Euroopa pikaajalise kultuuripoliitika alused, korraldab Prantsuse valitsus mõned kuud varem Arc-et-Senans’is konverentsi, kus astub üles paarkümmend eri valdkonna spetsialisti kümmekonnast riigist, teiste hulgas ka Certeau. Tema ettekande pealkiri “Kultuur ühiskonnas” peegeldab hästi tema uudset lähenemist, mis seob kultuuri ühiskondlike arengutega ega käsitle seda enam isoleerituna ja pelgalt elitaarse nähtusena. Samas ei piirdu Certeau kultuurilise kriisi üldise tõdemusega (nagu paljud teised esinejad), vaid pakub välja mitmed tegevusstrateegiad, rõhutades konkreetsete sammude tähtsust ja arvestamist erinevate sotsiaalsete gruppidega, kelle eluviis on kiires muutumises.

Certeau’ lähenemine pälvib valitsusringkondade toetuse ja üks riiklik komisjon tellib Certeau’lt põhjalikuma analüüsi prantslaste kultuurilise toimimise kohta. Sel moel õnnestub Certeau’l esimest korda pälvida korralik sissetulek mitmeks aastaks, sest leping sõlmiti temaga ajavahemikuks 1974 – 1977. Tuleb silmas pidada, et ajal, mil Certeau alustab oma uuringuid, kuhu ta kaasab mitmeid teisigi, valitseb prantsuse filosoofilisel väljal skepsise ja kahtluse vaim, mis otsib kõikjalt sotsiaalse ja kultuurilise võimu manipulatsioone ning tööstuslikule ühiskonnale iseloomulikke standardiseerumise ilminguid. Selle taustal ilmneb Certeau’ lähenemise originaalsus, mis rõhutab igapäevase vastupanu võimalusi ja lokaalset initsiatiivi. Kuigi pärast teda on mindud sellel teel veelgi kaugemale, tuleb osata hinnata tema vaadete innovatiivsust 1970. aastate kontekstis.

 

Certeau määratleb oma lähenemist “Igapäevastes praktikates” “kahe monumendi” (nagu ta ise väljendub) Michel Foucault’ ja Pierre Bourdieu’ tööde suhtes. Ta laenab neilt kahelt mitmeid hoiakuid, ent distantseerib ennast nende töödest siiski piisavalt selgelt. Kuidas iseloomustate Certeau’ metodoloogilist positsiooni nende kahe autori suhtes?

Certeau teostab raamatus olulise eemaldumise mõttemaailmast, mis on talle samas väga oluline ja mida ta pidas murranguliseks – Michel Foucault’ omast. “Igapäevaste praktikate” teine osa, mis on pühendatud “tegemiskunsti teooriatele”, algab intensiivses dialoogis Michel Foucault’ vaadetega. Certeau võtab Foucault’lt üle tolle käsitluse võimu paljutisest iseloomust, mis võimaldab eritleda võimu kõige peenemaidki võrseid igapäevastes hoiakutes, käitumises ja tehnikates. Certeau hindab Foucault’ juures seda, et too ei piirdu tavapäraste binaarsete vastandustega, vaid otsib võimu peidetud ilminguid ühiskonna erinevates sfäärides, mis ulatuvad välja kuni kehatehnika ja subjektivatsiooni protsessideni. Lisaks vaatepunkti nihkumisele rohujuure tasandile ühendab kahte autorit seegi, et nad ei käsitle uusaegseid võimuinstitutsioone ainult negatiivsete ja represseerivatena, vaid toonitavad samuti nende positiivset ja loovat iseloomu.

Samas vaidleb Certeau Foucault’ raamatu “Valvata ja karistada” (“Surveiller et punit”) peamiste väidetega, sest ta pole sugugi nõus käsitlusega, et distsiplineerimissüsteemid toimivad iseeneslikult, anonüümselt ja ilma osalisteta, surudes võimetutele subjektidele peale oma loogika ja sulgedes need panoptikoni-laadsesse totaalsesse vanglasüsteemi. Selline foucault’lik kontseptsioon päädib Certeau’ arvates süstemaatilises totaalsuses, eeldades samas uurijapositsiooni objektiveerimise võimalust, millest lähtudes oleks võimalik paljastada selle totaalse vanglasüsteemi varjatud mehhanisme.

Foucault’ kalduvusele kirjeldada distsiplineerimisloogikaid ülalt poolt ja eelistada diskursiivseid formatsioone seab Certeau’ vastu tähelepanu pööramise omastamisvõimalustele, põiklemisele, kavaldamisele ja teistele “salaküttimise” taktikatele; samuti ei piirdu ta vaid diskursuse sfääriga, vaid huvitub tegelikust praktikast, erinevatest “tegemiskunstidest” ja nende toimumisviisidest. Kokkuvõttes eemaldub Certeau niisiis Foucault’ vaadetest olulisel määral, sest, tunnistades küll tema tööde teedrajavat tähtsust, peab Certeau oluliseks suurema tähelepanu pööramist argielu innovatiivsusele. Tema järgi ei ole võimalik tegutsemisviise taandada keelavatele või käskivatele diskursustele, vaid need sünnivad argikäitumise loovusest ja kavalusest.

Teise suure teoreetilise vaidluse argielu avaldumise uurimise asjus peab Certeau maha sotsioloog Pierre Bourdieu’ seisukohtadega. Nagu Foucault’ puhul, tunnistab Certeau algatuseks nüüdki oma vaadete suhtelist lähedust Bourdieu’ omadele, eriti tema töödele abielustrateegiatest Béarnis (Lõuna-Prantsusmaal) ja Kabiilias (Alžeerias). Samas näitab Certeau, et Bourdieu’ praktikateooria on tihedalt seotud koha tingimustega, mis Certeau’ järgi suunab tähelepanu vaid üldistele strateegiatele ega võimalda eritleda konkreetseid taktikaid. Kõik juhud, mida Bourdieu’ on käsitlenud, on seotud majapidamise või muu lokaalse tegevusega, mida juhib soov suurendada oma materiaalset või sümboolset kapitali. Tegutsemine on Bourdieu’ arusaamas vaid “õpetatud ignorantsus”, s.t pädevus, millest ise ei olda teadlikud. Praktikat käsitleb ta vaid läbi esinemisviiside võimaliku vastavuse varjatud struktuuridele. Bourdieu’ sotsioloogia jääb Certeau’ silmis niisiis aheldatuks totaliseeriva idee külge ega suuda arvestada tähenduslikke kõrvalekaldeid.

 

Prantsusmaal ja maailmas laiemalt on Certeau’ looming saavutanud viimastel aastatel tavatu populaarsuse: Gallimard’i kirjastus on tänaseks üllitanud olulisema osa tema teostest taskuraamatu väljaannetena, Certeau’ loomingule pühendatakse üha uusi konverentse ja ajakirjade erinumbreid, samuti avaldasite te ise 2002. aastal esimese Certeau’ biograafia; rääkimata paisuvast tõlgete hulgast, millest annab tunnistust ka kõnealune eestindus. Kuidas seletada Certeau’ uut aktuaalsust? Kuidas määratleksite selle iseloomu, eriti tänapäeva ajalooteaduse kontekstis?

Olnud kõrvalseisja 1960.-1970. aastate ajalookirjutuses, on Certeau tänaseks muutunud ajaloolastele väga oluliseks inspiratsiooniallikaks ja igasuguse ajalooepistemoloogilise arutelu keskseks autoriks. Tema ettepanek analüüsida historiograafilist operatsiooni kui sotsiaalse keskkonna, teaduslike vaateviiside ja kirjutusviisi kombinatsiooni moodustab paljulubava uurimisprogrammi, mis pole kaugeltki minetanud oma aktuaalsust ja on empiirias veel ebapiisavalt rakendust leidnud. Uuenenud arutelu ajalookirjutuse loomuse ja jutustuse kognitiivse mõõtme üle, mida mõned on lihtsustavalt nimetanud “jutustuse tagasipöördumiseks”, nagu ka uuenenud huvi “tõenduse” mõiste vastu ajaloose töös või hiljutised arengud ajalooteaduse ajaloolise sotsioloogia vallas haakuvad kõik Certeau’ sõnastatud historiograafilise operatsiooni kolme dimensiooniga, mille igakülgne analüüs võimaldabki meil hoomata, kuidas sünnib ajalooline teadmine.

Tänapäeval kasutataksegi Certeau’ töid kõige sagedamini epistemoloogilises uurimistöös. Näiteks tugineb Certeau’ seisukohtadele suurel määral Roger Chartier, kui ta püüab seista vastu relativismi pealtungile ajalooteaduses. Certeaust on saanud oluline lüli selles ajalooteoreetikute ahelas, kuhu kuuluvad veel Michel Foucault ja Paul Veyne, nagu ka Paul Ricoeur ja Jacques Rancière. Certeau’ teosed on uues historiograafilises konjunktuuris hakanud aktiivsemalt kõnelema, kuivõrd paljud praegu olulised märksõnad leiduvad juba tema toonastes tekstides: kirjutus, jutustus, fiktsioon, sündmus, subjekt, mälu jne. Samas tuleb rõhutada, et Certeau’ loomingu tänane pruuk ei ole kaugeltki ühtne, vaid pigem vastuokslik; osaliselt on see seotud tema enda positsiooniga, mis toonitab ajaloo epistemoloogilist segaloomust, mille tähendust pole tänaseni ammendavalt uuritud.

Üldiselt võib väita, et Certeau polnud pelgalt tänase ajaloomõtte raskesti liigitatav eelkäija, vaid prantsuse ajalookirjutuse traditsiooni üks olulisi kujundajaid 1970. aastatest, mida on iseloomustanud ebakindluse ja kahtluse kasv ajalooteaduse epistemoloogilise ja sotsiaalse staatuse küsimuses. Ta täitis tähtsat rolli epistemoloogilise mõttetöö ja teadlikkuse edendamisel, tuletades ajaloolastele meelde nende kohustust anda endale ja teistele aru, mida nad teevad, kui nad uurivad ajalugu. Certeau rõhutas, et see refleksiivne töö ei ole ajaloolaseameti kõrvaltegevus, vaid selle vajalik ja lahutamatu osis.

 

 

 

François Dosse (s 1950) on üks tänapäeva nimekamaid prantsuse ideeajaloolasi, kelle sulest pärineb mitmeid mõjukaid uurimusi XX sajandi Prantsusmaa vaimuelu kohta, sh kaheköiteline “Strukturalismi ajalugu” (“Histoire du structuralisme”, 1991 – 1992), humanitaarteaduste uusi suundi lahkav “Tähenduse impeerium” (“L’empire du sens, l’humanisation des sciences humaines”, 1997), metodoloogi­line sissejuhatus ajalooteadusesse (“L’Histoire”, 2000), intellektuaalide uurimise teoreetilistele küsimustele pühendatud “Ideede käik” (“La marche des idées. Histoire des intellectuels, histoire intellectuelle”, 2003). Dosse on samuti palju tähelepanu kogunud prantsuse suurte mõtlejate mahukate biograafiatega: 1997. aastal avaldas ta eluloolise uurimuse Paul Ricoeuri kohta (“Paul Ricoeur. Les sens d’une vie”), millele 2002. aastal järgnes Michel de Certeau’ esimene põhjalik biograafia (“Michel de Certeau, le marcheur blessé”); praegu töötab Dosse filosoof Gilles Deleuze’i eluloo kallal. Dosse’i viimane raamat ongi pühendatud biograafia kirjutamise teoreetilistele ja praktilistele probleemidele (“Le pari biographique. Écrire une vie”, 2005). Läinud aasta oktoobris külastas François Dosse Tallinna ja astus üles konverentsil “Ajalugu ja mälu”. Järgneva meilivestluse ajendiks oli Michel de Certeau’ raamatu “Igapäevased praktikad” eestikeelse tõlke ilmumine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht