Alverlikkus ja muud -likkused

Proosaautoreid huvitavad jätkuvalt kaasaja ühiskondlikud probleemid, seevastu kui luule on naasmas traditsioonilisema lüürilise luulekeele juurde.

JOOSEP SUSI

Rütmid helgivad nagu kilbid,
sõnu tärinal kokku põrkub –
aga rütmid ja sõnad ja silbid
kaovad hääletult varjude võrku.

Betti Alver

Kui 2012. aastal tunnustas Betti Alveri kirjandusauhinna žürii Eda Ahi värsinõtket silbilis-rõhulisest luulest koosnevat debüütkogu „Maskiball“, siis käisid retseptsioonistki läbi hinnangud bettialverlikkus ja arbujalik hõng. Autor isegi on kinnitanud, et luules on Betti Alver üks tema õpetajatest.

Pärast tänavuste laureaatide väljakuulutamist tundis Jüri Kolk huvi, kui palju pidas žürii hinnangute kujundamisel, nominentide valimisel silmas sellist sisemiselt mitmekesist mõistet nagu alverlikkus. Kui näiteks Liivi või Tuglase auhinna puhul kipuvad liivilikkus ja tuglaslikkus retooriliselt ikka läbi käima, siis esikteoste hindamisel tavaliselt mitte. Ühelt poolt juba seetõttu, et statuut ei näe seda ette, teisalt on tähelepanuväärsemate esikteoste hindamine juba tunnetuslikult sedavõrd teistsugune, et pole justkui mõtet. Seega, vastuseks Kolgile: üldse mitte.

Mis puutub aga luulesse, siis seekordseid silma paistnud esikteoseid võib eri põhjustel Betti Alveriga kohakuti seada küll. Juba Hannaleele Kaldmaa „Oliver“ toob peale Hasso Krulli poeemi „Kui kivid olid veel pehmed“ meelde mõnedki Alveri poeemid (esmalt torkas millegipärast pähe Alveri „Raudsed roopad“, mis – tõsi küll – on kirjutet Teise maailmasõja ajal ja evib hoopis teist taustsüsteemi).

Enamjaolt pean aga silmas värskete autorite hoiakut luule suhtes. Veel mõnda aega tagasi ilmestas nooremate autorite luulet näiteks autorimina kehtestamine, keeleregistrite vahetamine, maskimäng, eksperimentaalsus ja rohke intertekstuaalsus, anarhilisus, reaktsioonilisus. Sel aastal midagi sellist luules esile ei kerkinud. Kuigi žürii tähelepanu pälvinud tekstides oli tunda täiesti vastandlikke arusaamu, kuidas luulet kirjutada, missugune võiks kvaliteetne tekst välja näha, ühendas neid teatav naasmistaotlus traditsioonilisema lüürilise luulekeele juurde ja seda nii kujunditiheduse, staatilise pildilisuse kui ka vormikatsetuste toel. Luulet väärtustatakse autonoomselt, kasutatakse traditsioonilisemaid võtteid ja kujundeid, usutakse ehk isegi luule teatavasse pühadusse (nüüd võin minna pisut liiale).

Luule on muutunud lüürilisemaks: väliste sündmuste asemel keskendutakse sisetundmusele, ajaülestele kategooriatele. Ühe laureaadi Triin Paja „Nõges“ viimaste aastate üks kujunditihedamaid kogusid. Võrdlemisi abstraktsete teemade ja suurte sümbolitega tegeleb Vootele Ruusmaa luulekogus „Tavaline don Quijote“, aga tema lopsakas kujundiloome on siiski vaoshoitum. Kristel Algvere „Merehurmarohi“ on seevastu õnnepalulikult meeleolupiltidest koosnev päevaraamatut meenutav pretensioonitu luule. Taotluslik naiivsus, kordused, minimaalsed perspektiivivahetused ja lihtsad kujundid iseloomustavad ka Talvike Mändla raamatut „Kosmonaut“.

Betti Alveri debüüdiauhinna võitjad Raul Oreškin ja Triin Paja.

Pille-Riin Larm

Vahest märkimisväärseim ilming seostub tänavuste esikteoste puhul luule ja proosa erinevusega. Proosa on ühiskondlike tendentside ja probleemide osas reaktsioonilisem ja hoiakulisem: mitmes tekstis üritatakse visandada tulevikustsenaariume ja selle kaudu anda kas irooniline või kriitiline hinnang olevikule. Nii teise laureaadi Raul Oreškini pisut heinsaarelikus ja lakkamatult lugeja ootushorisondiga manipuleerivas jutukogus (või miniatuurikogus?) „Kui ma vananen…“ kui ka Taavet Kase hoiatusromaanis „Surmamaks“ näib ulme register olevat pidevalt aktiivne, aga samal ajal ei domineeri – mõlemad on kontseptuaalselt huvitavad, loovad püsiva mõttekujutelmade ruumi.

Justkui telje teises otsas (representeeritud ajastu kontekstis) paikneb siseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koorti keskaegne kriminull „Kättemaks Kirumpääl“ (peaks vist ütlema, et raamatus on tunda harglalikkkust). Urmo Jaanimäe kirjutatud janaralalikus „Televisiooni mõjus“ vaadeldakse ja hinnatakse jällegi argist, kohati väga tugeva irooniaga. Neoon Musta „Ma tahan olla tema“ võtab vaatluse alla depressiooni, Rauno Võsaste „Hea ment“ narkokuriteod nullindate alguse Tartus.

Kui üritada anda tänavuse aasta tähelepanuväärsematele esikteostele ühisnimetaja, siis küllap võiks see olla lausuja hääl. Õieti näib, et pea kõikides teostes – nii proosas kui ka luules – on hääle väljakujundamisega nähtud omajagu vaeva ja see teiseneb teoses minimaalselt.

Mingis mõttes põhistab kogu seda ülevaadet professor Rein Taagepera luuledebüüt „Sinule mõtlen ma harva ja aina“, mis muuhulgas sisaldab tänavuse aasta kõige võimsamaid ja mõjusamaid kujundeid. Olgu lõpetuseks toodud üks lühike Taagepera luuletus:

Kui otsa lõppevad riided,
mis Tema mulle valis,
siis lõpen ka mina.

Kannan, mäletan:
selles sinivalges
särgis
olin ma Sinu seltsis.

Vähemalt see valus side.
Juba nad kuluvad räbalaiks.
Mina kah.


BETTI ALVERI KIRJANDUSAUHIND

määratakse aasta jooksul ilmunud silmapaistvama ilukirjandusliku debüütteose autorile. Tänavu valiti ligi 70 kandidaadi seast välja viis kandidaati:

Hanneleele Kaldmaa, luulekogu „Oliver“ (Elusamus),

Triin Paja, luulekogu „Nõges“ (Kultuurileht),

Kristel Algvere, luulekogu „Merehurmarohi“ (Kultuurileht),

Raul Oreškin, jutukogu „Kui ma vananen…“ (;paranoia),

Vootele Ruusmaa, luulekogu „Tavaline don Quijote“ (Kultuurileht).

Auhind läks jagamisele Triin Paja ja Raul Oreškini vahel.

Žüriisse kuulusid Lehte Hainsalu, Madli Lippur, Ly Seppel, Tiina Sulg ja Joosep Susi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht