Alandia ja Finlandia

Anu Saluäär

Ulla-Lena Lundberg on Suur Jutustaja Möödunud sügisel elustas üks hea kirjandussõber minu mälus soomerootsi kirjaniku Ulla-Lena Lundbergi nime. Ta oli saksa keeles lugenud võluvat raamatut Siberist ja tuli mulle seda soovitama. Olin rootsikeelse „Siberi” omandanud juba ligi 15 aastat tagasi ja kõik need aastad mõtisklenud selle tõlkimisest. Raamat oli olnud 1994. aastal Põhjamaade Nõukogu auhinna nominent. Aga mõtteks see mõte oli jäänud. Koduses riiulis seisis samuti 1989. aastal ilmunud Ahvenamaa meresõidu-triloogia esimene osa „Leo”, kaanepildil kaunis purjelaev. Ilmumisajal oli see kuulutatud suureks soomerootsi romaaniks. Esimene suur Ahvenamaa-romaan, mida olin kunagi lugenud, oli muidugi Sally Salmineni vana kuulus „Katrina” (1930), aga „Leo” ei olnud niisugune ühesuveliblikas. „Katrina” autor jäigi ajalukku vaid selle ühe romaaniga. „Leo” esitati Finlandiale. Ja sellele järgnesid teised osad „Suur maailm” („Den stora världen”, 1994) ja „Kõik, mida oskad soovida” („Allt man kan önska sig”, 1996), mis olid mul jäänud lugemata. Kui 2001. aastal ilmus Lundbergi „Martsipanisõdur” („Marsipansoldaten”), saime Göteborgi raamatulaadal ka isiklikult tuttavaks, pärast seda kui Rootsi Raadio kultuuritoimetaja ja kirjanik Maarja Talgre oli Ulla-Lena Lundbergi küsitlenud rohkearvulise publiku ees. See väikest kasvu, habras ja malbe, aga visa naisterahvas oli jälle kirjutanud ühe soomerootsi kirjanduse suurtest romaanidest, seekord soomerootslastest Soome sõdades. Et aga Loomingu Raamatukogu suuri romaane ei mahuta, tegin juttu tema „tiivulisest autoportreest”, Siberi-raamatust. Jaa, muidugi, tal oleks väga hea meel, kui see ka eesti keeles ilmuks. Tuleme selle jutu juurde tagasi, kui seda Mobergi enam ees ei ole, lubasin. Mu töölaual seisid siis ees Vilhelm Mobergi „Väljarändajate” tetraloogia neli köidet.

Jälle möödusid aastad – ja nüüd siis see meeldetuletus Siberi asjus. Kirjutasin Ulla-Lenale kirja ja tuletasin meelde meie kohtumist Göteborgis, millegipärast tundus mulle, et see oli juhtunud aastal 2007. Ilmselt olid vahepealsed kuus aastat möödunud vahetpidamatus töötegemises nagu üks päev. Tema mäletas paremini. „Ei, Anu, me kohtusime 2001 – aeg kaob, aastad lendavad.” Vahepeal oli Ulla-Lena elus olnud raske aeg: ta oli kaotanud ema ja õe, ja romaane ei olnud ta enam kirjutanud 11 aastat. Jaa, Siberi-raamatu tõlkimine rõõmustaks teda endiselt, ainult et nüüd on tal lähiajal ees otsustav hetk: tema uusim romaan „Jää” („Is”) on esitatud Finlandia auhinna saamiseks. Kas räägime edasi pärast seda, kui see otsus on langenud? Ootus kestis veel umbes kuu, ja president Tarja Halonen otsustas (ainuisikuliselt), et „Jää” saab 2012. aasta Finlandia. „Ma armusin sellesse raamatusse,” ütles president avalikkusele.

Aastad on lennanud – see oli Ulla-Lena Lundbergil neljas kord Finlandiale kandideerida, nüüd siis sai n-ö elutöö kroonitud. Siberi-raamat on juba Loomingu Raamatukogu 2013. aasta plaanis. Loodetavasti jõuab ka „Jää” veel sellel aastal eesti keelde.

Ulla-Lena Lundberg on sündinud 1947. aastal Ahvenamaal Kökari vallas, saarestikurühmas, mis hõlmab üle 2000 ruutkilomeetri merd ja ainult 63,6 ruutkilomeetrit maismaad, kus on 7 küla ja elab tänapäeval 130 majapidamises 260 inimest. Ta on Turus õppinud etnoloogiat ja usuteadust ning tiitlite poolest filosoofiamagister ja Åbo Akademi audoktor. Alustanud luuletajana juba 15aastaselt, seejärel kirjutanud nii romaane, reisiraamatuid kui ka dokumentaalkirjandust. 1970. aastatel veetis ta pikki perioode Aafrikas, elades Kalahari kõrbes neljas reservaadis bušmanite keskel, millest kirjutas raamatu „Saared Aafrika südames” (1982), kogu Aafrika jutustusi ja Kalahari romaani „Liiv” („Sand”, 1986). Peale Aafrika on teda huvitanud ka Püreneede koopamaalingud, Jaapan, Mongoolia ja Siber. Siberist sõitis ta noorena esimest korda läbi 1968. aastal ja veetis seal koos teiste linnuvaatlejatega rohkem kui 20 aastat hiljem (1989 kuni 1993) igal kevadel umbes kuu aega. Neil aastail avanesid Siberi avarused välisvaatlejaile aina rohkem, nii et lõpuks jõuti ka Beringi väinani, Kolõma suudmesse ja Ussuurimaale.

Linnuvaatlusega pidavat tegelema need, kes on mingil põhjusel inimestes pettunud. Selles on tõtt, tunnistab kirjanik, kuid see pole teda takistanud tegelemast ka inimestega. Rännuaastate järel keskendus ta oma kodumaa Ahvenamaa ajaloole ja selle inimestele. Kolm vahepealset autobiograafilise ainesega romaani „Kungens Anna” (1982), „Ingens Anna” (1984) ja „Fransiscus i Kökar” (1985) olid ilmselt otsekui ettevalmistustöö suurele Ahvenamaa meresõidutriloogiale, mida eespool nimetatud.

Selle esimeses osas, mille kaanel on niisiis paisuvate purjedega kuunar Leo, kujutatakse XIX sajandi talupoegade rasket tööd kivistel põldudel ja riskantset, kuid kasumlikku meresõitu. Sel ajal hakkasid Ahvenamaal esile kerkima eneseteadlikud kaptenite ja reederite perekonnad, kes andsid tööd ka ülejäänud saarestikurahvale. Teises osas „Suur maailm” jutustatakse ahvenamaalaste meresõidust kahe maailmasõja vahel, kui Mariehamni reeder Gustaf Eriksson, trotsides saabuvat uut ajastut, ehitas üles maailma viimase purjelaevastiku. Romaani lõpul läheb tema lipulaev koos kapteni enda ja tema noore naisega Inglise ranniku lähedal põhja. Nii lõpeb taas üks ajastu. Triloogia kolmas osa jõuab meie postmodernsesse aega, kui parvlaevaliiklus on Ahvenamaal tekitanud heaolubuumi. Selle osa peategelaseks on Aafrikast tagasi pöördunud sotsiaalantropoloog, seega autori enda alter ego, kes on mõnda aega elanud Kalahari kõrbes ja vaatleb kodusaari nüüd selle algupärase kogemuse taustalt.

Mida öelda „Jää” kohta? Selle kohta on öeldud „Peaaegu täiuslik raamat” ja „Kui Ulla-Lena hakkab jutustama, istud sa võlutuna ja hingetuna, sest ta on Suur Jutustaja”. Nii nagu Suured Jutustajad ühes teises, kauges kultuuris, Kalahari kõrbes. Kirjaniku perekonna loost saab saarestikueepos.

Noor kirikuõpetaja, suuresti kirjaniku isa meenutav Peter Kummel (kes on Lundbergi-lugejale tuttav juba „Martsipanisõdurist”), saabub üle külma ja tuulise mere kevadel 1946, sõjast toibuvast mandri-Soomest, koos naise Mona ja aastase tütre Sannaga Kökari (raamatus Örarna, soome keeles Luodot) saartele. Saarel sündiv teine tütar Lillus on tulevane etnoloog, kes on lugejaile tuttav meresõidutriloogia kolmandast osast. Jutustus veereb ja hargneb mööda saarestikku ja läbi aastaaegade, igapäevaelu ja pühade, kuni armastatud pastori õnnetu surmani merejää all. Noorem tütar on siis poolteiseaastane. On öeldud: „„Jää” lugemine on just nagu tantsimine kuristiku kohal. Või ühe öö vanuse jää peal.” Elurõõm ja tuleviku-usk põimuvad ähvardava traagikaga, toimeka argipäeva kohal ja all varitsevad saatus ja surm. „Kuidas võib üks romaan olla ühtaegu nii realistlik ja maagiline, nii humoristlik ja tõsine!” hüüatab teine lugeja. Väikestest sündmustest ja elupiltidest kasvab välja suurte teemadega lugu, suurem kui elu ise. Jutustuse mere õõtsumist meenutav rütm ja imeliselt reljeefne keelepruuk teeb vähese süžeega loost midagi eeposetaolist: reaalsed saarestikuinimesed elavad ja liiguvad lugeja vaimusilma ees ehedalt ja loomutruult, nii nagu seda suutsid esile võluda vanaaegsed romaanimeistrid, nad on oma individuaalsuses loomusuurusest suuremad ja kasvavad peaaegu et müütilisteks figuurideks. See vist ongi „Jää” teinud selleks „Tõeks ja õiguseks”, Ahvenamaa-Ålandi-Alandia suureks romaaniks, mida meie siin oma uues Eestis veel ootame.

„Jää” eest on nii Soome kui ka Ahvenamaa esitanud Ulla-Lena Lundbergi ka tänavuse Põhjamaade Nõukogu auhinna nominendiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming