Ajalooline dimensioon tänapäeva eesti proosas

Enn N?

Göteborgi raamatumessil 28. IX peetud rootsikeelse ettekande lühendatud tõlge Helga ja Enn Nõu ajaloo ämblikuvõrgus. arhiiv

Ene Mihkelson ütleb romaanis „Katkuhaud”: „Ma olen alati arvanud, et nii väikese maa kohta kui Eesti on ajalugu liiga palju”. Ajaloo käsitlemisega näitab eesti kirjandus kõige paremini enda omapära. Paljudki tänapäeva Eesti probleemid tulenevad Teise maailmasõja kurjuse pärandist. Seda teemat tuleb läbi töötada ikka ja jälle ning vaevalt on ju alustatudki. Vanem generatsioon, kes osales toonastes sündmustes, on lahkumas ja noorem ei ole veel teinud oma ajalooalast kodutööd. Mihkelsoni viimased romaanid, mis kindlasti tuleks tõlkida rootsi keelde, moodustavad hiilgava erandi.

Tema romaan „Ahasveeruse uni” käsitleb metsagerilja likvideerimist, NKVDd ja nõrku inimesi, kes tahavad iga hinna eest ellu jääda. Teose peategelane kaevab välja oma ebamääraseid juuri ja avastab isa, kes on maha lastud ülesseatud NKVD-varitsuses. Üks kaaslane, metsavend, meelitas ta võib-olla lõksu, vahetades tapetuga identiteedi. Mees võtab üle peategelase ema, kes samuti oli peitnud ennast metsas, ja jääb sinna temaga koos veel mõneks aastaks. Kaaslane olevat metsavennaks saanud aasta hiljem kui isa ja ema ning Jumala ilmutuse, tõenäolisemalt aga NKVD tõukel. Väike tütar, kes oli 1949. aasta küüditamiste eest metsa põgenemisel mullaauku maha jäetud, võetakse ema õe hoole alla. Isa kaaslane on pärast kirja pannud iseenda jutustuse ja austatud patriotismi eest tänase Kotkaristiga. Ema tunnistab oma süüd lõksumeelitamises, aga võtab kohe tagasi, mida ta on ütelnud. Romaanis käib tõe vahelduvate nägude otsimine.

Mihkelson sooritab psühholoogilised väljakaevamised mustas minevikus, tema katsed aru saada ja lootusetuid sõlmi lahti harutada põimivad põneva, peaaegu detektiivilaadse jutustuse ebainimlikes tingimustes vastuokslike inimlike käitumiste ülesotsimistest. Tema romaanid on isiklikud, aga pakuvad samas võtit pronkssõduri juhtumi mõistmiseks. Ta lahkab psühhoanalüütilise osavusega ning moraliseerimisest vabana rollide õigeid ja valelikke külgi. Näiliselt kaootilise väljakaevamisprotsessi kirjeldus NKVD arhiivis istumise, arhiiviinimeste kõnede, võltsitud protokollide, sugulastega peetavate isiklike kõneluste, külade külastamiste, vanades punkrites käimiste, haudade, mahalastute laipade või metsavendade fotode, kohendatud jutustuste ja üleskirjutatud mälestuste, sugupuu-uurimiste ja altkäemaksudega köidab. Paradoksaalses lõpus pakutakse emale Eesti Vabariigi teenetemärki, hoolimata sellest, et ta roll seoses abikaasa surmaga on leebelt öeldes ebaselge, äraandmise joontega. Mihkelson vahetab etendusi ja tasapindu. Ta koorib oma jutustajamina hinge riidest lahti arstivisiitide ja unenägudega. Tema keel on poeedile omaselt intensiivne ja kontsentreeritud, seda tuleb aeglaselt sisse hingata.

„Ahasveeruse une” jutustajamina taipab varsti, et üldsegi ei olda valmis talle jutustama seda, mis tegelikult juhtus pool sajandit tagasi. Katsudes tegelikkust ähmastada, üritatakse oma tegusid puhtaks pesta. See käib nii ema kui ka Mihkelsoni järgmises romaanis „Katkuhaud” ema õe kohta. „Katkuhaud” on samasugune väljakaevamise peegelpilt, kus aga objekt on tädi Kaata, ja teatud määral ema Sanna. Mihkelson koorib mõlema hinge täiesti paljaks. „Katkuhaud” juhatatakse sisse järgnevaga: „Kui Pronkssõduri leinalises poosis kuju kummitusena elustus” ja „Varjusurmast tõelusse ärganud saatusi oli nagunii küllalt”.

Mihkelson arutab tõde ja õigust. „Oluline on, et kõik on lubatud, kui tajud võimaluste suurust.” Usklik, ennast kontrolliv, luukerelikult kõhn tädi Kaata elab majas nagu aia ja lilledega tondilossis ja ütleb, et meid tapeti liiga vähe.  Ta teeskleb haiget, mängib advokaati ja peseb järjest käsi, kardab surma ja tahab usklikuna minevikuga leppida. „Kaata silmad põlevad kuiva piina seesmises tules. Neid silmi enam ei lohuta”. Kaata tunnistab, kuidas jutustajamina saadeti „bandiidilapsena” karmi internaatkooli. Raamatu jutustajamina külastab oma mälestuste jahihooajal kõiki oma elu kohti, uurib ja räägib inimestega. Piinatud ja piinajad elavad tänapäeva Eestis kõrvuti.

Kui Kaata on ära surnud, küsib poeg: „Ütle, kui palju inimesi mu ema siis tappis?” Jutustajamina vastab, et mitte ühtki. Kaata kardab jutustajamina „ülekuulamisi”, aga sammhaaval paljastatakse tema roll, kuidas ta äraandjana juhatas NKVDd metsavendade punkritesse, mis siis õhku lasti. Ta annab mõista õe Sanna vahekorrast NKVD-mehega ja et Sanna ise olevat meelitanud oma abikaasa Valteri NKVD-lõksu. Kaata: „Ta pidi nii tegema, kui tahtis elada”. Jah, „kõik tahtsid elada” ja „kes on patuta, visaku esimene kivi”. Kahtluste segaduses ütleb Kaata: „Ma ise olen valetamisega nii harjunud,” aga ka: „Minul ei olnud elu, kuid  ka sinu omast ei jää midagi järele”.

„Eestis võitlevad inimeste vaadete asemel hauasambad,” kirjutab Mihkelson. Ta külastab koduküla vanureid ja näeb nende unustamist.

Sanna üritab õigustada oma tegusid ja Kaata tunnistab lõpuks, et tema oli jutustajamina isa äraandja. Kõik tahtsid elada. Lõpuks külastab jutustajamina uuesti oma ema Sannat, aga nende vahel puudub arusaam või isegi killuke ühistunnet ema ja tütre vahel. „Kas Eestimaal on üldse paiku, kus pole midagi hullu juhtunud.” Alles jääb elupikkune tühjus Kaata, Sanna ja jutustajamina vahele eikellegimaal, mille nimi sõltub sellest, kes ja kust tagasi vaatab. Mihkelsoni mõlemad raamatud uurivad lihtsaid, vastuokslikke inimesi, nuppe mängus, aga jätavad selle hirmsa süsteemi peamiselt lugeja fantaasiale.

Just Göteborgi raamatumessi jaoks on Enel Melberg tõlkinud Jaan Krossi „Paigallennu” rootsi keelde. See on romaan kolmandast võimalusest, Eesti omast, Saksa ja Vene okupatsiooni vahetusel. Jaak Sirkel laseb Ullo Paerannal jutustada kogu oma elu. Kross kasutab tegelikke ajaloolisi isikuid, vürtsitab tegevustikku enda lugudega ja loob põneva romaanivormis ajalooraamatu, paigutades Eesti Euroopa ajalookaardile. Tema kirjanduslikult osav, mänglevalt arhailine stiil sobib sellise võttega hästi kokku. Romaan keskendub Saksa okupatsiooni viimastele päevadele, septembrile 1944, ajale Tiefi valitsuse moodustamise ümber. Andes Ullole alluvad kohad juhtivate poliitikute juures, lükatakse lugeja otse sündmuste keskele.

Ullo näol on tegu andeka inimesega, kes kirjutab luuletusi ja kohtab eesti kultuurieliiti. Olles peaministri teenistuses, on ta kohal, kui Vene okupatsiooniväed marsivad Eestisse. Septembris 1944 kuulutatakse välja Tiefi valitsus ja Ullo satub valitsuse adjutandiks, osaleb kõigil tähtsatel poliitilistel koosolekutel ja sündmustel. Lõpuks põgeneb ta koos naise Maretiga jalgratastega pealinnast, kuid ühes talus ööbides, otsustavad nad tagasi pöörduda ja jääda läänemaailma poolt hüljatavasse Eestisse. Sirkel ise satub Siberisse ja võtab Ulloga palju hiljem kontakti. Nad istuvad Stalini pildi all ja Ullo ütleb: „Jaa, mul on vedanud”. Kolmkümmend aastat valmistas ta kohvreid, roosad seest- ja pruunid väljastpoolt.

Eesti ajalugu on tähtis ka mu oma raamatutes. Romaanis „Koeratapja” olen käsitlenud samu teemasid kui Kross ja Mihkelson. Selles romaanis abielust kui võimatust võimalusest, mälukaotusest pärast enesetapukatset ja mälu taasavastamisest jutustatakse Tiefi valitsuse saatusest, kuna peategelase isa on olnud Tiefi adjutant. Isa jätab alles helilindistuse oma saatusest. Ta on sattunud NKVD küüsi ja ennast Rootsi vanglas üles poonud. Tuleb välja, et peategelane on ka olnud Rootsis KGB-spioon, ülesandega jälgida Eesti eksiilvalitsust. Raamatus tapetakse kolm koera.

Stalini pronkssõdur seisab jonnakalt alles, liikumatult ja vaikselt, kuigi  nüüd ühel surnuaial. Ta kuulas ainult sõna, ka siis, kui ta vägistas. Mässis ennast tahtmatult Eesti ajaloo ämblikuvõrgu sisse ega saa sealt kunagi lahti.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming