Alliksaare müüdi jälgedes

Ilona Martson

Miks ei ole Artur Alliksaare sõbrad, õpilased, jüngrid kirjutanud korralikku monograafiat? Artur Alliksaar mälestustes. Koostanud Henn-Kaarel Hellat. Ilmamaa, 2007. 240 lk.

 „Kui kuuekümnendates oli midagi kuldset, siis oli see kroon Tartu boheemlaste kuninga peas,” – nii lõpetab oma loo Artur Alliksaarest üks tema toonaseid noori sõpru Andres Ehin. See ütlemine on väga hea, väga täpne. Paneb paika ühekorraga nii ajastu kui ka luuletaja koha selles. Ja ütleb peenelt, ridade vahelt ka ühte-teist ütleja enesegi kohta.

Tõtt-öelda võtsin Ilmamaa välja antud raamatu „Alliksaar mälestustes” kätte suurte ootustega. Ei ole ju sellest kummalisest mehest, varalahkunud luuletajast ja salapärasest isiksusest, ju enne seda suurt midagi eluloolist raamatuna ilmunud. Sattusin küll aastaid tagasi nägema üht päris sisukat telesaadet (siis kui ETV veel leidis, et kirjandusest tasub saateid teha), samuti on Madis Kõivul Loomingus ilmunud häälestatud novell „Järv” (Looming 2001, nr 8), kus Poeedis tunneb ära Alliksaare. Parema puudumisel olen püüdnud lugeda ka kultuuriajakirjanduses avaldatut.

Kuid ometi oli seda kõike hämmastavalt vähe mehe kohta, kelle elust annaks kirjutada suurepärase romaani. Ja kes, nagu ma aru saan, mõjutas tervet 60ndate aastate alguse kirjanike põlvkonda.

Paraku tabab raamatut lugedes pettumus – enamik tekste, mida käesolev kaanevahe sisaldab, on juba varasemast tuttavad. Eeskätt muidugi üheksakümnendate alguses Akadeemias publitseeritud laagrikirjad ja juba sellel sajandil Paul-Eerik Rummo abiga ilmarahva ette toodud Alliksaare toimikust pärit materjal. Aga ka 1988. aasta Keeles ja Kirjanduse ilmunud Leo Metsari mälestused. Tore, et see kõik on nüüd ühiste kaante vahel. Lisaks veel Henn-Kaarel Hellati ja Matti Vaga kirjavahetus kaheksakümnendate algusest, Ain Kaalepi artikkel väliseestlaste Manas, Madis Kõivu, Ottniell Jürissaare, Andres Ehini, Ain Raitviiru, Henno Arraku, Ave Alavainu, Karen-Margareta Torpatsi, Ilmar Anvelti ja Mirjam Peili mälestused. See kõik on väga hea. Ainult et seda on kohutavalt vähe.

Ja kuuldavasti (Aivar Kull, Postimees 31. X) oli sellegi vähesega koostajal Henn Kaarel Hellatil suured probleemid – paljud inimesed, kes Arturit tundsid, pole ju ka ise enam meie hulgas. Läinud on abikaasa Linda, sõbrad Rein Sepp, Sass Suuman, Andres Vanapa, Mati Unt… Rääkimata nendest, kes kogumiku tarvis artikli kirjutamisest ära ütlesid – lihtsalt seetõttu, et kõne all olevaid sündmusi enam ei mäletavat. Näib, et õige aeg, mil Alliksaarest seesugune raamat oleks teha tulnud, on mööda lastud. Aga miks?

Jah, tõesti – miks ei ole selle raamatu asemel minu ees korralik, paarisajaleheküljeline monograafia? Miks ei ole tema sõbrad, õpilased, jüngrid seda kirjutanud? Sellest on minul, teisest põlvkonnast pärit inimesel, suhteliselt raske aru saada. On selge, et nõuka-ajal poleks sellest saanud juttugi olla – toona unistati pigem kogu ilukirjandusliku pärandi kättesaadavusest (mis „Päikesepillajas” kümme aastat tagasi ka teoks sai). Uus Eesti Vabariik on siiski kestnud juba kõva kuusteist aastat. Miks ilmub esimene raamat Alliksaarest alles nüüd?

Aga eks alati on olnud kergem küsida kui vastata. Õige õpetlik on selles mõttes lugeda Ain Kaalepi artiklit aastast 1968, kus ta kirjutab, et ei saa olla nõus luuletaja „müüdistumisega”: „Ma ei saa nõus olla. Nii nagu ma peaaegu ei ole nõus sellega, et Artur on surnud (see aga on müüdi tekkimiseks hädavajalik), sest liiga reaalselt on mu silmade ees ühiste mälestuste rida, õieti veel rohkem: mingi suur süntees sellest, mis annaks aluse täiesti rahulikult võtta kohe vastu ta kiri või visiit, kui see kuidagimoodi peaks tulema.” Kuid see on aasta 1968. Aeg läheb ja müüt tekib ikkagi.

 „Tead, mulle ei meeldi põrmugi praegune müüt või müüdid Alliksaarest. Ühed ülistavad teda geeniuseks, teised peavad siiani põlastusväärseks aferistiks ja tundub, et neid äärmusi polegi nagu võimalik lepitada. Mulle näib, et olles nagu oleme, üsna realistliku laadiga ja skeptilised mehed, saaksime siin siiski mingi tõe jalule seada”, kirjutab Henn-Kaarel Hellat kirjas Matti Vagale 14. detsembril 1982. Samas näib, et „tõde” siiski jalule ei seata. Sest siiani on olemasoleva teabe allikad liiga juhuslikku ja hajusat laadi. Ja on paratamatu, et kui autori kohta pole mitte midagi teada, täituvad tühikud iseenesest legendidega.

Nii või teisiti – müüt Alliksaarest olevat osalt kujunenud just teda hästi tundnud inimeste soovimatusest teda mütologiseerida. Vähemalt nii sellest raamatust välja tuleb. Ent üks samm edasi on ilmunud raamat ikkagi. Lootust peab pälvima, ütleb üks Alliksaare luuletuse pealkiri. Lootkem siis, et ehk tuleb ükskord ometi keegi, kellel on mahti pikemalt kirjutada luuletaja elust, loomingust ja ajast tema ümber.

Ja lootkem veel, et tulevane monograafia ei reprodutseeri oma sisekaanel jälle seda lamedaks kulunud igavest „Aega”, mille järgi tavateadvus Alliksaare ära tunneb. Võtmetekste, mis elu ja loomingu ühendavad, on ju küll ja küll.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming