Ants Oras ja temavääriline kriitik

Ettekanne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna üleandmisel

JANIKA KRONBERG

Ants Oras (8. XII 1900 – 21. XII 1982).

Ants Oras (8. XII 1900 – 21. XII 1982).

Eesti Kirjandusmuuseum

Tänavu tähistame Ants Orase 115. sünniaastapäeva ja teeme seda iseäranis Orase-väärilisel viisil – SA Kultuurileht asutatud ja Eesti Kultuurkapitali rahastatud kirjanduskriitika preemia esmakordse väljaandmisega. Ei saa olla midagi põhjendatumat kui Ants Orase nime kandev tunnustus kirjanduskriitika traditsiooni hoidjale ja edasiarendajale teiste nimeliste žanripreemiate ja auhindade kõrval, millest olgu meenutatud Juhan Liivi luuleauhind, Tuglase novelliauhind, Gustav Suitsu nimeline Tartu Kultuurkapitali stipendium luuletajale või Eesti Kultuurkapitali kirjandusuurija stipendium ja Eesti Rahvuskultuuri Fondi Ivar Ivaski stipendium silmapaistva luule- või esseeraamatu eest. Ants Orase nimi sobitub nende hulka ja suhestub teistega kui üks meie olulisemaid ja esimesi professionaalse kirjanduskriitika viljelejaid, pealegi Leipzigi ja Oxfordi koolitusega ning omamaisest ja emakeelsest kultuuriruumist ka laiemasse ringi jõudnud sõnumiga. Eluõhtul valiti Oras Floridas asuva Gainesville’i ülikooli audoktoriks, seal oli ka tema viimane töökoht inglise kirjanduse professorina. Orasel ilmus juba tema eluajal kümmekond, „Baltic Eclipse’i“ tõlgetega teistesse keeltesse kokku aga vähemalt 15 raamatut, lisaks hulk maailmakirjanduse tõlkeid eesti keelde. Orasel oli oluline roll arbujatena tuntuks saanud autorite koondamisel ühiste kaante vahele, tema auks ilmus täpselt pool sajandit tagasi tuumakas artiklikogu „Estonian Poetry and Language“ ja 2004. aastal mahukas monograafia Anne Lange sulest. Iseseisvuse taastamise järel on Eestis Oraselt avaldatud kuus raamatut kirjanduskäsitlusi ning varem mitmes võõrkeeles ilmunud „Baltic Eclipse“ ehk „Eesti saatuslikud aastad 1939–1944“. Kuigi Orase artikleid, esseid ja kriitikat koondavad köited ei hõlma tervikuna kogu tema ajakirjanduses ilmunud loomingut, on selletagi nähtav Orase produktiivsus just kriitikuna. Kirjandusloolise tausta pagulusaegsele loomingule annab Sirje Oleski koostatud ja kommenteeritud Orase kirjavahetus Ivar Ivaskiga „Akadeemia kirjades“ (1997).

Ants Orase vaimse pärandi tagasitulek kodumaale algas aga veidi enne erifondide avanemist ja väliseestlaste kogutud suurte raamatusaadetiste saabumist. See juhtus Tuglase 100. sünnipäeval, kui 1986. aasta Loomingu veebruarinumbris ilmusid katkendid Orase sõja ajal valminud käsikirjast „Friedebert Tuglase ilukirjanduslik looming“ (ilmus tervikuna 1997) koos Jaan Unduski saatesõnaga. See on oluline kolmik – Tuglas, Oras ja Undusk –, kelle hulgast Tuglasel on olnud enim traditsioone loov tähendus ja mõju eesti kirjanduses. Kui Undusk osutab Orase prioriteedile Tuglase loomingu kunstipädeva monograafilise käsitlejana, siis mõistagi pole ka Unduskil enesel pool sajandit hiljem mitte vähem oluline roll. Ehkki mitte otseselt Orase järgijana, küll aga temalt üht-teist õppinuna. Nagu õppis Oras Tuglaselt ega häbenenud seda ka Oxfordis tunnistada. Ent vähemalt ühes suhtes kasvas noorema põlvkonna nooreestlane Oras Tuglasest kiiresti üle – ja nimelt luule mõistmises ja arvustamises. Kui positivismi ületamist ja immanentse tekstianalüüsi juurutamist eesti kirjanduskriitikas 1920. aastate lõpust peale saab pidada traditsiooni loovaks, siis sai Ants Oras sellega hakkama, pakkudes koos Gustav Suitsuga ühtlasi vastukaalu eluläheduse sildi all laiutama hakanud vaimulõtvusele. 1931. aastast pärinevad ka Orase esimesed kirjanduskriitika tähendust mõtestavad esseed „Mis on kriitika?“ ja „Kirjandusarvustusest“, millest viimases saavad sugeda nii tänapäevases mõttes muljetamine kui ka eluläheduse harjal tärganud tendents käsitleda kunstiteost peamiselt sotsiaalse nähtena. Orase hinnang kaasaja eesti kirjanduskriitikale on üpris karm, ent ka õpetlikult ja teiste kultuuride kogemusi arvestavalt järeleaitav: „Esmajoones vajab arvustaja kultuuri, s.o. niihästi sellekohaseid sise-eeldusi kui ka põhjalikku, teadlikku ettevalmistust, küllaldast kunstiliste elamuste põhivara – ja intellektuaalset haridust ning võimeid. Ei jätku mingisugusest „sisemisest valgusest“, mingisugusest osalt agulimaitselisest inspiratsioonist, vaid peab omama mõõdupuid, võrdlusmaterjali, ideid, mõtlemisvõimet. On tarvis tõelist, elamuslikku tutvumist maailmakirjandusega ja maailma mõttevooludega, on tarvis kriitikat enda intuitsioonide suhtes, oskust võrrelda oma muljeid varemate, väärtuslikeks tunnetet muljetega ja suudet neid muljeid analüüsida. Kuid meie „inspireerit“ arvustaja on võib-olla – juhul, kui ta on „akadeemik“ – omandand mõningad tehnilised võtted, natuke seedimata terminoloogiat ja kõigepäält väga palju usku oma arvamuste maksvusse. Keset diletante on diletantidel hää hiilata.“1

See pikk tsitaat kõlab ju üsna enesestmõistetavalt, ent ometi tuleb neid õpetussõnu ikka ja jälle korrata. Nende sõnade kaudu kõneleb meiega igihaljas ja eesti kirjanduskriitika pilti ligi pool sajandit juhtivalt kujundanud Ants Oras. Kahe viidatud esseega, millele 1940. aastal järgnes „Arvustajaist ja arvustusest“, sai kirjanduskriitika Ants Orase programmiliseks südameasjaks.

Mul on kiusatus lisada Ants Orase kui jäägitult tõsimeelse ja oma objektile pühendunud kriitiku juurde üks nüanss, millest ei mäleta end varasematest käsitlustest lugenud olevat. See on küsimus Orase huumorimeelest. 1940. aastal ilmunud essees „Matemaatiline huumor“ käsitleb Oras peamiselt Lewis Carrolli Alice’i-raamatuid, toob võrdlusi malemänguga ja tsiteerib limerikke, milles ka „päris huumorimeeleta isik võib omandada akrobaatliku osavuse“.2 Orase enese „huumorisättumus“ näib vastanduvat tema sõnul saksa ja ameerika huumori „ebavoorustele“, on seega tüüpiliselt oma aja inglisepärane, ei talu valju naerulaginat, piirdub nonsensi või absurdiga, on igal juhul diskreetselt elegantne ja intellektuaalne, jättes lugeja mõttele ja kujutlusvõimele ruumi. Just seetõttu on Oras oma tunnustavaski kriitikas märksa distantseeritum, kui ta pilgu alla satub mõni koomilise kategooriasse rohkem kalduv teos, näiteks Arno Vihalemma luulekogu „Tsoo-loogia ehk ingel lindudega“: „Mõnigi delikaatne hing – kellede hulka ka allakirjutanu ennast tunneb kuuluvat – võib tõsiselt võpatada mitmete palade sõnastuse puhul selles teoses. Nagu varem öeldud, paneb Vihalemm oma temperamendile vähe piire – vahel liiga vähe.“3 Võllahuumorit või „delikaatsele hingele“ raskesti vastuvõetavat, kohati sarkastilist või obstsöönsetki luulet hindas Oras eelkõige seetõttu, et selle koomiline varjund võimaldas pagulasoludes toime tulla, andis midagi positiivset ega klammerdunud üksnes minevikku.

Selle huumorinüansi kaudu avaneb Ants Oras mulle sellise inimesena, nagu näeme tema nägu mõnel hästi tuntud fotol. Ja mulle meenub ja tundub paslik iseloomustada sellisel moel nähtud Ants Orast Karl August Hindreylt laenatud ja hoopis Kaarel Robert Pusta kohta käiva kirjeldusega: „Naermas ei ole ma teda veel iialgi näinud. See on ikka rohkem naeratus. Paistab, nagu ei oleks naermine, see lai rõõmuavaldus, tema silmis mitte bon ton. Ainult silmad naeravad inglise stiilis, kui ta suure ja kuiva huumoriga jutustab.“4

Kui nüüd lõpetuseks küsida, kes võiks olla Ants Orase nimelise kriitikapreemia laureaat, aasta „suur kriitik“, siis ma olen kaugel sellest, et otsida mingit oraslikku essentsi või traditsiooni järgimist. Igas tänavuses kandidaadis on aga midagi päevakohaselt hinnatavat ja võrreldavat mõne sektoriga Ants Orase laiahaardelisest ja üle aja ulatunud tegevusest: Märt Väljataga ja Aare Pilv on arvustamise kõrval mõtestanud kriitika olemust ja avaldanud programmilisi sõnavõtte. Hasso Krull on avardanud meie vaatevälja uute mõttevooludega eriti 1990. aastate algul ja jätkanud nende toel analüüsivat kriitikutegevust tänini. Alvar Loog on kirjutanud tundlikke arvustusi – lähtudes mõnikord varjamatult mina-positsioonilt, mida Oras vältis. Ning Johanna Rossi teravmeelsetes arvustustes on kohati koomikat – temperamendile siiski parajais piires.

Viimased näited ehk osutavadki kriitika olemuse muutumisele ajas, mis vahest nõuab ka kriitiku isikut rohkem pildile, rohkem publiku ette, ja toonitab üha rohkem, et kriitika ei ole teadus, vaid ongi metakirjandus – rõhuga just sõnal kirjandus. Lõpetada võikski siis Hasso Krulli 25 aasta eest kirjutatud sõnadega: „Aga Ants Orase hõlmavuse ja pädevuseni pole keegi ulatunud. Ega saagi ulatuda, sest tänapäeval peaks „suur kriitik“ olema juba hoopis teistsugune.“5


1 Ants Oras, Kirjandusarvustusest. Rmt: Luulekool I. EM 51. Koost. Hando Runnel ja Jaak Rähesoo. Ilmamaa, 2003, lk 180–181.
2 Ants Oras, Matemaatiline huumor. Rmt: Barbaaria. Koost. Hando Runnel. Ilmamaa, 2009, lk 300.
3 Ants Oras, Kirjandusarvustusest, lk 180–181.
4 Hoia Ronk (= K. A. Hindrey), Minu kaasaegsed. Loodus, 1926, lk 39.

5 Hasso Krull, Oras ja Tuglas. – Eesti Elu 1990, nr 11(12), lk B3.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht