Aju veresooned täis filosoofilist fantaasiat

Ivar Sild

 

 

Enn Põldroos, Silm veresoonega. Tallinn 2006. 182 lk.

 

Enn Põldroosi raamat on paras pähkel inimesele, kes ootab lobedat kirjandust või tõelist kunstmuinasjuttu. Loomulikult on tegu vaid iroonilise mänguga elik lugeja hanitamisega autori poolt – kui ta nimetab oma kolme novelli muinasjutuks. Realistlik ja sotsiaalne kujund on liiga tugev ja nii taustal kui pinnal hoomatav, häiriv-valulikult kohal, pannes kohe ja üha küsima kõiksuguste nähtuste kohta. Tegelikult on muidugi juba pealkiri piisavalt alarmeeriv, et pehme ja sooja kirjanduse otsija seda raamatut ei puudutaks. Ühegi mõistliku raamatu pealkiri ei saa olla ju “Silm veresoonega” või “Nahk pooridega”. Ammugi siis muinasjutud. Peab tunnistama, et oma õilsamatest kavatsustest ja sürreaalse ilma armastusest hoolimata ei suutnud ma Põldroosi raamatut sugugi ühe söömavahega läbi lugeda. Tihkes sõnarägus oli raske sundida ennast liigselt kiirustama. Ehkki jutustatakse üsna argiselt ja kohati ehk külmaltki ning keele- ja mõttemänguliselt, ei vähenda see poeetiliste kujundite taaka, mida rida-realt lugeja ette paisatakse.

Ligi paarisajal leheküljel on kolm lugu, nimilugu hõlmab pea poole raamatust. Võimalik, et ainuüksi pikkuse ja esimese positsiooni pärast kaante vahel näib “Silm veresoonega” terviklikuma ja läbimõeldumana kui ülejäänud, s.o “Nägu” ning “Koridor”. Ilmselgelt on see minu isiklik maitseviga, et ma eelistan üllatusterohkemat ja lahtijäävamat lahenduskäiku selgemale ja lõplikumale. Mitte ükski lugudest pole tegelikult lihtne või liiga tavaline eesti kirjanduse kontekstis, kuid lühemate lugude käigud või mõttearendused tundusid veidi etteaimatavamad, kujundid otsetisemalt kulmude vahele virutavat. Kolme loo järjestuses tundub ka tundetoon muutuvat filosoofilisemast kriitikast järjest valulisemaks, emotsionaalselt nõutakse lugejalt üha rohkem. Mingil hetkel küll lipsas pähe kahtlus, et “Koridor” viimase loona läheb ehk kohati liiga melodramaatiliseks, kuid paras annus irooniat ja taustinfot meie vanadekodude seisukorrast riigis ning alles jääb tõeline hüperrealism.

Kompositsiooniliselt annab Põldroos meile mitu mänguvõimalust. Ilmselgeim vahest mäng inimese vanusega. Enam-vähem võib lugude paigutust piiritleda arenguks noorest täiskasvanust surmani. Teise niisama võrdväärse teemana seob kolme lugu identiteediotsing, näo leidmine ja/või kaotamine. Peab tõdema, et Tork, raamatu noorim,  on karakteerselt kõige nõrgem ja lihtsustatum tegelane. Temasse on kätketud justkui kõik see, mis noorusele tüüpiline: kiirustamine, pinnalisus ja olude valesti adumine. Samas jätkub nii Saarutile kui ka vanadekodu pensionäridele kõikvõimalikke jooni ja tundevarjundeid.  Kolmandaks aga liigub raamatu juhtlõng justkui üha kitsamasse või piiritletumasse ruumi. Esimese loo tegevusväljaks on terve ühiskond oma reaalsuse ja virtuaalsusega, teises on enamasti linnatänavad ning kolmanda loo tegevus jääb vaid ühe maja ja selle õue piiridesse. Ühes ruumi suurusega liigutakse rahutust ja võimalusterohkest elust üha vaiksema ja kindlama elukorralduse suunas, kus kaljukindlana saab terendada vaid üks võimalus, see on surm. Tegelikult on isegi sünd olemas ja kenasti raamatu alguses, mil sünnib suurkuju Kukerpuu, ainult et tema elu ja reaalsus on kokkuvõttes siiski küsitav.

Põldroos kasutab väljenduseks eelkõige seoseid, nii keelelisi kui pildilisi. Mul oli tahtmine öelda, et tegu on assotsiatiivluulega (proosaga), kus esimese hooga ei hoomagi täpselt, mismoodi ja kuidas autor sind oma võrku püüab. Ning kui tekst laiali lammutada, siis ei jää justkui ühtki mõistuslikku telge alles.  Selline pealtnäha vaba ja alateadlikult vormistatud kujundite mass vihjaks justkui sürrealismile, kui ainult seda automatismi nii vähe poleks: ükski detail ei tundu juhuslik, alati on võimalus otsida või juurde pookida tähendusi. Hoolimata pseudomuinasjutu tinglikust žanrist ning kohati naturalistlikestki kujunditest, ei kipuks raamatut ka maagilise realismi valda liigitama, sest puudu on just nimelt muinasjutulisus ja maagiline kergus, vaatamata tavaloogikaga vastuolus sündmuste arengule ja tegelastelegi. Liiga palju on allegooriat. Väljenduslaadi jõulisuse ja sõnumite võimalikkuse pärast tahaks liigitada “Silma“ pigem ekspressionismi kui millegi muu alla.

Pealtnäha jutustatakse lugu realistlikult. Enamiku ajast liiguvad tegelased täiesti usutavas ruumis ning neil on meie praegusest Eesti ühiskonnast laenatud elusaatused ja tegumoed. Ent tekst muutub hoobilt keeruliseks keset dialoogi või kellegi sisimat mõttearendust, kui hakatakse paika panema elufilosoofiat või ilmuvad sümboltegelased nagu Avalik Huvi või Kukerpuu või Aeg. Mängulisust ja irooniat annab juurde mõne detaili või sündmuse piltlik seletamine. Pole puudu ka lihtsalt absurdsetest situatsioonidest. Näpuotsaga lisatakse modernistlikke eksperimentaalseid võtteid nagu retsepti trükkimine või illustratsioonide muutmine teksti pärisosaks.

Omamoodi veider paralleel tekib Tove Janssoni muumilugudega, kus tegelased kõnnivad oma poeetilises ja unenäolises maailmas ning peavad seda täiesti loomulikuks, nõndasamuti ka Põldroosi tegelased ei imesta väga pikalt tekkivate olukordade ja maagia üle. Kohati hakkas endalegi tunduma, et üle vindi keeratud absurd on usutavam kui see, mis tegelikult meie ühiskonnas toimub. Tõsimeelne kuseproovi andmise reeglistik vanadekodus või olematu kangelase elluärkamine on ohutumad kui meie eurodirektiivid või prominendid.

Kirjanik on andnud oma žanri vabaduse katteks muinasjutu võtme, taust on aga tõsisem ja kurvem kui Anderseni loos tütarlapsest väävlitikkudega. Ei oskagi kinnitust otsida või liigitada, kas tegu on vaid alateadvusliku sümbolismi taotlusega või sügava ja mõistusliku eksperimendi ning eesmärgistatusega. Kokkuvõttes ei juhtu üheski loos midagi, õigemini kõik pöördub ajaloo sinusoidsuses algpunkti tagasi. Nii Kukerpuu tekkimise, oma maalilt kõlakana elustumise ja meediamasinas lihalikuks saamisel kui ka vanadekodu juhataja peksasaamise põhjused on minevikus.

Raske on oletada, mis tekitab suuremat lugemisnaudingut, kas baturinlik filosofeerimine pea igas lõigus või meelega veiderdavad kujundid nagu ingel oma pabulatega või jõuetu leppimine maailmaga nii, nagu ta parasjagu on. Igatahes on Enn Põldroos suutnud kokku segada nii palju erinevaid tasandeid, et neid kindla peale lahti harutada ei anna. Lugeja pannakse küll ninapidi meie hetkeühiskonna kuseloigu sisse, kuid tehakse seda nii keerulises vormis, et kui erkusid detaile poleks, siis tahaks võtta kõike vaid poosetava eksperimendina.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming