Albert Trapeeži arhitektoonika

Arno Oja

Albert Trapeež, Võta suhu sõna. Eesti Keele Sihtasutus, 2011. 96 lk.  Kolme aasta eest ilmunud kaksikraamat „Isiklik /Üleüldine” avalikustas tõsiasja, et luuletaja Albert Trapeež ja kunstnik Leonhard Lapin on Siiami kaksikud. Tegelikult elab nendega ühes maises kestas veel kolmaski tegelane – arhitekt  Lapin, kes flirdib ühtaegu nii kunsti kui luulega. Tema ideekavandi järgi valmis Tallinnas Vabaduse platsi servas taevasse tõusev „kultuurikilomeeter” – Vabaduse kellaks nimetatud moodustis, mille fallilistelt sammastelt õhtuti õhku paiskuvad valgusjoad otse linnavalitsuse akendesse plingivad. Kas kell ka kuidagi linnaisade aja(stu)taju mõjutab, ei oska vist keegi prognoosida. Siinses kontekstis on oluline just sammaste kuju, sest fallokraatia  on ka Albert Trapeeži luule üks olulisi tunnusjooni. 

      

„Võta suhu sõna” kompositsioon ärgitab kõrvutama esmapilgul kõrvutamatut: seda raamatut ja Leonhard Lapini kureeritud kunstnike liidu aastanäitust „Abstraktne”, mida kuni augusti keskpaigani Kunstihoones näha sai. Abstraktne kunst on Trapeeži luule vaimusugulane  ning näitusesaalideski võis tajuda tema „Kaunimate laulude”, vahel koguni „Sitaste seitsmekümnendate” varjatud taustalolu. Siiami kaksikud ei hülga teineteist ja tolle näituse kokkupanus kajastub ühtaegu ka Albert Trapeeži luuletajamina arhitektoonika, mille taga omakorda võib tajuda kunstiakadeemia üldkompositsiooni professori Leonhard Lapini suunavat kätt. Laskem siis luulel kõnelda.         

Sisenemine       

Näitusele „Abstraktne” sisenejaid seirasid trepikäigust peale Ülle Marksi joonistuselt „Spiegel im Spiegel” pärit uudishimulikud silmad. Nad võisid püüda üksnes vaataja silmade peegeldusi, kuid samas kutsub pildi allkiri vaatajat häälestuma Arvo Pärdi vaikusest tulevale muusikale. Oli ju „Spiegel im Spiegel” ka meie  helimeistri tintinnabuli-perioodi ühe avateose (1978) nimi. Ja Arvo Pärdile on luuletaja Trapeež pühendanud vaadeldava raamatu ainsa litaania (lk 90-91).       

Raamat ise algab 40 lühitekstist koosneva tsükliga „Haukud”. Ei, siin pole trükiviga. Hauku on autori sõnutsi „eesti versioon jaapani haikust, kus liituvad ajaline ja ajatu”. Laiema tausta öeldule annab vihje vanasõnale „Haugub, aga ei hammusta!”. Vähemalt on selline poolirooniline  kõrvalvaade postmodernistlikele mullistustele ausam kui püüd mingit järjekordset eesti haikut aretada, nagu meie luule lähiloos on juba tehtud.        Õigupoolest polegi siin tegu mingi luulevormi või meetrumiga. Vahel tekib kiusatus küsida, kas see on üldse luule või spontaanne akt, suhu sattunud sõnade väljapaiskamine. Seda enam, et lõviosa sest sõnavoost on dateeringu järgi kirja pandud jaaniõhtul 2010. 

Põimuvad kõnekeel ja släng, haukud kalduvad vahel vemmalvärsi, vahel aforismi poole, peegeldades autori äratundmisi ümbritsevast maailmast. Nende minimalistlik stiil meelestab vahel hilist Suumani Sassi: „Õnn / tuli tuppa / ja pani / sussid jalga” (lk 6), vahel kogu kunstirahva suurt sõpra Vanapaganat (Andres Vanapa): „Varakevadine roheline / ilus on / oksendada” (lk 9), ent on ometi täiesti Trapeeži nägu.         

Abstraktsioonid       

Vanale heale Kunstihoonele on Trapeež pühendanud terve sürrealistliku oodi (lk 59–61). Kui tema luule valgel aastanäitusele tagasi mõelda, siis meenub sealtki küll lindnaisi, küll koerliblikaid või lihaliaane. Andres Toltsi kolmikmaal „Värvitabelid” sobinuks üpris hästi illustreerima Trapeeži „Värviõpetust” (lk 54-55). Kes näitusel käinud, võib soovi korral Lola Liivati  maali „Gloria” ülevoolavalt sinisest koloriidist pisut laenata ja nõnda „Võta suhu sõna” rangelt must-valge kujunduse rahvusvärvidesse glorifitseerida.       

„Abstraktse” arvustuses (Sirp, 29. VIII 2011) küsis kunstiteadlane Mai Levin: „Kui abstraktne on abstraktne kunst?”. Õigustatud küsimus. Kuraator Lapin näikse arvavat, et nonfiguratiivse puht maakeelne vaste on „mittekujutav” ning kirjutas näituse saatetekstis abstraktsest kunstist kui mittekujutavast. Jäädes ses osas teisele arvamusele, räägin ma alljärgnevalt  parem sõnadega kujutamisest ehk luuletsüklist „Trapeež nagu muiste”.       

Seal ongi näiteid varasema Trapeeži kõigist registreist, igat masti ja eri tonaalsuses juhu-, pila- ja pulaluulet. Lugeja ette astub tükati robustne, tükati madalstiilselt erootiline mehelik luuletaja, kellega ta enda loodud „räpase vanamehe” kuvand puhuti kaasa lohiseb otsekui peldikust lahti kistud prill-laud. Eesti haikumeistrite arvukale sõpruskonnale aga pakub peamurdmist luuletus „Kevad”: „karge hommik / kisub õue / lõhkeb põis // lasen tulla  / kuses hulbib / väike / kirsiõis” (lk 26). Mis see on? Postmodernism? Dekonstruktsioon? Või jälle üks eesti haiku (kirsiõis ju sees!)?       

Seestumine 

Albert Trapeeži kaksikvend Leonhard Lapin pani näitusele „Abstraktne” välja kaks tööd: „Sisemaailm 112” ja „Reekviem”. Viimane neist kujutab endast määrdundroheliseks võõbatud avatud rinnaõõnt (koobast?), mille tagasopis peitub sama karva õbluke skelett (hingelind? terrakotasõdalane?), mis silmanähtavalt valmistub õõnest lahkuma. Koos Jaak Soansi jõulise 
skulptuuriga „Teras” moodustas Lapini objekt näitusel võimsa paariku. Kuid ehk läbib just todasama rinnaõõnt see täpsemalt piiritlemata meridiaan, millelt tõukuvad Trapeeži luulekogu tsükli „Meridiaani armuhüüd” tekstid? Sel juhul on tegemist seestumisega, mis vaatajapoolselt tähendab silmitsiseisu autori pahupidi pööratud sisemaailmaga. Väga mõjusalt demonstreeris seestumise väge Leonhard Lapini sellekevadine  isikunäitus „Sisemaastikud” Kunstihoone galeriis.       

Nagu ebalevast ja trafaretsevõitu (indiaani armuhüüd!) tsüklipealkirjastki näha, on luuletaja Trapeež kaitsetum kui kunstnik Lapin. Terve „Meridiaani armuhüüd” tähistab rohkem häbelikku ulgu või karjet kui hõiskamist. Lapini näituselt teada sisemaastike asemel aimub siit eelkõige Tartu Visarite grupi viimase mohikaanlase Enn Tegova väljapanekust „Polematus”  tuttavaid kratsitud värve. Ning seda mitte seetõttu, et Albert Trapeež on Visarite juhi Kaljo Põllu mälestuseks kirjutanud ühe oma kaunemaid luuletusi (lk 85–87). Lihtsalt kunstinäitusel on kergem oma valu peita, üht või teist tööd ilma tervikut kahjustamata fookusest välja nihutada. Aga luuletus kisub autori alasti ning pooside viigilehed ei päästa siin kuigi palju. Ja seda paistab Trapeež häbenevat.       

Ometi toimub siingi seestumine, igatsuse ja võltsimatu armastuse janu kaudu. Leheküljel 50 seisab kirjas: „armastus tuleb nagu murdlaine / ja pudeneb kui kõrbeliiv // armastus on viiv / milles varjab end igavik”. Kas või selle  tõdemuse pärast tasus suu sõnu täis võtta ja luulekogu kokku panna. Lisaks veel rohkem või vähem isiklikud armastus- või mälestuskirjad sõpradele: Andres Alverile, Vanapaganale, Jüri Kaarmale (mustal lehel), Veljo Tormisele, Siim Tanel Annusele. Kui aga keegi ikka küsib, et milleks see kõik, siis lubatagu parafraseerida meie Poeetpoliitiku „Saatja aadressi”: „luuletuskogu saab kokku panna kiustekski / aga ära ei elatud sest muistegi”.     

Ehk on selleski osake Trapeeži arhitektoonikast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming