Andrei Hvostov: „Uus on hästi unustatud vana”

 

Läinud pühapäeval anti Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses Mihkel Mutile ja Andrei Hvostovile üle Friedebert Tuglase novelliauhinnad 2007. aastal ilmunud novellide eest. Žürii koosseisus Teet Kallas (esimees), Aita Kivi, Ülle Kurs, Olavi Ruitlane ja Karl Martin Sinijärv auhindas Andrei Hvostovi novelli „Sinised mäed” (Looming 2007, nr 6) ja Mihkel Muti novelli „Siseemigrant” (ilmunud raamatus „Siseemigrant”, Fabian, 2007). Sirp teebki juttu ühega laureaatidest, kirjaniku ja ajakirjaniku Andrei Hvostoviga. Eesmärgiks rääkida kirjandusest, ajaloost, ühiskonnast ja meediast.

Jan Kaus: Palju õnne Tuglase novelliauhinna puhul! Su novellis „Sinised mäed” on ühendatud nii psühholoogiline kui ka ajalooline kirjutuslaad: esimene aitab luua veenva pildi väikese tüdruku endamaailmast ja üleelamistest, teine avaldub su novelli ajaloolises toimumiskohas. Eesti ajaloo vastu on sul olnud alati süvendatud huvi. Kumb sind ilukirjanduses hetkel rohkem kütkestab, kas psühholoogiline või ajalooline laad? On neid üldse mõtet eristada?

Andrei Hvostov: Eristada ei tahaks. Parem need kaks kokku kirjutada. Kuna ma olen ajalugu õppinud, siis see võiks olla minu põhiline leib, see ajalooline laad. Psühholoogia…, ma ei teagi, Loomingus ilmus selle aasta jaanuaris jutustus „Kommunist”, toimetaja tähistas selle meie omavahelises kirjavahetuses kui „karakternovelli”. Ausalt, ma ei tea, mida see tähendab. Ma parem ei võta sel teemal sõna – psühholoogia, arenguromaan, etc. Aga ajalooline jutustus, no see oli minu kirg veel noore lugejana, Bornhöhe, Kippel ja hiljem Kross muidugi.

Jutu „Sinised mäed” sünnile aitas kaasa siiski ka üks kindel ajend. Eelmisel aastal pärast aprillirahutusi küsisin alul iseendalt ja siis hiljem juba ka tuttavatelt kirjanikelt ja filmitegijatelt, et kas taasiseseisvumise järel loodud töödes, taiestes või siis, endist kultuuriministrit meenutades – loometööstuse toodangus, esineb venelane kui tegelane. Suure tähega nagu pärisnimi: kas on olemas Venelane? No ei ole. Sauteril on mõned vene litsid ja pätid, lastefilmis Ruudi oli üks poepidaja, Guido Kangur mängis teda, tuli selline hästi sümpaatne tegelane (muuseas, Kangur sai Jõhvis elades vene pättidelt nossu ja võinuks end välja elada, aga näed, ei elanud), ja ongi kõik. Venelast ei ole. Aga mine vaata väljas ringi, päris elus, meid ümbritsevas tegelikkuses, on venelane olemas, ja mõnel puhul on kohe väga olemas. Domineerib lausa. Kas kohas, Ida-Virumaa ja Lasnamäe, või siis ajas, teatud päevadel, khm, aprilli lõpp, mai algus, üks kindel päev septembris.

Ent kombeks on teha nägu, et teda pole. Seda pead tõesti küsima mõnelt õppinud psühholoogilt, mida see tähendab, kui reaalsust eitatakse. EV 90 aastapäeva puhul räägiti puberteedi möödumisest ja küpsuse saabumisest. Noh, ma ei teagi, ses rahvusküsimuses on isegi puberteedini veel elada ja minna. Pea liiva alla peitmine, või teki alla? Siis ei ole kolli näha. Meenutades president Toomas Hendrik Ilvest, kes ei hakka seda keelt rääkima, vene keelt tähendab, sel põhjusel (lähtun BBC usutlusest), et see oleks 50aastase okupatsiooni tunnustamine. Vägev! Mul on tõsine tahtmine pühendada nüüd kevadel ilmuv jutukogu „Võõrad lood” meie kallile presidendile. Ta ei ole eestlaste president, ta on Eesti president.

Jah, aga Sillamäe tüdruk, see peategelane „Sinistes mägedes”, tema ongi Venelane. Pärast eelmise aasta aprilli ma mõtlesin, et nüüd kirjutan iga kuu ühe jutustuse, mille peategelaseks on kas sakslane või venelane, aga tegevus toimub Eestis, ning kirjeldatud sündmused on osake meie ajaloost. Mõtlesin sügiseks seitse lugu valmis vehkida. Plaan selles tempos ei teostunud, aga viis lugu sain ikkagi valmis. Kolm on juba ilmunud Loomingus, neljas ilmub nüüd Loomingu Raamatukogus ja viies näeb trükimusta selles eelmainitud kogumiks „Võõrad lood”.

 

Su vastusest tundub, et lõhe venekeelse ja eestikeelse elanikkonna vahel teeb sulle suurt muret. Millised on su meelest selle kõige suuremad valupunktid ja millest need tulenevad? Mida tuleks teha senisest teisiti – nii venelastel kui eestlastel?

Ma ei ole mures, ma olen hirmul. Eelmise aasta aprilliüllatuse ajal olin mingi hetk lausa paanikas. Olin mõned päevad Toompeal valves, ad hoc kaitseliidu liikmena, ja see, mis ma seal nägin ja kuulsin, on täiesti võrreldav 1990ndate lõpus kordusõppustel nähtuga, ma ei mõtle mitte ahhaa-efekti, vaid sellist „assa raisk, kas keegi mõtleb ka, mis ümberringi-toimub??!” efekti. Toompeal oli viimati nii: riputasime endale kiivreid ja killuveste ja pipragaasiballoone selga, see oli riigikoguhoone raamatukogu eesruumis, kust avaneb vaade Nevski katedraalile, ja siis minu kõrval üks üpriski tuntud inimene küsis minu käest, et ütle, kas sa tead, mis on seal nende kirikukuplite all? Ma ütlesin, et mingi sõrestik või kandev konstruktsioon. Tema muigas ja ütles, et vale, seal on psühhotroopne relv, millega kiiritatakse riigikogu istungite saali, et muuta neid seal teovõimetuks. Ja läks veelgi põhjalikumaks, hakkas rääkima mingitest ülemaailmsetest vandenõudest. Aga endal, sellel vandenõuteoreetikul, oli vööl pirakas revolver. Teda polnud keegi kiiritanud, ta ise kiirgas teotahtest, ta oleks vabalt avanud tule. Erinevalt sellest õnnetust antiigipoe omanikust Tallinna vanalinnas, kes talle kuuluva poe rüüstamise ajal läks korra tagaruumi relva järele, aga mõtles siis ümber. Ja hiljem ma kuulsin, et vastaspoolel oli samuti teotahtelisi tegelasi, mittekiiritatuid, kes olid valmis tulistama. Mul oli nende päevade kestel põhiline mure, et kui läheb lahti see, mida ma nimetatagi ei taha, siis kustkohast saan ma relva. Ma lähen praegugi endast välja, kui mõtlen nendele persevestidele ja ässitajatele, kes pronksmehe ümber lokku lõid ja õli tulle valasid ning siis korraga kuhugi haihtusid. Kui on vaja tulistada, siis olgu, aga ma tahan, et sel oleks ka mingi mõjuv põhjus. Vaidlust „okupatsioon versus vabastamine” ei pea ma mõjuvaks põhjuseks. Ene Mihkelsoni põlvkonnale see on mõjuv põhjus võib-olla, à propos, Ants Laaneots on sarnase saatusega inimene, aga tema hoiab end ex officio vaos, ma ei kujuta ette, et mingil hetkel võiks ta anda noorpõlvemälestuste sunnil käsu: kaitseriiv maha, sihtida…

Eestlased ja venelased pole asjast tõsiselt ikka veel rääkinud. Alustada tuleb katastroofistsenaariumist. On nii, et läbi räägitakse PÄRAST. Vaata eks-Jugoslaavias toimunut, kõigepealt tehti igasugu jõledusi ja siis räägiti läbi, et kuidas me kogu selle sita nüüd ära koristame. Meie võiksime rääkida läbi ENNE. Selline kodusõja ümarlaud. Kas saadame naised-lapsed kusagile ära või kukume kohe tulistama? Kas eesti vähemuste mahanottimise korral Narvas vastame vene vähemuse mahanottimisega Pärnus? Arstide pihta tulistame või ei? Naisi vägistame? Aga lapsi? Etc, etc. Nüüd ütleb iga tervemõistuslik inimene, et pidage, hulluks olete läinud või?!, sellist asja me nüüd küll ei taha. Õige, ei taha, aga teeme siis nii, et see oleks tõesti välistatud. Öeldakse, et see ongi välistatud, sest me oleme ohhohoo milliste organisatsioonide liikmed! Aga ajalugu õppinud inimesena ma tean, et võimatuks peetud asjad muutuvad võimalikuks mingi laiema poliitilises mõttes tektoonilise nihke korral. Eesti Vabariik oli veel 1914. aastal võimatu. Maailmasõda ja enamlik pööre Venemaal tegid selle võimalikuks. Kusjuures pane tähele, et veel 1914. aasta suvel ei uskunud ükski tervemõistuslik inimene, et Euroopas võiks kunagi puhkeda suur sõda. Aga selle kodusõja ümarlaua mõte oleks see, et vaadataks koos kuristiku põhja. Teeks endale selgeks, mida me oleme selle või teise asja nimel valmis maksma ja taluma. See on nagu külma sõja ajal: tehti endale selgeks, kas on mõtet Lääne-Berliini pärast maailm vastu taevast saata. Ei ole. Aga Korea pärast? Kah ei. Aga Vietnami? Ei, olge nüüd.

 

Kuidas vaatad hetkel tagasi oma senistele ilukirjanduslikele teetähistele,  romaanile „Lombakas Achilleus” ja näidendile „Henrik”?

„Henrik” on minu kirg, ma ütleks isegi – pikaaegne painaja. Hakkasin tema peale mõtlema juba ülikooli teisel kursusel, kui kirjutasin Sulev Vahtrele seminaritööd. Mõõgavendade ordust. Lugesin siis kroonika esimest korda läbi ja olin vapustatud. Millest? Avastusest, et meie, s.t eestlased, kasutame Henriku teateid nii selektiivselt. Seda teavad kõik, et sakalased tõusid üles ja lubasid ristisõdijatele vastu panna kuni põlvepikkuse poisikeseni. See on Henriku kroonikast üks enam osundatud kohti. Vähemalt minu lapsepõlves oli see üks tuntumaid. Ja nii on paganama kerge jätta lugemata see koht kroonikast, kus järgmisel suvel, ma nüüd mälu järgi ütlen, piiras ristivägi Viljandi linnust, andsid nad alla juba viiendal päeval. Veepuudusest ja haavatute rohkusest, nagu Henrik ütleb. Andsid alla, ja „põlvepikkustest” polnud enam juttugi. Täismehed andsid alla. Ma hakkasin esimest korda mõtlema sellele, et ajalooallikaid loetakse erinevalt. Mitte ainult ilu, vabandust klišeede pärast, vaid ka tõde on lugeja silmas.

Henrik ei kirjeldanud oma kroonikas paganate kallal toime pandud tapatalguid „sadistliku mõnuga”. Ta ei olnud „meile vaenulik kirjamees”. Tema kroonika viimased peatükid näitavad teda kohalikesse hõimudesse suure sümpaatiaga suhtuva inimesena. Ma lihtsalt pidin selle näidendiks kirjutama. Lootuses, et Henrikut mängib ehk kunagi meie näitlejatest keegi selline meister, kes suudab ta saalis istuvale publikule n-ö omaks poisiks teha. Sest ta on seda. Ta on rahvuse isa.

Ja pealegi, Henrikuga ma alustasingi „võõraste lugude” rida. Henrik on selle tsükli algus.

„Achilleus”… kurat, ma ei tea ise ka. Ma ei mäleta enam, mis oli selle kirjutamise põhjus. Vist saab siinkohal teha süütu lepatriinu näo pähe ja väita, et ega autor peagi teadma, miks ta midagi kirjutab, öelgu seda kriitikud. Aga kriitikud ei öelnud. Mis nad kirjutasid, oli see, et – nad ei saa aru! Sa, Jan, vist tunnistasid ka seda kusagil puhtast südamest. Ma ei oskagi öelda, kas „Achilleus” on ebaõnnestumine. Samal ajal ilmus ju Baturini „Kentaur”. Ja kusagil Väljataga kirjutas, oli vist tema, midagi sellist, et – „Kentaurile” vihjates – meie kirjanike looming võib ju sellistes katsetustes tunduda kohalikus mõõtkavas veenevgi, aga hakkad sa seda võrdlema maailmakirjandusega, siis on soss! Õigus. Mis on Maarjamaa kirjanike sellesuunalised katsetused võrreldes, noh, ma ei hakka loetlemagi. Kes ei tahaks olla Borges. Või Joyce. Või Rushdie. Aga ei venita välja. Jääme ikka koduse mätta peale, ka oma ambitsioonidega. „Achilleuses” oli üks peatükk, kolmas vist, kus ma kirjutan muu hulgas renessansiajastu kurikuulsast Lucrezia Borgiast. Mis õigusega? Ma ei oska itaalia keeltki. Küll aga on mul lubatud kirjutada mõnest Liivimaal elanud inimesest, samal XV sajandil. Ma kirjutasingi, see on nüüd LRis ilmuva „Projektijuht Posse” aeg. Posse on Tallinna noormees, kes erinevalt Krossi „Mardileivas” tegutsevast poisinaasklist – nagu mäletame, pätsis too kokku martsipani (oli ikka tõeliselt hea poeem, minu lapsepõlves üks lemmikumaid lugemisi!), projekteerib midagi suisa saatanlikku. Vana-Liivimaa tulevase hävingu. Selline projektijuht on ta. Ma ei hakka enam Itaaliast kirjutama. Ega Ameerikast. Ma jään nüüd Eestisse. Ja siin on nii kuradima palju huvitavat juhtunud, siin on sellist ainest ajalooliste jutustuste jaoks, siin on olnud selliseid konflikte, et… no lõputult kohe!

 

Kuna tundub, et su kirjanikutee saab eelkõige olema seotud ajalooga ja eelkõige Eesti ajalooga, siis mis on see põnev või vajalik, mis siiani on meie ilukirjanduslikus ajaloo- või mälukirjanduses jäänud puutumata? Kuidas sa üldse suhtud Krossi pärandisse või Ene Mihkelsoni püüdlustesse? Mis on nende voorused ja puudused?

Populaarset keelt kasutades ütleks nii: Kross leiutas rahvustunde Viagra, hästi hea ja uhke oli nõukogude ajal lugeda „Kolme katku vahel” või „Martensi ärasõitu”. Rahvusliku iseolemise mõõnapäevadel oli suur abi teadmisest, et vaat kus on ikka mehed olnud meite hulgas, kroonikaid kirjutanud, aidanud sõlmida Jaapaniga Portsmouthis rahu. Me oleme ka keegi. Aga praegu oleks vaja siit edasi, sihukest feng shui’d, see on, jätkates Viagra paralleeli, kui ma ei eksi, mingite objektide paigutamine ruumis nii, et kõiki valdab rahulolutunne ja peerud löövad kahel otsal lõkendama. Ruum on Eesti, aegruum Eesti ajalugu, ja sellesse tuleb paigutada kõik siin elanud ja elavad rahvused, seega ka igaühe ajalugu. „Siniste mägede” peategelasel Julial on täiesti teistsugune ajalootunnetus. Ta teab, et Sinistes mägedes võidelnud Saksa sõdurid olid elajad, ta näeb isegi painajaid, natsid ronivad ühishauast välja ja marsivad kontide klõbinal ringi. Tüdruk ei tea, et need sõdurid olid tegelikult väga tema moodi. „Tiigrimeeste leitnant” „Sinised mäed” II – need lood on seotud – leitnant võinuks olla selle tüdruku isa. Nad on sarnased inimesed, sarnase moraalikoodeksiga, omasid ei jäeta hätta, õiglus peab valitsema. Paraku tüdruk ei saagi seda kunagi teada, sest sakslane ei ole ega saagi olla venelasele isaks ega vennaks. Pole tal, venelasel, ka sõbralikke tundeid eestlaste vastu, kes kandsid Saksa mundrit. See lihtsalt on nii. Me kas aktsepteerime seda või… arutame seda asja kodusõja ümarlauas edasi. Rahumeelse tuleviku nimel tuleb olla mingitest asjadest üle. Saksa mõisnike veretöö Tallinna läinud Anija meeste kallal on jõle ning vene kommunistide teod pärast 1940. aastat pole mitte vähem jõledad, aga kusagil peab see kirveviibutamine ja kättemaksu nõudmine ära lõppema. Kunagisi lüüasaamisi ei saa järgmisel põlved oma esivanemate eest võita. Mingit revanši võtta. Mõtle, sakslased ei saanud omaks ka 700 aastaga, ja kus siis venelasedki võiks saada?! Need on siin ka kõigest 50 aastat olnd, vaatame kuue ja poole sajandi pärast, siis ehk… või parem kohe Umsiedlung, vabandust, Pereselenije. See ruum, see maja, hoone, mida nimetatakse Eesti Vabariigiks, ei pea sellist mõtteviisi vastu. See käriseb õmblustest.

Aga Ene Mihkelsoni kohta küsisid ka…, tema on Mälu Instituut. Ma eelistan siiski Tuleviku Uuringute Instituuti.

 

Ehk räägid lähemalt, millega hakkad või tahad hakata oma ilukirjanduslikus Tuleviku Uuringute Instituudis tegelema?

Uus on hästi unustatud vana. XIX sajandi lõpus tegutses meil Harry Jannseni nimeline literaat, kes andis kunagi 80ndatel aastatel välja ajalehte Die Heimath, mis oli saksakeelne, aga eestimeelne. Saksa publiku hulgast tulnud kriitikud leidsid, et Jannsen üritas lüüa kiilu aadli ja (saksakeelse) linnakodanluse vahele, sisendades viimastele mõtet, et nende jõud ja tulevik on liidus eestlastega. Jannsen ise arvas, et aitab kaasa rahvuste sulandumisele ühteks riiginatsiooniks (see on nüüd küll anakronistlikult öeldud) umbes nagu Soomes. Eestlaste arvates oli ta reetur. Idee oli küllap enneaegne. Prooviks seda nüüd kirjanduslike vahenditega reanimeerida?

Harry Jannseni ajal käis Tallinnas mõnda aega hirmus keeletüli või lausa Kulturkampf. Kuberner vürst Šahhovskoi, seesama, kes laskis Toompeale ehitada Nevski katedraali, me riigikogu vaimset tervist ohustava hoone, nõudis 1885. aastal siia saabudes, et Tallinna linnavalitsus esitaks talle ametlikud kirjad vaid vene keeles. Seni oli see käinud saksa keeles. Linnapea Thomas Wilhelm Greiffenhagen keeldus, saates ikka saksakeelseid. Need tagastati avamata. Siis lisas linnavalitsus venekeelse tõlke, ent allkiri oli saksakeelsel tekstil, mitte tõlkel. Ka seda ei tahtnud kuberner tunnistada ametliku paberina. Tülisse kaasati rüütelkond, kohalik ajakirjandus. Keeletüli oli tegelikult üks episood keskvalitsuse ja Balti autonoomia võitluses. Võitlus lõppes Greiffenhageni mahavõtmisega linnapea kohalt, Aleksander III enda käsuga. Huvitav on aga see, et ei Šahhovskoi ega Greiffenhagen polnud sünnijärgselt kohalikud mehed. Esimene oli pärit kusagilt Sise-Venemaalt, teine oli sündinud Arhangelskis, kasvanud Schleswigis, õppinud Bonnis, Heidelbergis, Berliinis ja Tartus. TÜ tegigi ta eestimaalaseks, kohaliku iseolemise ja kultuurilise teistsugususe eestvõitlejaks. Eestlased tollases linnavolikogus toetasid muuseas venestaja Šahhovskoid. Jäägitult. Kui sakslased tegid ettepaneku varustada Tallinna tänavad kolmkeelsete siltidega, näiteks Lange Str / Pikk tn / Portovaja ul, siis eesti saadikud toetasid kuberneri ideed, et tänavasildid oleksid ainult vene keeles.

Mulle tuleb see nii nobedalt praegu meelde sel põhjusel, et kavatsen sellest kõigest ühe jutu või ehk isegi midagi pikemat kirjutada. Istun praegu aina raamatukogus ja loen kõike, mis puutub sellesse ajajärku. Aga minevikku vaadates tuleb mõnikord déjà-vu tunne. Rootsis sündinud ja Ameerikas kasvanud T.H.I. keeldub BBC Moskva korrespondendiga vene keeles rääkimast. Ei midagi uut siin päikese all.

 

Jaan Krossi ja ajaloolist kirjandust juba puudutasime. Räägi, on sul mahti hoida ennast kursis praeguse eesti kirjandusega ka laiemalt? Näiteks sinuga koos Tuglase auhinna võitnud Mihkel Mutt, kelle „Siseemigrant” on tema eelmisel aastal ilmunud novellikogu nimilugu ja kes ilukirjanikuna ajalukku ei süüvi, tema eesmärgiks on pigem praeguse ühiskondliku õhustiku kirjeldamine peamiselt intelligentsi sobituvate tegelaste kaudu – kas selline temaatika ja Muti käsitlusviis tundub sulle huvitav?

Just hiljuti rääkisin ühe mulle lähedase inimesega elust ja kirjandusest ja kirjanduse retseptsioonist, vabandust selle sõna pärast. Ja siis jõudsin tema abiga mõttele, et ma kunagi kirjutan mingi loo, kus põhitekst on n-ö normaalsetele inimestele ja siis seesama lugu veel kord, aga nii, et lollid ka aru saavad. Nüüd avastasin, et pagan, Mutt on selle juba ära teinud.

Peldiku baari ma tean küll, käisin ise ka ükskord seal. Ühel pool istus vana tuttav hüüdnimega Jõmm, kellega ma paarkümmend aastat tagasi tipi ühikas õlut ja viina kummutasin, Jõmm oli tookord militarist ning SSi fänn ja on seda kangekaelselt tänase päevani. Aga teisel pool oli Juku-Kalle Raid, kes tundis end vist veidi häirituna sellest, et ma mingi suvalise jorsiga suhtlen, nii et ma olin hingeahastuses nagu eesel ühes tuntud valmis. Ja kui siis saabus veel säravalt naeratav Marianne Mikko mingisuguste klanitud tüüpide saatel, sai seda kõike korraga paljuvõitu, nii et ma lasksin sealt jalga nagu viimane argpüks. Et Mutt selle koha nii põhjalikult on läbi töötanud, seda ma nimetaks kirjaniku kangelasteoks. Mutt oma hiirtega tuules on minu kujunemisel olnud oluline. Seniajani kusagil loksub ajukäärudes.

Tunnistan, et lugesin „Siseemigrandi” läbi alles nüüd, kui see sai kõrgelt pärjatud. Ajapuudus on me kõigi nuhtlus, tõesti.

Aga intelligendid…, tundugu enda naba imetlemisena, aga ongi huvitav seltskond. Keskajal jagati ühiskond kolme kihti: oratores, bellatores, laboratores – jutlustajad, sõdalased, töörahvas. Töömehe rakkus käed mind ei huvita, kunagi pärast Vene kroonut langetasin paar aastat metsa ja tean küll, millest nad mõtlevad ja unistavad. Ongi Vändra Aveli ning eurovisioon. Neid huvitavaks kirjutamiseks-mõtlemiseks peab olema geenius. Hamsuni „Maa õnnistus”, see on monumentaalne. Kuigi, eks seal ole kujutatud heidikut, see mees ülejäänud külakogukonnaga ühtemoodi ei mõelnud. Aga jah, sulge hoidev käsi, või näppu päästikul hoidev käsi, see on põnev. Mul endal on need viimased jutud puha haritlaste või sõdalaste lood. Pealegi on see sagedasti ühilduv. Keskajal minnesingeritena tuntud rüütlid-poeedid, või XX sajandil Ernst Jünger. Meil praegu näiteks Leo Kunnas.

 

Tundub, et hetkel oled (veel) tuntud pigem ajakirjaniku kui kirjanikuna. Meenub, et viimastel nädalatel on Sirbigi kaasosalusel tekkinud elav ja mõnikord lausa erutunud keskustelu kommertsajakirjanduse pealiskaudsuse teemal, millele mitmed ajakirjanikud vastavad vaikiva ajastu metafooriga, andes mõista, et meediat püütakse suukorvistada. Tihti paistab, et aed ja aiaauk aetakse nii segi. Milline on sinu vaatekoht kolletumise ja suukorvistamise küsimuses?

„Vaikiv ajastu” on samasugune sildistamine nagu „fašistlik Eesti” või „Weimari ajastu Venemaal” või „islamifašism”. Võetakse mingi hästi tugev ja tuntud mõiste, selline väga tuntud „kaubamärk”, mis tekitab kohe rea assotsiatsioone, ja kleebitakse see külge mõnele praegusele valupunktile. See pole diagnoos. See on probleemi n-ö arusaadavaks tegemine, selle populariseerimine. Umbes samamoodi öeldi aidsi esmailmumisel, et seesinane on XX sajandi katk. On siis või? Ei ole ju. Aga oli vaja probleem teadvustada, ja nimetatigi katkuks.

Vaikiv ajastu oli võimu poolt peale surutud nähtus. Praegune n-ö vaikiv ajastu, kui see on olemas, milles ma aga kahtlen, on turuseaduste toimimise tagajärg. Sellist luksust nagu Sirp – teie leht nimelt asub väljaspool turuseadusi, kui pikalt me sinuga siin juba vahutame? – ei saa endale lubada ükski ajakirjandusturul võitlev väljaanne. Kõik peab olema võimalikult lühike, üllatav, lööv, kergesti seeditav. Põhjus sama, miks ma jõudsin nii hilja Muti „Siseemigrandini”. Kellelgi pole aega. Kui õhtul aega tekibki, on inimesed kole väsinud ja suudavad vastu võtta ainult lihtlauseid. Haridusliku tasemega pole siin midagi pistmist. Ka ministrid ja riigikogu liikmed ei lõõgastu Nietzschega. Ajakirjandusväljaanded, ja ka raamatud, võitlevad omavahel lugejaskonna üha napima vaba aja pärast. Eesmärk pühitseb siin jällegi abinõu. Ma ei ütleks, et kolletume. Pigem vikerkaarevärvistume. Vinge paabulinnusaba tuleb lugeja ees lahti lüüa. Suukorvi aga pole. On see nähtus, et selles paabulinnusabas jääb tõsistele teemadele reserveeritud ruumi üha vähemaks.

 

Kas see paabulinnusaba-efekt ongi tinginud sinu üha tugevama kaldumise kirjanduse suunas? Või peituvad su üha aktiivsemas kirjandustegevuses mingid muud ajendid ja põhjused?

Naelapea pihta! Olen aastaid täheldanud omaenda tutvusringkonnas mõminat à la – noh, sina ajakirjanikuna ei pea muidugi süvenema…, ajakirjandus näeb seda muidugi lihtsustatuna… Kui minu ema veel õppis Tartus, siis olevat ülikoolis ringelnud ütlus: loll nagu agronoom, see oli veel enne EPA separeerimist ülikoolist. Ma hakkasin mingist hetkest, kunagi 90ndate lõpus, üha teravamalt tundma suhtumist „loll nagu ajakirjanik”. Kusjuures seda ei jätnud mainimata mõnikord isegi kaasvennad kirjanikud. See, muide, ei ole minu isiklik suhtumine, agronoomide ja ajakirjanike hulgas on palju tarku inimesi. „Achilleus” ei teinud minust kirjanikku. Ajaloolaste hulgas muidugi olen ma raudselt ajakirjanik. Teisisõnu – kretiin. Parem olla siis kirjanik. Muuseas, töömeetodid on sarnased, ajakirjanikel ja kirjanikel, väikestest faktidest, mõnikord isegi ühest faktist tehakse suured üldistused. Ajakirjanik ehitab üles vandenõulise skeemi, kirjanik laob kokku romaani. Esimese tegevus on põlastusväärne, teise oma imeteldav.

Tegelikult mulle meeldib olla eikellegimaal. Üheselt ei eestlane ega venelane, ei ajaloolane ega ajakirjanik ega kirjanik. Natuke kõike.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming