Armastusväärsete dinosauruste radadel

Baltisakslaste memuaaride tõlge on hädavajalik, põnevast ajaloomaterjalist pakatav teos. See on sobilik nii teadlasele kui ka lihtsalt ajaloohuvilisele.

BORIS VEIZENEN

Viimastel aastatel on elavnenud huvi Eesti baltisakslaste vastu: huvi pakuvad omaaegne mõisaelu ja -majandus, perekonnasidemed ja elulood, kirjandus ja teadus. Avastame baltisakslaste kultuuri nii innukalt ja särasilmselt, nagu mõni paleontoloog seni teadmata liikide luid. Baltisakslastest on saanud meie dinosaurused. Varem kardetud ja vihatud, allutatud süngele „vereimejast mõisniku“ tüpaažile (selle kohta tuleb nüüd nentida, et see on venestamisajast pärit halvustav stereotüüp), on nad ühtäkki köitvad, sümpaatsed ja intrigeerivad. Uhkusega avastatakse nende kultuurilisi geene oma DNAs või, nagu kirjutab üks memuarist kogumikus „Revali ja Peterburi vahel“: „Niipea, kui mõni eestlane tõsiselt asja uurib, satub ta balti mõjude alla, kuna kultuur on puhtalt balti kultuur“ (lk 399). Siit edasi on vaid üks samm väiteni, et kõike, mis eestlased on saavutanud, on kas otseselt või kaudselt mõjutanud baltisakslased. Baltisakslasi enam ei ole, aga ikka veel oleme nendega osalt nostalgilises, osalt pingelises dialoogis, vaatame vanu portreesid ja fotosid ning üritame nägudes leida sarnasusi iseendaga. Ühe võimaluse pakub selleks ka kõnealune mälestuste kogumiku tõlge.

Kogumikus on vaatluse all baltisakslaste elu Eestis kahe sajandi vältel, alates Katariina II valitsemisajast kuni saatusliku 1939. aasta ümberasumiseni Saksamaale. Lugejal tuleb arvestada seigaga, et suuremat osa kogumiku 17 tekstist võib nimetada kaebelauluks kaotatud paradiisi järele. Valule õnneliku elu lõppemise pärast lisavad värvi detailirohked ning mõneti idealiseeritud kirjeldused päikesepaistelisest lapsepõlvest, imeilusast Eesti loodusest, olgu see kuldne mererand või uhke männimets, sulnid pildid täiuslikust elukorraldusest, lahketest pereliikmetest, naabritest, sõpradest jne. Tegemist on hubase maailmaga, kus kõik tunnevad üksteist ja mida iseloomustatakse sõnadega „peen“, „võrratu“, „maaliline“, „võluv“, ent ennekõike oldi „armastusväärsed“. „See oli nauditavalt muretu elu ehedast fantaasiast õilmitsevas võlumaailmas, mis praegugi hõljub mälestustes, kantuna võluvast poeetilisest hingusest“ (lk 103). Nagu mütoloogilise kuldaja aeg ja ruum, on seegi kujutluspilt staatiline. Isegi kui eesrindlikult meelestatud mõisnikud tutvustavad teistele uusi maaharimise ja talupoegade valgustamise ideid, ei mahu baltisakslaste mikrokosmosesse murranguliste muutuste eelaimdus. Siit ka paratamatud traagilised noodid, kui kirjeldatakse esimesi Vene revolutsioonist kantud mässupuhanguid, elu iseseisvas Eesti Vabariigis ning lõpuks pagemist „pulstunud karusnahkadesse mässitud“ ida ordude eest (lk 346).

Teiseks tuleb arvestada, et suurem osa tekstidest ei ole meile adresseeritud: tegemist on siiski saksa kultuuri sisese memuaristikaga, kus vaatamata armastusele lapsepõlve-Eestimaa vastu on alati kesksel kohal saksa kultuur ning ajalooline Saksa kodumaa oma looduse, kunsti ja vaimsusega. Saksameelsus määrab ära ka autorite kirjeldatud mõnusa kuldaja piirid ja suhtumise teistesse rahvustesse, eelkõige eestlastesse ja venelastesse. Suur kiusatus on hõisata, et vähemalt eestlastesse suhtutakse läbinisti positiivselt ja vanemlikult toetavalt. Nii mõnigi memuarist, näiteks Clas von Ramm, kirjutab tänulikust ja rahulolevast eesti rahvast, „keda viidi koolide rajamise ja agraarreformidega, pidevalt eri valdkondade eest hoolt kandes, aeglaselt, kuid järjekindlalt kõrgema kultuuri ja seeläbi ka täieliku vabaduse poole selle sõna parimas tähenduses“ (lk 85). Ta meenutab soojusega, kuidas sai oma sõpradega käia lapsepõlves eestlaste juures, kui nood tegid töid metsas või põllul, mis „kuulus meie suuremate lõbustuste hulka, lähendades meid tugevasti maarahvale, misläbi meie kombed ja käitumine kiiresti metsistusid ning peagi olime omandanud ütlemisi ja eestikeelse sõnavara, mis võisid muljet avaldada vaid väga madalatele ringkondadele, kuid panid meie vanematel ja kasvatajatel verre tarretama“ (lk 89). Sellesse ritta sobivad ka lahked sõnad, mis baltisakslased on poetanud eestlastest pärisorjade ja teenijate kohta: vankumatult truud, abivalmis, ausad inimesed. Üks selline teener ilmub juba kogumiku alguses Bernhard von Uexkülli sulest: „Madis ehk Matvei – nagu teda hiljem kutsuti – oli tõesti tolle vanadest aegadest tuntud hea teenri prototüüp, kes ei osanudki elu teisiti ette kujutada kui vaid oma härra teenistuses“ (lk 48). Vaevalt tunneb aga tänapäeva eesti lugeja niisugustest kiitustest heameelt.

Hoopis teistsugune on lugu venelastega. Kui eestlastega käidi stabiilselt läbi, jäädes seejuures kindlalt härra ja teenri positsioonile, siis venelast, nagu teravalt märgib Otto von Kursell, ei olnud üldse olemas (lk 307). Oli küll keisri perekond, kellega baltisakslasi sidus truudusevanne ning kelle teenistuses oldi ja keda austati (vähemalt kuni Aleksander III venestamispoliitikani, mida võeti kui reetmist). Oli vene kõrg­aadel ning õpingu- ja töökaaslased, kelle hulka kuulusid Aleksander Puškin, Ivan Turgenev ja Mihhail Bakunin. Oli palju tavalisi lihtsaid venelasi, sh sõdureid ja teenreid, kelle kohta leiab memuaarides palju häid sõnu: üks „kuulus nende ihult ja hingelt suurepäraste, usaldusväärsete ja peent taktitunnet omavate inimeste hulka, nagu neid vene rahva alamkihi seas nii vähe ei olnudki“ (lk 102), teine oli „lihtne ja truusüdamlik vene soldat“ (lk 110), järgmine, nn djatka „oli täiesti lihtne, kuid hästi kena inimene, ma armastasin teda palavalt ning valasin kibedaid pisaraid, kui ta meilt lahkus“ (lk 198). Hilisemates mälestustes leitakse isegi NKVD vanglaametnikes mingeid inimlikke jooni ega maalita neid ainult tumeda värviga. Üldiselt räägitakse aga „slaaviliku barbaarsuse mürgisest hingusest ja slaavilikust võimetusest“ (lk 86) ning rõhutatakse, et venemeelsed sakslased on haiged. Hubase maailma piiridel käib karm oma ja võõra lahterdamine.

Baltisaksa ühiskond oli väga kapseldunud ning kinnine. Seda täheldab kriitiliselt rohkem kui üks autor. Isegi veel XX sajandil nendib praosti abikaasa Stella Thomson, et „mitte väga arvukatest perekondadest koosnev saksa ülemkiht oli väga endasse sulgunud ja uustulnukal võttis enamasti aega, kuni teda aktsepteeriti. Alles aastate pärast võidi end päris integreerununa tunda“ (lk 337). Clas von Ramm väidab, et „ühtki võõrast sellesse ringi ligi ei lastud ja kui see mõnikord tõesti vältimatuks osutus, siis koheldi võõrast küll suure umbusuga, kuid samavõrd suure viisakuse ning sõbralikkusega“ (lk 99). Siegfried von Bremen lisab, et „meie, baltlased, hoidsime väga omaette ja lävisime peaaegu eranditult vaid isekeskis. See oli ilmselt kaasasündinud püüe hoiduda võõrapärastest mõjudest. [—] Need (Peterburi – B. V.) sakslased olid enamasti vägagi „venestunud“, neil ei olnud sügavat saksa rahvustunnet ja nad ka rääkisid juba tugeva vene aktsendiga, kasutades venekeelseid väljendeid või suheldes aeg-ajalt omavahelgi vene keeles. Meie, baltlaste juures ei olnud neil sakslastel nende vähese rahvustunde pärast head mainet“ (lk 200). Sellesse „meie vaadetega ühitamatusse ning igipõlisesse raamistikku sobimatusse seltskonda“ (lk 104) hakkasid lisaks venelastele, venestunud sakslastele ja juutidele kuuluma ka eestlased, eriti kui baltisakslased pärast Eesti iseseisvumist ühiskonnas oma juhtpositsiooni kaotasid. Väga paljudes mälestustes tuleb ikka ja jälle esile enesessesulgumise motiiv: eestlastest tuleb hoiduda. Mõni autor tunneb, käinud Vanemuise teatris, südamepiinu, et käis sakslasena eesti teatris. „Eestlastest hoiti eraldi, mingeid kokkupuutepunkte eesti elanikkonnaga ei olnud ning kui natsionaalsotsialism Saksamaal aina enam kanda kinnitas ja selle mõjusfäär ka üle piiri loksus, tekkis isegi lõhe eestlaste ja sakslaste vahel“ (lk 338). Baltisakslased üritavad toetada rahvuskaaslastest tootjaid, eralduvad ka kirikuelus ning ainult üksik memuarist tõdeb kahetsusega, et see ei olnud just kõige õigem käitumine. Aga eks lõhe oli kahe rahvuse vahel olemas juba varem: XIX sajandile pühendatud mälestustes mainitakse, et koolipoiste vaenlased olid kadakasakslastest käsitöölised, või siis üritatakse Rousseau’ vaimus moraliseerida, et eesti rahvale sai hukatuslikuks linnaharidus. Peent ja lõbusat elu maitsnud noor põlvkond ei tahtnud enam maatööd teha ning selle tulemusel vaesunud paljud jõukad eesti taluperekonnad. Ka von Rammi näiliselt idülline kirjeldus lähedusest maarahvaga on lõpuks kokku võetud kui „puhtalt väline ja meie hingeelu ei kahjustanud see kuidagi“ (lk 89).

Millest tuleneb ühelt poolt positiivne hinnang ja teiselt poolt tõrjuv käitumine? Vastuse saamiseks tasub pöörduda taas von Rammi kirjutise poole. Ühena vähestest kriitiliselt meelestatud autoritest leiab von Ramm, et lapse- ja noorpõlve toredusele vaatamata ei olnud viis, kuidas baltisakslased kasvatasid ja harisid oma lapsi, sugugi hea.

Valgustusaja ja romantismi ideedest mõjutatuna formuleerib ta oma vanemate kasvatusmudeli järgmiselt: „Lapsed pidid olema sellised, nagu vanemad ja kasvatajad endale ette olid kujutanud, aga millised lapsed tegelikult kunagi ei olnud“ (lk 101). Ta kirjeldab väga igavaid suguvõsa kokkusaamisi igasuguste tühiste provintslike juttudega, kus pidid vagusi istuma (ja igavlema) ka lapsed: lapsed pidid olema „viksid ja viisakad“ (lk 98). Positiivselt on kirjeldatud ka vikse ja viisakaid eestlasi ning venelasi: nad kõik – teenrid, lihtsõdurid või djatka’d – on sotsiaalselt staatuselt madalamal ega kujuta endast mingisugust ohtu. Neisse suhtutakse kui lastesse. Sellest johtub omakorda väga kahetine hinnang eestlaste iseseisvumisele: ühelt poolt rõhutatakse kõiki kultuurisüste, millega poogiti tärkavat eesti rahvast, kuid teiselt poolt oli nende täielik vabadus ja võimu ülevõtmine Balti aadlile ootamatu ja kaugeltki mitte meeldiv üllatus. Õnneks on nii mõnigi memuarist, kes enne väljendas arvamust, et Eesti areneks paremini just Saksamaa all, hiljem oma seisukohta muutnud, eriti nähes, kui kangekaelselt hoiavad oma tavasid eesti pagulased. Kõrvaline, kuid psühholoogiliselt tähtis motiiv on memuaarides kahetsus, et tõelist kokkupuudet eestlastega siiski ei olnud, sest kui see oleks aset leidnud, oleks sellest kujunenud väga rikastav kogemus mõlemale rahvusele.

Loomulikult on kogumikus „Revali ja Peterburi vahel“ põhjalikult käsitletud ka muid teemasid: sealt leiab poliitilisi kommentaare, ajaloosündmuste dramaatilisi jäädvustusi, mõnikord isegi mitme autori perspektiivist nähtuna, mis laseb tunnetada üht või teist saatust suuremas ja psühholoogiliselt tihedamas plaanis. Raamatu keskpaigas hakkab lugeja kohtama juba tuttavaid nimesid – seegi aitab paremini mõista baltisaksa väikest maailma. Kahjuks on antoloogias vähe naishääli, mis vääriksid täiesti eraldi käsitlust. Naiste lood ongi kõige põnevamad, alates Bernhard von Uexkülli kirjeldatud igati sümpaatsest ja andekast sugulasest Juliest, kes kannab sohilapse pitserit ja on sunnitud abielluma talle vastumeelt vanema mehega ainult perekondlikel kaalutlustel, kuni Stella Thomsoni lihtsakoelise, kuid siira jutustuseni praosti naisest, kes peab võitlema konservatiivse ühiskonna nördimusega vaimuliku naise vabameelsema käitumise pärast. Eriti nauditavad on need memuaarid, mille autorid on suutnud säilitada tasakaalu kuldaja nostalgia ja kriitiliste tähelepanekute vahel. Leidub katseid läheneda minevikule objektiivselt ning näidata ka baltisaksa ühiskonna kirevust ja polariseeritust. Parimates tekstides on selgelt tajutav ka autori isiksus, tihtipeale kohtab ka teatud psühholoogilisi vasturääkivusi ning aeg-ajalt sooja huumorit.

Baltisakslaste või, nagu raamatus öeldakse, eestimaalaste memuaaride tõlge on hädavajalik, põnevast ajaloomaterjalist pakatav teos, sobilik nii teadlasele kui ka lihtsalt ajaloohuvilisele. Samalaadne elulooline kogumik võiks ilmuda ka baltivene autoritelt, need teosed täiendaksid teineteist hästi. Kas kaasahaarav mälestusteraamat suudab aga ületada lõhe eestlaste ja baltisakslaste vahel? Kas lugeja võib nõustuda pastor Konrad von zur Mühleniga, kelle arvates „eestlastel ei ole kindlasti õigust nimetada sakslaste ülemvõimu aega eesti rahva survestamise ajaks“ (lk 192)? Raamat tõestab, et baltisakslased olid kiindunud Eestisse, mida paljud neist pidasid oma kodumaaks, annab tunnistust nende headest maneeridest, ühiskondlikust ja kultuurilisest andekusest ning sellestki, et viksidest ja viisakatest teenritest hooliti. Eestlased on kindlasti neilt midagi pärinud, kas või usinuse kaitsta ja hoida oma kultuuri. Ometi mõjub tänapäeva maailmas elujõuetu valikuna soov isoleerida end teistest, üritada elada mullikeses. Jah, need minevikku jäänud baltisakslased on tõesti armastusväärsed, aga mitte armastatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming