Argitraagika XII – Vabastav vananemine

JÜRI KOLK

Üks häda paljude seas, mis kipub tabama inimesi alates 40. eluaastast, on nooruslikkus. Teine selline, hullemgi, on lapselikkus. Öeldakse küll, et laps näeb maailma avatud pilguga, aga see, nagu te kõik teate, on täielik jama. Võta üks kuramuse laps ja püüa teda veenda, et maailm ei pea käima täpselt nii, nagu tema ette kujutab. Pange nüüd, palun, tähele, et ma ei püüa õpetada, kuidas lapsi kasvatada, aga olete ju kindlasti märganud, et väga paljudel lastel on väga paljude asjatoimetuste suhtes väga kindlad veendumused, käitumisjuhised. Isa aitab kingad jalga, ema seob paelad. Pasta olgu puhas, sinna midagi sisse segada ei tohi. Päriselt, te teate ju küll mõnda last ja suudate, kui tahate, meenutada kümneid näiteid, mis illustreerivad lapse fikseeritust.

Lapsele on maailm arusaamatu ja hirmutav. Ta vajab rituaale, et selle piinaga paremini toime tulla. Laps on tänulik, kui kõik käib alati ühtmoodi. Laps võib endast kohutavalt välja minna, kui tema vaimus tekkinud kujutlus ideaalsest maailmast (mis ei pruugi kõrvalseisja meelest olla mainimisväärselt teistsugune kui see, mis last lämmatama kipub) jääb lihtsalt ära, kirjutatakse üle. Muidugi on lapsi, arenguetappe ja kasvatusvõtteid igasuguseid, aga väga tihti on laps, kelle kohta öeldakse „jonnib“ lihtsalt omadega kohutavalt puntras, lausa paanikas. Maailmas on miski valesti. Mina ka ei salliks, kui homme tõuseks valest ilmakaarest kaks päikest ja tänavatel koperdaksid iminapani relvis tulnukad. Katsuge sellises olukorras mulle öelda, et ära nüüd jonni, Jüri, vii see pakk posti. Lapsele võivad pisikesed asjad tunduda sama jubedad ja arusaamatud, lüüa tema maailma vankuma või suisa uppi.

Millalgi saab lapsest noor. Noortest usutakse, et nad on avatumad ja altimad muudatustele. Noh, seegi ei ole läbinisti õige. Nad ei ole tingimata märkimisväärselt paindlikuma mõtlemisega, nad on ainult kasvanud üles selle uue maailmaga, mille saabumise meie, vanad kärnad, oleme suuremal või vähemal määral maha maganud ja mille vastu me – olgu siis teadlikult või alateadlikult – mõnevõrra tõrgume.

Kunagi ei ole hilja teha seda, mille tegemist sa naudid.

Piia Ruber

Ühesõnaga, kahekümnesena kasvab inimene muutustesse sisse. Mitte niivõrd sellepärast, et ta oleks avatud mõtlemisega, vaid sellepärast, et tal pole pääsu – ta peab nagunii maailma tundma õppima, ta ei oska aimatagi, et see, mida vanem põlvkond peab uueks, oleks kuidagi uus. Ka täiesti kivine kahekümnene on kahekümnesena üsna hästi ajaga kaasas – tema ja tema tõepoolest paindliku mõtlemisega eakaaslase vaheline erinevus ei ole nii silmatorkav. Hiljem võib mõni avatum enda klammerdumisega jäigastada, aga ei pruugi. Vastupidi, kui inimene elab õiget eluTM, siis ei kao tema vastuvõtuvõime kuhugi. (Oluline on teha vahet avatud mõtlemisel ja näiteks tuupimisvõimel, mis käib kindlasti alla.)

Üks hirmus takistus mõnusa vananemise teel on noorusekultus. See on kohutav! On ütlematagi selge, et nooruslikkus kuulub keskealise või vana inimese juurde. Noore kohta ei ütle keegi kunagi, et ta on nooruslik.

Maailm muutub. Üha suuremal hulgal inimestest on võimalik üha kõrgemas eas juurde õppida, teha elus pöördeid, leida algusi, õppida ameteid, võtta külge hobisid. Üha rohkem on vabadust, üha pikem on eluiga, aga mis palju olulisem – keskmiselt on tervena elatud elu, täisväärtuslikult elatud elu tunduvalt pikem. Kohati tundub, et selle jaoks ei ole vaja teha muud kui loobuda nooruslikkuse pingutamisest. Üha rohkem on tõde õõnsavõitu hüüdlauses – kunagi ei ole hilja! Hilja võib olla selleks, et tulla maailmameistriks, aga see on ju kõrvaline. Kunagi ei ole hilja teha seda, mille tegemist sa naudid.

Nooruslikkuse hurjutajad, neid pole piisavalt, ütlevad tihti, et vananeda tuleks väärikalt. Nooruslikkuse maski kaasavedamist hauani pean naeruväärseks minagi, aga väärikas vananemine on ka nõme. Vananeda, usun ma, tuleb pigem ebaväärikalt. Ma ei pea siin silmas pingutatud poose, vaid tõepoolest, teatavat hoolimatust heakskiidetud tavade suhtes, julgust. Kui mind peaks hakkama köitma keksumäng, siis keksu ma mängin ja mitte üks rauk ega nolk ei köhi! Eks ütle ju Väike-Maanja vanasõnagi: aeg annab arutust! Ärge vahetage seda ära tuntud ütlemisega. Tavaliselt peetakse silmas, et aeg annab vastused küsimustele, harutab lahti keerulisimadki puntrad. Väike-Maanjas peetakse silmas, et aja käes läheme kõik vähemalt natuke arust ära ja soovitatakse sellega leplikult, ent avasilmi kaasa minna, seda endale lubada. Mis võiks olla mõnusam kui elu ogara vanainimesena, kes võib kõike, kellel pole enam noore inimese hirme ega soorituskrampe!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming