Anonüümne Runnel ja tema kontrastid

INGEL UNDUSK

Ajalugu, minevik, mälestused – nende teemadega puutume Hando Runneli raamatus palju kokku. Eeskätt kõneletaksegi möödunust. Minevikust tuleb kõnelda mitmel põhjusel. Siis, kui seal on midagi kiiduväärset, hinnalist, mis ei tohiks meelest minna. Või juhul, kui seal on aset leidnud kaalukad sündmused, millest oleks tarvis õppida. Umbes nii mulle lugedes tundus. 

Barbaarsus, rumalus, segadus, argus, salatsemine, vägivald, valu, julmus, võim, alaväärtustamine, hirm, sundimine, negatiivne, väline, tsensuur, süngus, passiivsus, kannatus, vangisolek … Karme nähtusi on elus, mille vastu võidelda, mille küüsis rabeleda. Palju tumedat on kogetud. Ikkagi ütleb kirjutaja ühes kohas nii: „Kõige raskemat võitlust peab inimene iseendaga“ (lk 131). Ta räägib selle lause ümber küll muudest asjadest, kuid usun, et tohin toda tõdemust laiendada ülekogueluliseks. 

Delikaatsus, lihtsus, loomulikkus, erksus, vaikus, värskus, vabadus, tõde, headus, igavik, süda, siirus, vaimsus, loovus, tunnetus, virkus, julgus, selgus, iseseisvus, lähedus, kallis-olemine – väärtused, mille poole püüelda, mida hoida, armsaks pidada ja hinnata. 

Eesti. Ei saa Runneli puhul olla e– tähe all teist sõna. Tema Eesti, eestlased, keel. Kodumaa ja kultuur, inimesed. Õieti kõneleb neist kõik siin. Muude rahvasteni ei jõua, ei ulatu nii, ei saa nõndasamuti teistega olla kui siin, kus sünnitud, elatud. Mis ka ei toimuks. Eesti asjad – neid vaatleb Runnel. See on tema kandam, mida ei saa jätta. Selline on kirjaniku hingelaad. Nii kindel, et küsimust pole. 

Fantaasiat, seiklust või üleloomulikkust on ses raamatus mu meelest vähe, üldiselt on see siiski tõsieluline ja mõtisklev materjal. Aga vahel ikka esineb ka müstilisi seiku, mis viivad saladuslikkusse. „Elu on imelik“ (lk 266). 

„Hingedeajal“ on ka eellane: 2008. aastal ilmunud „Väravahingede kriiksumist kuulnud ehk Mõisteline sõnastik autori elu- ja loominguloo juurde“. Mõlemad teosed samas võtmes üles ehitatud: teemad tähestikkupidi reas. Värskema tööga võrreldes on eelmine kergema, mängulisema atmosfääriga. Seal on rohkem lusti, nooruslikkust, vähem aega, minevikku, keerulist.  

Ilu. „Jah, hea on olnud olla seal, kus midagi ilusat sünnib!“ (lk 154). „Üldkokkuvõttes: elu ilma iluta on tühisus“ (lk 86). 

Jumal on autori maailmapildis kindlal kohal. Arutletakse usu üle, tehakse juttu kirikust. Usu pärast kisklemist kirjanik õigeks ei pea ega tegele ühegi religiooni kritiseerimisega, kuna allikas on alati sama ning see loeb. „Usuelu kese on üksik inimene ja tema hing“ (lk 132). 

Kirjandus on Runneli ala ja kui ta ka arutleb eri teemadel, jääb see tema suurimaks huviks, see on ta kutsumus. Ta jääb kirjanikuks. 

Luuletaja on Runnel ka siis, kui kirjutab proosat. Luule imbub ikka siit-säält läbi. Luule toob esile tema huumorit, muhedust, sõnamängu ja lapsemeelt. Runneli huumor on leebe, kuid kohati pilkav, ja tema lapselikkus on helisev, leebe. Kriitika ja iroonia rahunevad. „Me liigume loogeldes loojangu poole / me mõõdame päevaga määratu tee“ (lk 271). 

Milline publik võiks nende tekstide vastu huvi tunda? Kahtlemata sobib raamat neile, kes tunnevad Runnelit ja tema aega, mitmeid ta kogemusi, kuna on samu asju oma silmaga näinud ja nende vaimuilm võib olla sarnane. Sobib ka sellele, kes huvitub Eesti ühiskonna ajaloost, kultuurist või kirjandusest ja mitte ainult tänasest, vaid ka tükk aega varasemast eesti rahvast. Sellele, kelles natuke vanaaegne hing, kuna moodsuse eelistaja ilmselt ei naudiks siinset lugemist eriti (kui ta just protesti pärast ei loe). Minule näib see olevat küllalt spetsiifiline kirjandus, mistõttu paljudeni ei pruugi jõuda. Aga igaüks võib leida siit mõne killu. Ja mõni võib leida siit väga palju. 

Need, kes kuidagi tagapool seisavad, kes on sisemiselt avarad ja ausad, aga mitte kuulsad ja esiletükkivad – neile nagu kuuluks suur osa kirjaniku poolehoiust. Ei oska seda täpselt seletada, aga on tajutav, kuidas Runnel toob välja märkamatumaid, haavatavamaid või vaiksemaid, samas pühendunuid, tõsiseid ja põhjalikke. Annab neile nähtamatult au. 

Otseütlemine, ausus, varjamatus. „Alasti hääl tuleb otse südamest endast. Alasti sellepärast, et ta on kaitsetu. Sellest hoolimata on ta ka kartmatu. [—] See on täielik usaldus maailma vastu“ (lk 84). Ma ei kujuta ette Runnelit valetamas. 

Püha on maa, millel sünnid, elad ning sured, millel elab su pere ja puhkavad esivanemad. Selle maa pind on lihtne ja ehe, on – oma. Elu sellel võib olla loomulik ja vaba. Kodu kõiges: kodu-maalapp ja hingekodu. 

Raskemeelsust on Runnelis, kriitikat ja murelikkust ümberoleva suhtes. Sellega ta just nagu kaitseb süütut ning head. Tihti krigiseb autori sulg, vahel valus lugedagi. Võitlust on selles sules, viha. Tundub: see, mis on, pole nii hea, kui olla võiks. Ja nimetabki end skeptikuks. „Too igavesti virisev Runnel“ (lk 46). 

Sõpradest kirjutatakse. Vanadest headest, mitmetest sellistest, kes läinud. Ja lihtsalt avaratest inimestest, kelle hulgas päris erinevaid ameteid pidanuid (näiteks kunstnik, teadlane, diplomaat või poliitik), aga enamik neist kuulub siiski kirjarahva hulka: Toomas Haug, Maie Kalda, Heino Kiik, Madis Kõiv, Jakob Liiv, Mari Vallisoo, Arvo Valton. Lisaks mitmed teised. See on suurel määral kõigi nende raamat. Nende elu jäädvustatakse siin detailselt ja südamlikult. 

Teoses avatakse ohtrate nähtuste ning asjade tähendust ja sisu. Lihtsalt näiteks: ellips (lk 52), haldjas (lk 62), laiskus (lk 150), kirjutuslaud (lk 123), komme (lk 125), unustamine (lk 252). Lahti kirjutatuna: „Rauk – olnud elu varemete valvur“ (lk 211). „Suhtelisus – surnuaiavahi ettekujutus elust on tunduvalt teistsugune kui sünnitusmaja sanitaril“ (lk 231). Enamasti on kirjeldused muidugi pikemad! 

Unustada ei tohi olnut ega peljata lähedast.

Vana purustab uus, sageli rutakalt ja teadmatusest. See vihastab ja kurvastab, tekitab vastandumist. „Ja sellepärast ma kordan veel, et mina olen konservatiiv. Ma püüan säilitada ja kaitsta neid olnud väärtusi ja pühadusi, mis võib-olla tänastel inimestel on naermise ja pilkamise objektiks“ (lk 82). Milline aeg on siis tõeseim?

Õieti tundub, et Runnel on ka riigimees! Nii aktiivselt võtab ta sõna meie maa teemadel! Aga ise ütleb: „Hando Runnel ei ole poliitik. [—] Mina võin agronoomiat õppinuna anda mõnele maainimesele küll ka nõu, aga kui ma hakkaksin ise talu pidama, saaks must vilets talumees. Õiget nõu anda, õiget ideoloogiat ajada on lihtsam, kui ühitada see puhas mõte ja tegu“ (lk 302). Teisal teatab ta, kui küsitakse, kellena ta end praegu tunneb: „Runnel ei tunne end ei kirjanikuna, ei luuletajana, ei poliitikategelasena, ei majandusmehena – olen peaaegu anonüümses seisundis“ (lk 295).

Ärkvelolu ja kaine selguse rõõm.

Öelda, et nõustun siin raamatus kõigega, pole tõsi. On palju seisukohti, mida ma ei jaga. Tuleneb see me kogemuste erinevusest. Ma pole nõus, et maailm või Eesti on varasemaga võrreldes lohakam või vähem püha. Elan siin ja tajun enda ja oma kaaslaste ning ümbruse väärtust. Võib-olla väliselt teistsuguseid väärtusi kui kunagised, aga seespool on kõik ikka sama kuld. Minu jaoks ei loe, kui tehakse asju uutmoodi, nii voolabki maailm, ehkki muidugi on ka rumalust, alati, see on osa elust. Leian, et maailm on muutumatult suurepärane, valge ja pime, hoolimata ajastuist. Nõnda näen. Sest kaitsen maailma, mida tunnen. Kes teine seda teeks? Ometi räägime tegelikult samast …

Ükskord lõpeb inimlaada segadusrohke sumin. Ükskord on jälle üks. Sellise mõttega lõpeb me raamat: „Kõige alguses oli Jumal, ja Jumal oli üksipäini. Ainus asi, mis tema juures võis olla, ja oligi, oli tühjus. Teisisõnu – eimiski. Kord juhtus Jumalal õnnetus. Tühjus tema käes läks kogemata katki. Nendest tükkidest tekkis meie ilm ehk universum. Kõik universumid tekkisid. [—] Jumalal on palju aega, meie ei tea, millal Ta kõik ära koristab. Millalgi võtab Ta kõik tagasi. Tema ise on kõige viimane siis jällegi. Ja üksipäini“ (lk 303). See Jumal ju teeb kõik. Tema on alati sama.