Armutapp. Ilus küsimus.

Rein Tootmaa

Kristiina Ehin on oma loomingust teinud päris korraliku mõistatuse, aga ta on ka oma mõistatusele korralikult ära vastanud. Kristiina Ehin, Viimane Monogaamlane. Luuletused ja jutud.  Autori joonistused. Pegasus, 2011. 2 köidet. 78 ja 96 lk.  Luule    Et autor on luuletused enne jutte ära märkinud, tuleks neist ka alustada. Teadvustatult-taotluslikult  või mitte fikseerib ta kohe avaluuletuses oma „lüürilise mina” piirjooned ja programmi selles kogumikus. Juba esimene sõna on Sind ja juba üheteiskümnes Ma. Luulekogu näol ongi valdavalt tegemist sina-mina suhete ja seisundite esitamisega; on üsna vähe luuletusi, kust Sina ja see suhe puudub; Mina luulekujuna ei ole nii sagedane külaline, aga selle korvab autori-mina juuresolek kõiges ja kõikjal. Noh mida need minake ja sinake siis ka  korda saadavad? Juba esimeses luuletuses jääb see Sinake muidugi seitsekümmend viis tundi Minakese juurde hiljaks ja et minake seda andeks ei anna ega sekundistki pikemat aega üksindust talu, siis läheb ta uut meest lantima. Jahh, see Kristiina Ehini (konstrueeritud) lüüriline mina on üks igavene meestekütt ja ta kuulutab seda ka veel. Vuihh, ütleksid vanemad inimesed, häbenema peaks! Aga noorematele see kindlasti meeldib, nii põnev ju murda südameid ja tunnelda erinevate meestega (nendest lähemalt ja pikemalt pajatab autor oma juttudes), mis sest, et üsna sageli ja üsna reeglipäraselt lõpevad kõik need sündmused üksi-olemise ja külmetamisega.     

  

Kristiina Ehin ei ole aga allaandja tüüp, sihikindlalt ja kas või väevõimuga oma lüürilise mina vabaduseiha alla surudes kujundab ta sellest mina-sina heitlikust suhtest ja sadadest ohtlikest seisunditest välja ühe ilusa Meie, mis luulekogu teises pooles prevaleerib nii (tegelikult üsna ebamäärase) kindla kuju- ja näota isetu Sina kui ka väga iseka ja ise(mitte-?)seisva Mina üle.         

Üks Kristiina Ehini luule eripärasusi, mis teda teistest Doris Kareva (juba 30 aastat tagasi) loodud uue poeetilise paradigma sadadest järgijatest ja ka Doris Karevast endast eristab, ongi oma lüürilise mina häbe(ne)matu ilu-ülistamine ja meisterlik poetiseerimine. See algab juba avaluuletuses, kus Mina võrdleb end ilusaima Helenaga, saab hoo sisse kohe järgmises, kus vastandudes Sinule (kes Olid kuum tumm /  ahastuses ja abielus) ollakse …kastene / ja värvimata / seljas sõnajalaroheline kleit, sõrmed nagu vesiroosijuured (lk 10). See on ilus ja sellist ilu jätkub veel kauaks, ent miski pole igavene. – Ning mida edasi, seda järjekindlamalt hakkab mina-tunnetusse kerkima hirm saada vanaks, kaotada oma ilu. Juustes kaduva suve rohukõrsi // – – -//selg vastu sügise ust (lk 50). Jm. Ka mina-sina suhete/seisundite poetiseerimisel on autor nõtke ja leidlik: Mu sõrmed silmitsesid  ja lugesid sind terve öö / lugesid õrnalt ja kasvava huviga// – – -/ Sinu sõrmed nuusutasid mu / hõõguvaid õlgu (lk 24).     

Luulekogu on korralikult komponeeritud, mõtteliste luule-tsüklite (mille lõpu-märgiks on aeg-ajalt vist küll joonistused) järjestus meenutab Schopenhaueri elustaadiumide teooriat.  Esmalt esitatud esteetilis-seikluslikele (sarvedmahajooksmine) sündmuste-ahelale järgnevad eetilis-mõtestavad ja kaemuslike laulude kimbud ( Alates Kas mäletad seda aega, lk 35 jj.) ning lõpuks jõutakse ka Jumalani (Jumala vaim hõljub vete kohal, lk73).     

Aga kuhu me jäime! Äraminekuni. Luuletuses lk 32-33 küsitakse väga ilusalt ja hingeminevalt: Miks mina siis ära ei lähe / kui juba jälle on  käes lume tuleku / vete külmimise / ja kõigi nende mineku aeg/ kes oskasid laulda. Sellele küsimusele on lugejal raske vastata, aga seda pole vajagi: äramineja-mina teeb seda ise: ta ei saa, sest tal on jälle üks armastus käsil! Asjade algusse tagasimineku-teel (juba koos, juba meiena) jõutakse kohe alguses kihini, kus kõik oli alles (lk 35) ning Selles kihis oli kõik nii selge / et kaotasime huvi (samas). Otsitakse edasi küll maanteede alt, kiirteede äärest  ja kitsarööpmeliste raudteede asemetelt, ent – ei leita sealt midagi peale märkimisväärse tõdemuse: Me ei saa kuidagi ilma / üksteise / kaksteise / kolmteiseta (lk 42). Sellest võrsubki järjest kindlamalt ja tugevamini Sinu ja Minu ühekssaamine ehk siis meie-tunnetus ehk siis Tee Jumala juurde.   

Selle tee ja tõdemuseni ei ole kerge selles raamatus jõuda olnud. Peale Mina-Sina tulevärki tuleb Meie luulesse esmakordselt lk l18, kus küsitakse: Mida on meil veel teineteisele öelda / kui süsi on kustunud. Siis üle lk-de 25, 33, 41, 48-49 ja 58 jõutakse armastuse taasärkamiseni (võtad mul juustest kinni / ja sinu silmad vaatavad mind jälle / nagu esimest korda, lk 69), Mina Puu-tunnetuseni ning tundmuseni, et  Sinuga on vaba / pimedaski (lk 78). Oh mis kena lugeda, kosutav kogeda ja hingel armas tunda. Selle kinnituseks ka üks täiuslik värsitegu: 

Kes armastab pimesi teist on päikese poole peal See tolm mis jäi järele meist veel särab mu huule peal  Kui tulevad vihmased ilmad ja maltsa kasvavad rusud mu ilusaks värvitud silmad alles hoiavad usu (lk 30). 

Selle kõrval võluvad enim (oma lühiduses, täpsuses ja poeetilises mõõdutundes) veel luuletused  lk-del 44, 46, 55 ja 75. Neis on käsitletud teema (Sina-Mina suhe) asjas öeldud just nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik: Sina oled nagu kõik need mehed / kelle eest on tulle viskutud (lk 55); Sinu usk on uks – kes sees saab sooja / Minu armastus on sulle õitsev puu (lk 75). 

Jutud   

„Viimase Monogaamlase” jutud erinevad luuletustest peamiselt selle poolest, et kui luules landitakse mehi ja murtakse nende südameid, mängitakse meestega (Kui sina nutsid mina naersin Vabandust / – – -/ Kui mina ainult mängisin said sina rabandust, lk 64), võetakse ja jäetakse ja hävitatakse neid ning tapetakse  armastust (hirmust ühteheitmise ja vabadusekaotuses ees) luuleliselt, siis juttudes tehakse seda lihtsalt proosaliselt: uputatakse ära ühe mehe ajud („Vetelkõndija”), kolmel mehel hammustatakse ära käed („Mustrid”) jne. Ent seegi muutub peagi igavaks ning siis hakatakse armastama (küll kõrvadega, aga asi seegi) ning otsitakse nagu luuleski juba püsivamat suhet („Viimane Monogaamlane”, „Emajõe Ateenas” jj kaks); ning needki sina-mina suhted päädivad enam-vähem samamoodi nagu luuleski – teineteisemõistmise ja rõõmu, soojuse ja sõprusega.       

Nii et kui esimestes luule-lugudes kui ka esimestes juttudes on erinevusi palju, päädivad tagumised lood ja jutud samasse. Veel erineb Kristiina Ehini luule proosast sellepoolest, et kui luules tema loodud naismina aina ihaleb mees-sinade poole ja tundleb valuliselt ja kaua, enne kui ühega neist ühekssaamiseni jõuab, siis proosas see muudkui aga abiellub ja lahutab ja jälle abiellub ja lahutab ja nii lõputult.         

Naisena meeste võrgutamisest ja nendega kooselamisest jääb aga autori proosa-minale väheks; peale kuuendat juttu („Rõõmuõpetaja”), kus teda külmkapina koheldakse, saab ta tagasi iseendaks ja hakkab… Meheks ning realiseerib järgmistes kuues jutus oma mehelikku  alget. Ning see, mis Mina mehena korda saadab, on palju pöörasem kui nais-Mina teod. Seal lastakse lohemaol enda reiest tükk välja kiskuda ja küljeluu välja hammustada, seejärel raiutakse lohet ning lastakse tal oma naisele kaks paari kolmepäiseid kaksikuid sigitada („Sürrealisti tütar”); raputatakse naist nõnda, et sellest jääb järele ainult puhas ja läikiv hirm („Maasturi tütar”) jne. Ent kogetakse ka kaotusevalu ning nähakse helguse ringi („Poolhea”)  ning üleskasvatatud kolmepäised kaksikud jõuavad sügava armastuse ja hingerahu juurde („Täisring”).     

Edasi muututakse naiseks tagasi (jälle peale kuuendat juttu, mis viitab nagu luulekogugi puhul tõsisele komponeerimisele) ning  siis hakkab tulema lugusid, mis meenutavad kord Faehlmanni kunstmuinasjutte („Mu kuue endise mehe kuivatatud aprikoosid„), kord „1001 öö” ahelvormilisi lugusid („Uitlaiu Lena”); sarnlevad Tšuktši muinasjuttudega, kus algus ja ots kokku ei saa („Neli uisutajat”), taanduvad laastudeks („Võõras”, „Kuldvõti”, „Nüüd ongi see käes”), moonduvad päevikuteks („Lohemao päevik”, „Hirmu päevik”). Ent olenemata vormist, on need kõik ühed allegoorilised  kunst(muinas)jutud, mille kaudu (mitte-muinasjutu-päraselt) ennast iseloomustatakse (mu enda traagilisest mängulisest iseloomust, lk 55, mu kustumatu kiindumus iseendasse, lk 92) ning (muinasjutu-päraselt) oma tõdemusi ja tõekspidamisi esitatakse: „Mõned sidemed kestavad lihtsalt kogu elu, muutugu me kelleks tahes” („Täisring”, lk 47), „Lõppude lõpuks tuleb meil kõigil oma abikaasade kollektsioonid alla neelata” („Kuldvõti”, lk 69). Nii on need  jutud autorist ja elust enesest, ehk siis realism romantilises vormis, lüürika proosa-kujus. 

Otsesele muinasjutulisusele viidatakse otseselt ka ainult jutus „Abielu iseendaga”: Suudlesime ja sõitsime sealt ära. Ja kui me surnud ei ole, elame üsna talutavalt tänapäevalgi, lk 92.  Aga kust mujalt need muinasjutudki võrsunud on kui mitte tegelikkusest. Kirjanduse (ka rahvaluule) ainsaks allikaks ja aineks saab olla siiski vaid tegelikkus ise ning selle kujutamise eesmärk on läbi aegade olnud ikka ja ainult tõde. 

Võrgutades Sürrealisti tütart ütleb Kristiina  Ehini juttude mees-mina, et tal on olnud naisi „loendamatu hulk” (lk 39). Samas loos annab autor ka võtme oma sisima saladuse ehk mõistatuse lahendamiseks, esinegu ta siis mehe või naisena, mono- või polügaamina: „Mõnikord haarab mind lausa paanika, kui mõtlen, et peaksin ükskõik kellega elu lõpuni koos olema ja talle truuks jääma.” (Samas.) Sedasama mõtet/tõde väljendab ta ka oma luules. „Viimase Monogaamlase” luules ja proosas on üksjagu erinevat vormis (kuigi ka need on tegelikult üks lüürika mõlemad), sisus on kokkukõlksuvat palju, vaat et peaaegu kõik; nii et võib öelda, et proosaga Kristiina Ehin dubleerib oma luulet. Juba oma esimeses jutus „Vetelkõndija” räägib ta ohtlikust mängust, mida on ka luules; teises loos „Mustrid” eristatakse ohtlikku ja ohutut naist, mida tehakse ka luules, ning ollakse „õnnelik ja rahul”, mida ollakse ka luules jne. Muidugi ei ole kordamised  mitte alati ühte nägu – kui luuletustes on juttu tunnete jäätumisest, siis jutus muutub see külmkapiks-olemiseks jmt.; ent on ka otseseid kordamisi (luules: armastan kõrvadega nagu enamik emahaisid, lk 14; proosas: On siiski õige, et naised armastavad kõrvadega, lk 22) ja seda kuni magamistoa sisustuse kirjeldamiseni välja (luules: Pääsukesed olid meie magamistoa / baldahhiini alla pesa teinud, lk 69; proosas: Ta  lükkas baldahhiinvoodi rasked valged brokaatkardinad eest, lk 16).     

  Proosa tapab luule, eriti kui see tuleb ühe ja  sama autori sulest ning räägib ühest ja samast asjast. Ja nii nagu Kristiina Ehini loodud Naine hävitab Meest (Nii mitmegi filosoofi väitel olla iga naise unistuseks vähemalt ühe mehe hävitamine), nii (ja sama järjekindlusega) hävitab tema proosa ka ta luulet. (Millele kummalegi eraldi pole miskit suuremat pattu ette heita; on ilusat ja väga ilusat luulet ning on väga häid ja keskmisi jutte.)     

Ja lõpetuseks veel monogaamiast. Ametlikult ja teatmeteoste järgi on see ainuabielu ehk siis ühe mehe ja ühe naise vaheline abielu, märkides armu- või kooselulist 1mees+1naine suhet ning taandudes olemuslikule võimele armastada korraga vaid üht vastassugupoole  esindajat. Siin on oluline sõna „korraga”, s.t ühel ja samal ajal. Ning selles mõttes on Kristiina Ehini loodud luule- kui proosa-minad/ kujud/tegelased täisverelised monogaamid, sest need mina-sina suhted on kõik üks-ühele. Aga neid üksühele-suhteid on nendel minadel ja kujudel erinevatel hetkedel erinevate sinadega ning seda kutsutakse sarimonogaamiaks nagu sarimõrvarit kutsutakse sarimõrvariks sellepärast, et ta tapab oma ohvreid ühekaupa,  mitte korraga. 

Kristiina Ehini kirjasõna ei tapa kedagi, küll tapavad tema luulekujud aeg-ajalt armastust; armutapu kutsuvad esile hirm ennast ja oma iseseisvust kaotada; need sünnivad ka kartusest ennast liigselt kellegagi siduda, kellestki sõltuvaks muutuda ning seeläbi ennast ohtu  seada ning haiget saada. Kõige häirivam ja kohutavam on selle juures see, et need hirmud ja kartused on õigustatud. Maailm ei ole enam nii turvaline, et sa ennast kaotades ja ilma hirmuta teisesse ära võid sulanduda. Autor on selle peale mõelnud ning pakkunud sellestki täbarast olukorrast väljapääsu: see on abielu iseendaga, mis ei välista kooselu ühe vastassugupoole esindajaga ega ka armukese pidamist. („Abielu iseendaga”, lk 89–92). On see õige või vale? Ja nii nagu autori ühe tegelaskuju Ilusa Küsimuse sees hakkab küpsema vastus („Kivitükk ja Ilus Küsimus”), nii hakkavad kokku elama endast Valemi ära heitnud Õnn ja ennast Loost lahti päästnud Elu („Kohtamisõhtu”); nad elavad edasi siiamaani, need õnn ja elu, kui nad veel ära surnud pole.         

Armutapp ja ilusad küsimused. Kristiina Ehin on oma loomingust teinud päris korraliku mõistatuse, aga ta on ka oma mõistatusele korralikult ära vastanud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming