Argitraagika VIII – Oma peaga mõtlemisest

JÜRI KOLK

Vanal halval ajal räägiti koolis režiimile sobivate persoonide ajalooline roll suuremaks. Isegi kui mõnes maailma häbiväärseks peetavas nurgas oli keegi meie mehest ette jõudnud, vastava avastuse juba teinud või väite esitanud, õpetati koolis ikka ennekõike suure Vene isemõtleja saavutusi. Ma sain küll aru, et ega Vene teadlane või filosoof ei pruukinud milleski süüdi olla. Tema jõudis oma tulemuseni tõesti ise, lihtsalt info ei jõudnud temani õigel ajal. Ligipääs informatsioonile oli vanasti vastikult keeruline, vähemalt võrreldes tänapäevaga. Isemõtlemine ei pruukinud olla isemõtleja vaba valik. Tülgastav režiim pani tema ees kõik uksed kinni, muud valikut kui ise nuputada ei olnud. Ehk ei olnudki neid juhtumeid kooliprogrammis nii metsikult palju, aga rahvasuus väljend „suur Vene isemõtleja“ igatahes liikus ja sellest pritsis sarkasmi.

Ühes mu lemmikraamatus on jutt leiutajast, kes elas sügaval metsas kõrge mäe otsas, üksikul saarel. Ta leiutas terve hunniku asju ja läks neid lõpuks inimestele tutvustama, et teha nende elu kergemaks ja mõnusamaks. Paraku visati ta patendiametist pikema jututa välja. Põhjust mõistmata püüdis ta mitmel pool ja kümnel moel mitmeid inimesi oma leiutiste kasulikkuses veenda, kuni keegi mingis ühissõidukis, see oli vist tramm, lõpuks põlglikult märkis: „Vaadake, kodanik on leiutanud teleka!“ Kogu jama lõppes sellega, et meie leiutaja eraldati ühiskonnast arstide ja sanitaride hoole alla. Tõsi, ta jätkas leiutamist ja jõudis oma arengus selliste riistadeni, mida meie veel mõista ei suuda. See on tõeliselt kurb lugu. Igaks juhuks tunnistan, et see võib mul veidi valesti meeles olla. Palun fännide ees vabandust, lugege kindlasti originaali ja ärge laske ennast eksitada hoiatusest, et see raamat sobivat ainult nooremale koolieale. „Ameerikat ei ole olemas“ sisaldab piiritult nukraid ja märkimisväärselt selge olemusliku tuumaga lugusid.

Mõlema eeltoodud näite mõte on see, et vaja on ka kommunikatsiooni, ainult talendist ja tööst ei piisa. Ei ole võimalik ronida gigantide turjale, kui ei tea nende olemasolust. Muide, meenus veel ka muinasjutt, kuidas linnud endale kuningat valisid. Nad ei suutnud kuidagi otsusele jõuda. Lõpuks lepiti kokku, et kuningaks valitakse see, kes lendab kõige kõrgemale. Viimasena jäi taevasse uhke kotkas. Tema loomus ei lubanud tõusta teistest ainult selle võrra kõrgemale, kuipalju võiduks vaja, vaid ta lendas nii kõrgele, kui vähegi suutis. Kui tema jõuvarud olid viimseni kurnatud ja ta oli sunnitud alustama laskumist, tõusis pöialpoiss tema turjalt veel ühe jala jao kõrgemale – ja temast sai lindude kuningas. Kui eirata uhkuse ja nurjatusega seonduvat, on loo moraal lihtne: inimkond on kogunud nii palju teadmisi, et iga üksikisik, isegi geenius, on selle massi kõrval pöialpoiss. Parim, mida me saame teha, on ronida gigantide turjale ja tõusta siis kogu oma jõudu ja mõistust ja otsusekindlust ja kõike muud kokku võttes veel veidi kõrgemale, lisada omalt poolt midagi. See viimane kerkimine tuleneb eelnevast tööst loomulikult ja otseselt, see ei nõua ümberlülitumist, et nii, nüüd hakkan mõtlema oma peaga.

Torkab ebameeldivalt silma, et inimesed, kes rõhutavad, et mõtlevad oma peaga, on enamasti kurjad juhmardid. Ega siin olegi midagi imestada: nad hakkasid oma peaga mõtlema juba maast madalast ja jäävadki paratamatult madalale. Olen märganud, et oma peaga mõeldakse välja peamiselt põhjendusi nurjatutele valedele, palun vabandust – alternatiivsetele faktidele. Vabandusi vildakale maailmapildile. No näiteks pingutavad mõned õnnetud leiutada selgitusi, kuidas võiks üks kõige hullemaid egomaniakke osutuda heaks presidendiks. Seda jälgida on kurb ja õudne, aga ma ei taha sellel teemal siiski pikemalt peatuda. Lihtsalt sedastan: see on tase, milleni oma peaga mõtlemine tõusta võib. Selleks et midagi uut ja/või tarka ja/või kasulikku ja/või midagi muud head välja pakkuda, peab ikkagi lugema, uurima, keskenduma sellele, mida on mõeldud enne, mida mõeldakse samal ajal. Kummaline on see eluke: kuni me räägime näiteks muusikast või maadlusest, saavad kõik aru, et autoriteet on ainult nendel, kes on aastaid selle teemaga parimate juurest juhatust otsides tööd teinud. Mõtlemist sisaldavate toimingute puhul ei ole kahjuks võimalik seda lävendit ilmselgeks muuta, vähemalt mitte isemõtlejatele, ja seetõttu kannatame me kõik lärmaka rumaluse käes.

Tahan selle pisikese kolumniga öelda, et oma peaga mõtlemist väärtustatakse, sellega kiideldakse täiesti ilmaasjata. See on ohumärk. Kui keegi mõtleb oma peaga või on originaalne – katke kõrvad ja põgenege ning te säästate hulga aega. Kui kellelgi sellest nõuandest aastate jooksul kasu tõuseb, ärge unustage mind meeles pidada. Lõpetuseks kinnitan, et ratta on täiesti asjalikud inimesed leiutanud juba miljoneid kordi. Kui me seda vähem teeks, ehk oleks meil olemas juba mõni seadeldis, mis kuulub praegu veel ulmevaldkonda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming