Alateadvus ja mütoloogia

Mathura

Andres Ehin 70Selle aasta 13. märtsil tähistas Andres Ehin 70. sünnipäeva. Ehinit on nimetatud sürrealismi juhtfiguuriks eesti luules, eesti kirjanduse teiseks suureks sürrealistiks ja sõnamänguriks Ilmar Laabani kõrval. Ehin ise on oma sürrealismilembust kinnitanud, pidades sümpaatseks mõtlemise vabastamist mõistuslikest põhjustest ja seostest loobumist. Tema luule kajastab sellist loomeprotsessi sageli. On seepärast küllalt kahetsusväärne, et kohati on  sõnast „sürrealism” saanud sünonüüm justkui seesugusele kunstile, mida ei saa tõsiselt võtta ning mis pole seega tõeline ja suur. Ekslikult on sürrealism omandanud rahvalikus kõnepruugis jaburdamise tähenduse – lähemalt analüüsides peaks „sürrealism” tähendama hoopiski midagi muud. „Sur realism” on „realismipealne” või isegi realismiülene loome ning kui sürrealism kunstivooluna (ja loometehnikana) tekkis, ei olnud see mitte nali, vaid suisa revolutsioon:  see oli midagi, mis just nimelt ületas senised lähenemised ning kontseptsioonid kunstis ja kultuuris.

Tõepoolest, sürrealistid ei lähtunud tavapärastest mõistuslikest seostest, ent see ei tähendanud, et oleks sootuks loobutud mõtestusest, tähenduslikkusest. Sürrealism tähendas looja kaevumist alateadvusse ning reaalsuse vaatlemist sealsest vaatepunktist, väljastpoolt reegleid ja piire, millega on määratletud konkreetne reaalsus. Tegu ei  olnud seega mitte reaalsuse eitamisega, vaid selle ümbermõtestusega. Ent nii nagu sürrealism saab väljendada autori „kaevumist” oma isiklikku alateadvusse, võib see samuti väljendada „kaevumist”, kollektiivsesse alateadvusse. Sedasi aga võib sürrealism olla sisutühja iroonia asemel hoopiski abivahend ühiskonna või teatud kultuuriruumi kollektiivse alateadvuse määratlemisel ja mõistmisel. See võib esile tuua aastasadadega  juurdunud sümboleid ja kontseptsioone, mis kerkivad nüüd, nende tähendust teadvustamata (s.t teadvusse toomata), esile kõige tavatumates seostes. Üks kollektiivse alateadvuse vorme on ka mütoloogia, mis mõjutab kõigi nende alateadvust, kes jagavad ühte ja sama kultuurilist, sotsiaalset või keelelist energiat ja informatsiooni. Me ei pruugi olla pädevad pärimuslugude ja -laulude tundjad, aga ometigi on nendes kajastunud maailmapilt kaudselt  osa sest vundamendist, millele tugineb me sotsiaalne maailmakäsitluse kokkulepe ning mis meis seega alateadlikult edasi eksisteerib. Andres Ehini loomingu üks kõige põnevam osa ongi just tekstid, kus alateadvusse süüvimisel avalduvad selle seosed mütoloogiaga või kui uus tekst ise omandab mütoloogilise vormi.

On tähelepanuväärne, et 2008. aastal peetud esimesel Täiskuu luulefestivalil, kus pöörati tähelepanu pärimuskultuuri ning tänapäevase  kultuuriloome omavahelistele seostele ja suhetele, oli valitud motoks just lõik Andres Ehini luuletusest. See kõneleb järgmist: „sügaval maa all elavad / linnud / mullased linnud / kui nad puhtaks pesta / lööb särama / rukkilille karva sulestik // need linnud on / põdrapõrnikpääsukesed / ja sügavsinised muttkotkad // nende lindudega mängib / eestlane indiaanlast / ja indiaanlane eestlast // need linnud lubavad vaid / põlisrahvastel / oma siniseid  sulgi näppida // meie eestlased ja indiaanlased tuleme / kolmevärviliste koerte / ja maa-aluste lindude maalt // aga kuhu me läheme” (festivali motoks oli luuletuse lõpp). Põdrapõrnikpääsukesi, muttkotkaid ja maa-aluseid linde pole liikidena mõistagi olemas, ent siinkohal tasub meenutada, et ka indiaanlaste tootemolendid olid mõnigi kord loomade või olendite ebamaised või ebareaalsed lõimised.

Mõneti ebareaalsete kujundite toel kujuneb luuletus  aga tervikuks, mis haarab mõtestatud hingelist sõnumit edastades luuletuse retseptsiooniprotsessi ka alateadvuse – esitatud kujundeid ja seoseid pole võimalik ratsionaalselt selgitada, ometigi viivad need üldmõistetava küsimuse või järelduseni. Sama fenomeni võib täheldada ka Andres Ehini luuletuses „Niiskesilmne”, mis on ilmunud tema kogus „Udusulistaja” (2008): „kevadel ilmub kurbus / see pikakoivaline kurbus  / mõnikord laiast laanest linnatänavale // tuleb ette et tal on / kurbusevasikas kaasas”. Ja veel: „politseiautod piiravad kurbuse ümber / sunnivad ta kangi alla / sealt hallide kivimüüridega piiratud siseõue / kus kurbust uneampulliga tulistatakse”. Kurbusevasikas toob meelde mütoloogilise kuldvasika, misläbi Ehini luuletuse poolsürrealistlikest kujundeist saab sotsiaalkriitiline kommentaar, kirjeldus ühiskonnast, kus pühaduse staatusse seatud  majanduslik edu ei too inimestele muud kui kurbust – nende ülistatud kuldvasikas muutub kurbusevasikaks, kellega nad ei julge või ei oska muud moodi suhelda kui teda (oma teadvuses) sunniviisiliselt uinutades. Alles siis ju, kui kurbust on uneampulliga tulistatud – ehk kui kurbus on teadvusest alateadvuse soppidesse uinutatud –, julgevad inimesed talle läheneda: „nüüd julgevad politseinikud / niiskesilmsele kurbusevasikale / päris lähedale  tulla // rukkileiva viilud peos”. Sellisel viisil võib luuletust „Niiskesilmne” vaadelda kollektiivse alateadvuse ebamugavatest, vaigistatud tunnete ootamatu meeldetuletusena. Veel üks mu isiklikke lemmikuid Ehini loomingus on luuletus „Sisemisest hobusest” (raamatus „Teadvus on ussinahk”): „enda sisse vaatav hobune / näeb seal teist hobust / kes välja vaatab / nii nad vaatavad ja näevad / aga ei leia ometi teineteist / kuidas nad peaksidki  leidma // sest kui iga mära leiaks oma sisemise mära / ei hakkaks ta enam voorivankrit vedama / ega vaataks tõelise täku poolegi / sest kui iga täkk leiaks oma sisemise täku / ei täidaks ta enam nende lootusi / kes tema peale kihla on vedanud / ta raputaks džoki seljast / ja pühiks poole traavivõistluse pealt / hipodroomirajalt minema”. Sisemise hobuse kontseptsioon meenutab taas loodusrahvaste mütoloogiat, kus mõne looma või linnu järgi nimetatud inimene  kandis väidetavalt ka osakest selle looma või linnu väest, oskustest, omadustest.

Looma nimi tähendas selle kandja jaoks ülesannet avastada ja arendada selle looma omadusi ja väge omaenda sisemuses. Selle kõrval on kirjeldatud kaks hobust aga justnagu teadvus ja alateadvus: teadvus vaatab alateadvusse ega suuda teda mõista või nähagi. Ent kui inimene mõistaks oma alateadvuse tegelikku potentsiaali, ei saaks ta enam olla tuim „voorivankri  vedaja” ega ka traavel, kes teiste, kihlavedajate kasumi nimel mööda hipodroomi ringi kihutab, ise kuhugi välja jõudmata. Alateadvusest saab ses luuletuses taas piiranguteta, tavapäraseid aegruumi suhteid eirav maailmakogemus: „ja enne kui tallmeistrid toibuvad / oleks ta juba silmapiiriga ühte sulanud / sest sisemine täkk avaks talle / silmapiirideta maailma”. Eesti keel pakub siin seejuures mõnusa mänguruumi tõlgendada sõna „silmapiir” korraga  nii horisondi kui ka kitsendatud nägemisruumi tähenduses. Seesuguseid luulenäiteid leiaks Ehini loomingust mõistagi veel: „*kui lõuendid valguvad täis putukate tulipunast verd”, „Varielu”, „*kaheks rändas see taevas”, „Kaks lindu lumel” jmt. Ehini huvi teadvuse ja alateadvuse omavahelise suhtluse vastu on kajastunud tema raamatute pealkirjadeski: „Alateadvus on alatasa purjus” (lisaks alliteratiivsele, alliksaarelikule  keelemängule küllap viide alateadvuse mõistetamatusele), „Täiskuukeskpäev” (vastandite ühildumine), „Teadvus on ussinahk”. Just viimane neist on eriti huvitav kujund: teadvus on ussinahk, seega midagi, mis ilmutab teatud ajaintervalli järel taas uut „ihu”, uut teadvuspealispinda. Ometigi on teadvus ise alati vaid kest või nahk, mis kinnitub millelegi tihedamale, põhjalikumale ja sügavamale ning mis ka kujuneb millegi sügavama (ehk alateadvuse)  alusel. See, milline on meie teadvus, ei ole seega mitte muutmatu või paratamatu asjaolu, vaid teadvust on alati võimalik kujundada vastavalt sellele, kuivõrd suudame näha ja väljendada oma alateadvust.

Ehin nendib siiski: „Aga teadvuse tühjad kestad / need kirevad ussinahad / korjatakse hoolikalt üles / tulevaste põlvede poolt”. Väga ilmekalt on harilik suhe alateadvusega väljenduse leidnud ka luuletuses „*tünn kaugele asetatud valgusega”  (raamatus „Luba linnukesel väljas jaurata”): „me ei suuda oma mõtteid lahti mõtestada / see on teadmine mis meid ähmastab / surnud vööloom hakkas röökima / ja tantsisime tantsu ta ümber”. Tihti jääbki Ehin, kirjeldades suhet alateadvusega, mõnevõrra nõutuks, eesmärk võib talle tunduda saavutamatu: „otsin oma koljuluud / aga see on peidetud sügavale / ajude alla / ajaloo alla // mu pea on pealtpoolt / pehme  roosa veritsev alasti aju / aga koljuluu seal sügaval / on kõvem kui teemant // tarbetust taevast / langeb tuhka / tuhka / tuhka” (luuletusest „Tuhk ja teemant” raamatus „Teadvus on ussinahk”). Ometigi määrab juba ainuüksi küsimus, mis on mille üdi, ära kaks polaarse maailmanägemust. Andres Ehini viljaka loometee üks panuseid (ulatusliku tõlketöö, antoloogiate koostamise ning oma luuleesinemistega siinse kirjanduselu värvikamaks muutmise  kõrval) on olnud just tähelepanu suunamine nii individuaalsele kui ka kollektiivsele alateadvusele, paremal juhul nende teadvustamisele. Tema roll on selles osas eesti kirjanduselus küllalt ainulaadne ning küllap võib kinnitada, et … suured on need kuukirkad sussid, mille kiirekandadesse tema meelemantli pärijatel tantsiskledes tuleb tuhktulevikus tolmelduda. Palju õnne!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming