Armastuse avastamine

Ilmar Vene

Dante, Vita Nova. Tõlkinud Rein Raud. TLÜ Kirjastus, 2012. Kolmeteistkümnenda aastasaja esimesel poolel kirjutas keegi Guillaume de Lorris umbes nelja tuhande värsiga romaani, kus peategelane siseneb Amori riiki, imelisse aeda, kus roosi kujul viibib tema armastatu, keda valvavad Häbi, Hirm, Karskus ning neid valitsev Mõistus. Nii vägev kaitse paneb peategelase kõhedust tundma ja sellest suudab üle aidata ainult Venus ise, kes seob armastajad suudlusega; see kõik, endastki mõista, toimub ulmas. Siinkohal on varakult surnud autor teose pooleli jätnud ja seda hakatakse jätkama nelja aastakümne pärast. Kahe autori ühisloomingut tuntakse praegu „Roosiromaani” nime all. Juba see sissejuhatus veenab, et põhjalikumal tutvustusel pole mõtet; on ju meie väärtustamisviis tollasega võrreldes äraspidine. Ei hakka praegu keegi pooleli jäänud teoseid lõpuni kirjutama, kuid keskaegsetes oludes püsis autorsus tagaplaanil; tähtis oli, kas raamatust saab tarkust õppida; küsimus vaimse väärtuse (lõpuks jumaliku anni!) vahendajast tundus teisejärguline. See on põhjus, miks saame tollaste autorite kohta teada kõigest kübemeid. Sama käib ka muude, ennist osutatud iseloomustajate kohta. Aristoteles oli õpetanud: teadus tegeleb üksnes üldistustega; inimestele rakendatuna tähendas see, et kujutamise vääriliseks ei peetud konkreetseid lihalikke olevusi, vaid nende vaimseid koondkehastusi. Jäävuse andis maisele põgususele igavene ja nähtamatu vaim, kes erandjuhtudel avaldus ka nähtavalt: Augustinus teadis, et hing võib öösel kehast lahkuda ja hommikul naasta. Peetakse vaimu määravaks, siis unes või nägemuses ilmutatu muutub tõesemaks igast kombatavusest, kuigi tõesus ei tarvitse alati üheselt selge olla: pole ju teada, missuguselt vaimult nägemus pärineb.

Aga jätkem need elementaarset laadi üksikasjad ja huvitugem olulisest: missugune tähendus võiks olla paganlikel jumalustel, keda „Roosiromaanis” kohtab hulgi? Muis olustikes nad seda laadi küsitavusi ei tõstata; teame, et varakristlased pidasid neid deemoneiks, kes on huvitatud esmajoones inimhingede hukutamisest. Niisama vähe läheb vaja peamurdmist, kui oleme vastamisi kõrgrenessansist pärinevate tiivuliste olevustega: tollal oli nende tähendus puhtanisti esteetilist laadi. Kuid milleks vajati Amorit ja Venust XIII sajandil, kristliku ajastu hiilgeperioodil, mil Jumalaema kultus oli saavutanud haripunkti? (Ka Maarjamaa seostub sellega.)

Tulevase kultuse esmased kumendused annavad endast märku juba neljandal aastasajal. Seda on seletatud vajadusega tasakaalustada jumalikkuse valdavat meessoolisust (Isa ja Poeg), mis ju naissoost kristlastele võis tõesti diskrimineerivalt mõjuda, kuid veelgi tõhusamalt väärivad sedapuhku arvestamist dogmaatilist laadi tõsiasjad. Surm, olles naise kaudu tulnud, pidi tema vahendusel ka kaduma. Pärispatt oli inimloomust rängalt kahjustanud; järelikult sai Jumal selle heaks teha alles inimeseks muutumise ja ülimate kannatuste hinnaga. Tõelise inimlikkuse andis Jumalale alles lihalikust naisest sündimine; niisiis lunastab küll Jumal, kuid seda suudab ta teha alles naisest sündinuna. Surma kaotamine on kõike muud kui teisejärgulise tähendusega teene; sajandite vältel toonitatakse tõsiasja üha tungivamalt, kuni lõpuks tõuseb Jumalaema kultus kristluse kui tervikilmingu taustal vaieldamatult esiplaanile.

Esimus oli nii vaieldamatu, et võitluses sellega nägi reformatsioon üht oma peasihti. Kui põhjendatuks kõnealuseid heitlusi pidada, on muidugi iseküsimus; oli ju Neitsi kristliku vaimu üldise naiselikkusega (passiivsus, alistumine jne) suurepäraselt kooskõlas. Kõigele krooniks täiendas seda täisinimlikkus. Kantsoon, milles Petrarca luulendab Neitsit, ei erine olemuslikult Laurale pühendatud sonettidest; Neitsi on püha (santa) ja puhas (pura), kuid väärilise lõpetuse saavad need omadused selles, et ta on inimlik (humana).

Säärane võiks olla nähtamatu taust, kui oleme vastamisi stseeniga, mida meile pakutakse „Uue elu” teises peatükis: üheksa-aastane Dante-tegelane näeb niisama noorukest Beatricet, muutudes siitpeale Amori võimualuseks. Tegelaste vanus, meie jaoks lapseiga, ei tarvitse kõige häirivam olla; oli ju varasemail ajastuil tavaks alustada täisiga suguküpsuse saavutamisest; niisiis oleks õigem võtta Dante-tegelast ja Beatricet „alaealistena”, mitte lastena. Niisama põhjendamatu oleks, kui laseksime end segada analüüsidest, milles luulepalade tegelik tähendus jaotatakse olemuslikeks ühikuiks; seda laadi kokkuvõtted ja tükeldamised olid lahutamatud kogu keskaegsest kirjalikust vaimuelust. Keerulisem oleks seletada, kuidas saab tegelane, täiuslik kristlane, sattuda kristluse õitseajal naise kaudu Amori (=suurdeemoni) võimu alla; me ju teame, et apostel Paulus, olles abielu suureks sakramendiks tunnistanud, arvas vallalisuse siiski kõrgemaks. Pühaduse andis keskaegselt täiuslikule perekonnale steriilsus. Tagatipuks saab stseen lõpetuse ladinakeelses kuulutamises: Siin on jumal, kellele sina jääd alla! Missuguses vahekorras võiks see uus ülemjõud olla Loojaga, kelle olemuse esitab kristlikus pühakirjas määratlus: Jumal on Armastus?

Mida tähendab „amore”, kellele „Uue elu” teises peatükis erandlikud õigused omistatakse? Mark Musa, raamatu viimaseid tõlkijaid inglise keelde, kirjutab kõhklemata: Love; Rein Raud on pidanud õigemaks Amorit. Küllap õigusega.

Nüüd sellest, mispärast Amor kohasem tundub: pühakirjalik Jumal-Armastus ei sobi daamikultuse viljelejate patrooniks. Aga daamikultuse viljelemisega on kaheldamatult tegemist; ei mõju see igapäevaselt, kui alaealise naise nägemine uue jumala esile manab.

Siitpeale saab alguse õige vastamatu küsimus: mispärast daamikultus ilmus? Seletuse korras käibivad isegi viited araabia rüütlitele. Ehk on nemadki oma panuse andnud, kuigi lõpptulem paneb kahtlema. Nende viljadest peate neid tundma! Kümmekond aastat tagasi on nooruke eestlanna raadios jutustanud, kuidas teda Egiptuses oli üllatanud kohaliku meessoolise küsimus: „Mitu kaamelit?”. Alles veidi hiljem selgus, et arusaadavuse nimel tuleb puuduvad sõnad juurde mõelda: „Mitu kaamelit su isa sinu eest tahab?”. Nii mahlakaid vilju on kandnud araabia rüütlite daamikultus.

Parem juba euroopalikult seletada: pikkade sajandite vältel suutis Neitsi heastada Esiema (Eva) vääratuse nii külluslikult, et osa jumalikust aupaistest langes naissoole. Selle tulemusel ilmub XII sajandist peale daamikultus, mille viljelejad hakkavad teenima Amorit. Vahepealse aastatuhande jooksul on kunagine deemonlikkus unustatud ja paganlikud pisijumalad tohivad jälle oma ammuses rollis esineda.

Punktiirne kujutus euroopaliku armastusemõiste kujunemisest: kõigepealt pühakirjalik Jumal-Armastus koos Kristuse ja Jumalaemaga, kes inimlapsi armastavad. Neitsi heastab Esiema vääratuse kuhjaga ja naissugu pärib pühaduse ülejäägi. Siis tulevad juba ebaisikuline petrarkism ja ülimalt isikuline Päikesekuningas, kellest teatakse kõnelda, et ta kepi, millega õuedaam teda löönud, olevat katki murdnud ja tükid aknast välja visanud. Seda laadi lugudes näevad eurooplased oma muudest inimtõugudest üleoleku tõendit. Georges Marchais, Prantsuse kompartei kunagine peasekretär, keda praegu vist enam ei mäletata, ütles Jaapani reisilt naasnuna lapidaarselt: Jaapan on keskaegne riik! Mõistagi pidas ta silmas mehe ja naise suhteid.

Raamat, mille Rein Raud on eesti keelde tõlkinud teistkordselt, pärast Johannes Semperit, tõendab ehk sedagi, et me tohime arenguloost tuletatud üldarusaamu täiendada. XV sajandil sai teoks „inimese ja maailma avastamine”, suurim kõigist pööretest, millest võrsunud väärtustamisviisi me ikka veel rakendame, kuid juba kolm sajandit varem algas armastuse avastamine, mille käigus paganlikud jumalused deemonlikkuse süüst vabaks mõisteti. Kurjusest puhtaks saanuna muutusid nad peagi kütkestavaiks ja pärast seda hakati juba tundma, et nende nõrguke ülevõim on ainujumala rõhumisest ehk etemgi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming