Armas Eduard Vilde!

Friedebert Tuglas. Monumendi autorid  on skulptor Edgar Viies ja  arhitekt Andres Mänd.

Friedebert Tuglas. Monumendi autorid on skulptor Edgar Viies ja arhitekt Andres Mänd.

Jarmo Kauge

Viimati kirjutasin ma Sulle 85 aastat tagasi. Aasta oli siis mitte „kuuskümmend viis“, nagu Ivo Linna laulus, vaid 1930 ja ma ei saa teisiti, kui pean ennast kordama tsitaadiga hilisemast ajast: „Elame jälle süngeid aegu“. Tookord murdis kirjandusse elulähedus, nüüd surutakse päevakorda sõda. Sina elasid üle neli sõda (Vene-Türgi, Vene-Jaapani, Esimene maailmasõda, meie oma Vabadussõda), kolm revolutsiooni (esimene 1905. aastal, mil meil mõlemal tuli kodumaalt põgeneda, teine 1917. aasta oma, mis lubas meid kodumaale tagasi, ja kolmas novembrirevolutsioon aastal 1918 Saksamaal) ning kogesid venestamist ja hitlerismi sündi. Mina olen Sinust 21 aastat noorem, kuid nägin rohkem. Tõsi küll, meie pagulasperiood oli ühepikkune ja Sinu vapustuste- ning katastroofide-kogemus kestis järjepanu isegi kauem (45 aastat), kui minul hiljem (32 aastat), aga … mõtle ise: pärast Su lahkumist teisele poole Styxi (lokaal Wilde asub ju Emajõe paremal kaldal!) tulid esimene Nõukogude okupatsioon 1940–1941, teine Saksa okupatsioon 1941–1944, teine Nõukogude okupatsioon 1944–1995 (jah, just 1995, sest alles siis viidi Paldiskist ära sõjatehnika tervenisti), aatomi- ja termotuumapommi katsetused ja pommitused 1945–1953, külm sõda, Korea sõda 1950–1953, sõda Alžeerias 1954–1962, Berliini, Ungari ja Kuuba kriis 1956–1962, sõda Vietnamis 1959-1973, kuuepäevane sõda aastal 1967 Lähis-Idas, Praha kevad 1968 ja sellele järgnenud Nõukogude vägede invasioon Slovakkiasse ning Tšehhimaale ning Pariisi kevad ikka samal aastal. Sina hoiatasid diktatuuri eest 1933. ja 1934., mina 1941. ja 1968. aastal. Nii et kui me 30. septembril 1932 Sinuga kahekesi paar tundi juttu ajasime, siis ei olnud meil teineteisele vaja selgitada, mida sõda tegelikult tähendab – kuigi ma tollal ei teadnud, et Sa olid Teise maailmasõja tulekut ennustanud juba 1929.

Meie teema Rohelisel aasal oli märksa rahumeelsem: kuidas käsitleda loova isiku lapsepõlve ja kujunemislugu? Sina lootsid pärast „Kogutud teoste“ tarvis oma loomingu redigeerimistöö lõpetamist hakata kirjutama mälestusi, mina olin alustanud „Väikese Illimari“, ühes sellega aga ka „Noorusmälestuste“ kinnistamist. Näikse, nagu oleksid just Sina lükanud oma mälestuste kirjutamise edasi kõige lõppu. Et nii paraku ei läinud, selles on puhas rumalus süüdistada Sinu vasakpoolsust ajal, mil riik keeras paremale. Surma külvavad ikka inimesed või, nagu kirjutas Betti Alver, „hädad, haigused ja kärvid“. Sa panid redigeerimisele punkti 25. oktoobril 1933, süda jäi seisma paar kuud hiljem, jõulu teisel pühal. Minul vedas viljakamalt. Olin õppinud olevikku kui mälestust tegelikkusest edasi andma juba „Felix Ormussoni“ läbielamise aastail, seega umbes 1912. aasta paiku. Ligikaudu samal ajal valmis Gustav Suitsu „Tuulemaa“, järelikult pisut varemgi, kui Sina kirjutasid ja lubasid lavale „Pisuhänna“.

Kuid nii lähedane, kui Illimar poisikesena mulle kui reaalsele inimesele teisel pool „kesk meie elu vaevarikast rada“ oligi, vajasin ometi, eriti pärast „Eesti Kirjameeste Seltsi“ (1932) ka laiemat kirjandusloolist perspektiivi, kui seda oli meie köstritel ja koolmeistritel. Tundus olevat otse loomulik, et ma järgmisena mõtlesin käsitleda just Sind, sest aastail, mil väike Illimar asutas end kosja minema ja kuulas Hirmu Juhani õpetusi viinapudeli taga, heeringasaba ees, ses suhtes, mida pruudile viia, tutvusid Sina juba Berliinis sotsiaaldemokraatia alustega. Illimari vaatekohalt olid Sina nagu eelajalugu. Kirjutades Sinu arenguloost, oleksin ma käsitlenud nõnda ka seda, mis oli enne mind, ja jõudnud sedakaudu välja tollasesse olevikku, milles Sina, ehkki minust vanem, olid märksa radikaalsem kui mina.

Ent just toosama tollane olevik pani mind kõhklema mitte Sinu elukäigu ja loomingu, vaid pigem meie teiste kaasaegsete, aga iseenesegi pärast. Oleksin kirjutamisel edenedes jõudnud varem või hiljem perioodini, mil Sa andsid Konstantin Pätsile tema ajakirjandusliku profiili – ja mis sellest edasi sai … Oleksin pidanud olema olevikulise võimu suhtes niisamuti siiras, nagu olin seda olnud Su varasema toodangu suhtes. Tunnistan otsekoheselt, et selle nõudmise täitmine käis mulle üle jõu. Väike Illimar nagu omaenese nahk oli mulle siiski lähedasem.

Ometi ei tahtnud ma Sulle siit pilve piirilt sellest kirjutada. Kirjutan päevapoliitilise rahutuse tõttu. Võtsin vaevaks lugeda läbi kõik, mis ilmus Su 150. sünniaastapäevaks. Tuli taas meelde aasta 1965, mil tähistati Su eelmist suurt juubelit. Samal ajal valmistuti juba ka minu 80. sünnipäevaks. Ivo Linna laulus on tollele aastale lisatud omadussõna „hea“. Tagantjärele tunnistas mitme epohhi teenekas uurija ja trükisõnaloolane August Palm, kuidas Sinu juubel tekitas Vilde-tüdimuse – mis sellest, et kõik ei ilmunudki õigeks ajaks, vaid lükkus järgmisse aastasse ja sealt ka ülejärgmisse. Tänavu selleni ei jõutud ning kogusummas ilmus vaid piskut. On, nagu ei osataks Sinuga midagi peale hakata, ja vahest ma ei eksi palju, kui arvan, et üks põhjusi on Sinu vasakpoolsus, justnagu oleks see langemine allapoole klassiku taset. Käik vales suunas. Tundemärk kukkumisest vaimsesse pimedusse. Viga, mis on toonud teistele ainult kannatusi.

Ma ei pea küsima Sinult luba, kas ma tohin vasakpoolsuse kohta sõna võtta. Tüpoloogilises mõttes ei ole ju ainuski maailmavaateline seisukoht või õpetus ainuisikuline ehk teisiti öeldes ei saa see kunagi kuuluda üksnes ühele inimesele. Vastasel korral peaks võtma omaks, et igaühes meis on peidul võimalik diktaator, kusjuures vasakpoolsed oleksid veel eriti diktatuurisõbralikud. Oletagem kummati, et nii ongi. Küsigem nüüd, kumba oli näiteks Julius Caesar rohkem, kas diktaator või vasakpoolne. Tema agraarreform aastal 59 eKr oli igatahes tugevasti vasakpoolne, sest see andis maid veteranidele ja rooma proletariaadile ning piiras ühtlasi maadega hangeldamist. Roomas elas tollal umbes 20 000 peret, kus oli kolm või enam last. Kõigile niisugustele peredele oli nähtud ette omaette maatükk ega olnud Roomas kedagi, kes oleks suutnud takistada protsessi, mille analoogi kohta Eestis arvas „Mikumärdi“ Jaak Jooram põlglikult, et „küll kroonu kingib lennuki“.

Ei, mitte vasakpoolsus ei jaota ühiskondlikku vilja ringi, vaid diktatuur, mis jälitab vaba mõtlemist kõikjal, kus viimane vaikimisega ei rahuldu. Mida kujutas endast eesti vasakpoolsus Andres Didost (vt Dido „Ajaloo kasust. Sotsialist kapitalismi koolis“, 2006) kuni, ütleme, August Sangani? Lugedes selle sünniajaks Dido jõudmist Pariisi aastal 1890, on vaieldamatu, et te saite oma sotsiaaldemokraatliku kogemuse Didoga üsna samal ajal, tema seal, Sina Berliinis. Ent te kuulusite liikumisse, mitte erakonda ja õieti kestiski too erakondlik sotsiaaldemokraatia Eestis kuni Nõukogude okupatsioonini lühemat aega (vormiliselt 23 aastat) kui vasakpoolne mõtlemisviis. Vasakpoolsust on tema algusest peale iseloomustanud solidaarsus nn väikese inimesega, kelleks Eestis polnud eeskätt vaesed, vaid õieti kogu maarahvas. Sellest siis tulenebki, miks meil ühendas vasakpoolsus enne vasakerakondade kui organisatsioonide moodustamist nii erinevaid kirjanikuloomusi nagu Kitzberg, Juhan Liiv, Sina ja Särgava. Teie olite eesti vasakpoolsuse esimeseks astmeks, millelt otsekoheseid poliitilisi nõudmisi veel ei esitatud ning kus (jätame Dido kõrvale) Marx oli tundmatu ja poliitilist ökonoomiat loeti Jakobsoni järgi.

Eduard Vilde.  Osa Tiiu Kirsipuu skulptuurist.

Eduard Vilde. Osa Tiiu Kirsipuu skulptuurist.

Ilme Parik / Wikimedia

Teie maise matka teisel poolel kujunes mitmeharuline Noor-Eesti. Meile oli sotsiaaldemokraatia juba käegakatsutav vahend ühiskondliku ebavõrdsuse vähendamiseks. Me arvasime, et ebavõrdsetena me Eesti vabariiki püsivana ei loo. Naiivne see oli, kuid ma ei tea ka kedagi, kes oleks olnud poliitiliselt aktiivne Jaan Tõnissonist kui kujuteldava keskjoone hoidjast paremal pool (palun vabandust: Kaarel Eenpalu oli, kuigi ta alustas samuti teise põlvkonna nooreestlasena). Tollane Eesti parempoolsus oli veel algelisem kui meie vasakpoolsus sotsiaaldemokraatlikul kujul! Kui Sa nüüd tahad minu käesolevate ridade vahelt lugeda välja, nagu olnuks Eesti Vabariik kuni oma murdeea künniseni vasakule viltu, siis see oleks muidugi eksitus. Ta ei olnud kallutatud, aga oma massikeskmelt oli ta lokaalne. Paljud meist kujutlesid, et kriitiline piir meie suhetes idapoolsusega algab meist eemal Ida-Galiitsias, s.t Ungvári ja Ternopili vahelt, ning Weimari vabariik kestab kauem kui napilt pool inimpõlve. Meie Sinuga olime ju Itaalias käinud, aga tunnista, et meile jäigi arusaamatuks, mismoodi saab Itaalia, renessansi sünnimaa, olla ühtlasi ka fašismi sünnimaaks. Ent ma ei pea Sind ümber veenma, sest nagu ma Tartus ilmuva „Prima vista“ ja Wilde lokaali kirjanduslehe Piibeleht eelmisest numbrist (nr 7, aprill 2015) lugesin, arvad Sa oma hoiatusvestes „Fašism ja mina“ põhimõtteliselt sedasama.

Seepärast on veider lugeda, nagu oleks nüüdne Sotsiaaldemokraatlik Erakond leidnud endale uues koalitsioonis vihmavarju Reformierakonna näol. Üks on selge: erakond, mis surub ennast võõra vihmavarju alla, on loomuldasa nõrk. Igal tugeval erakonnal on alati kaasas ikka oma vihmavari. Kui sul seda ei ole, kas sa siis pead ilmtingimata välja minema? Muidu jääb nagu vanamuttidel minu „Marginaalias“: „Oleks ma teadnud, et vihma sadama hakkab, ma oleks sirmi kaasa võtnud“. Kusjuures ega SDE ole ainuke erakond, kes paduvihma käes riigilaeva tüürides võõrast vihmavarju otsib. Kõik nad otsivad, kui mitte NATOst, siis hirmutamisest. Ja me pole sugugi ainsad. Otsib terve Euroopa, kes ei saa aru, mida ta endast Aasia, Aafrika ja Ameerika vahel tegelikult kujutab. Kui tõesti ainult hirm sunnib meid kokku hoidma, siis kuhu jääb vabadus kui vaimse iseseisvuse tähtsaim eeltingimus? Shakespeare laseb „Hamletis“ öelda, et „valmisolek on kõik“, ent me ei ole ju valmis! Me oleme pooleli. Mitte kirik keset küla, vaid küla üldplaneering ilma kirikuta.

„Et me suuri surnuid ei kamanda keegi“, soovis Betti Alver aasta enne minu sajandat sünniaastapäeva 1986. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks Konstantin Päts tulnud Sinu „Kogutud teoste“ viimase, 33. köite ilmumisel raamatuaastal 1935 tulnud Sind tervitama ja kus seda üldse oleks tähistatudki. Tookord oleks see tähendanud Sinu rakendamist kroonu killavoori ette. Nüüd läks meil isegi hästi, kui Sinu ja minu jt pildid koristati prügikastide pealt ning kohalt nädalapäevade jooksul. Kes meid sinna kleepis? Meie oma parteipärijad!

Armas Vilde! Sina istud Emajõe paremal kaldal. Mina olen Emajõe vasakul kaldal ja tõesti just „olen“, sest pole aru saada, kas ma seisan või istun. Oskar Luts jääb meie vahele. Minu juures ei söö keegi, Lutsu juures ei joo keegi. Kõige rohkem süüakse-juuakse ikka Sinu selja taga. Tuleksin minagi, aga graniit ei luba ei Udernast ega Ülejõe kaldapealselt. Sellest siis ka eelolev kiri. Ole terve!

Sinu Friedebert Tuglas

Tartus, Rahumäel ja kõikjal 15. mail 2015

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming