Aru saamatagi saab mõista

Luulekogu „Kala peeglis“ ei ole revolutsioon, aga oma vaiksel viisil imeline on see küll.

MATHURA

„Üritasin oma tekstidesse jätta võimalikult suure tõlgendamisvabaduse,“ ütleb leedu kirjanik Kęstutis Navakas eesti keeles ilmunud luulekogu „Kala peeglis“ järelsõnas tõlkija Rein Rauale. „Sügavad hingepõhjad võivad küll kõigil inimestel olla sarnased, aga nende väline ilmnemisviis on igaühel siiski erinev.“ Sama mõte kordub ka luuletustes, raamatut alustabki rida: „Peegel on igal hetkel muutuv.“

Öeldakse ikka, et hea kunst on nagu peegel, milles vastuvõtja iseennast ära tunneb ning oma seosed loob. Ometigi on luulel, mis jätab kõik võtmed lugeja valida, tihti üks puudus: see ei tähenda ise justkui midagi, kõik on vaid intellektuaalne konstruktsioon või mäng. „Sügav hingepõhigi“ on niiviisi pelk kontseptsioon või naiivsuse märk.

Kęstutis Navakase luulekogu „Kala peeglis“ on tõlgendusavaruse taotlusest hoolimata enamat kui konstruktsioon. Lugeja mõtestamisvabadus ei ole siin mitte niivõrd eesmärk kui vahend. Ehkki Navakase luule kompab alateadvust, puudub selles sürrealism, veidrus veidruse pärast. Siin on küll ootamatuid kõrvutusi, aga ka väga universaalseid paare, nagu kas või kogu lõpetav dialoog valguse ja pimeduse vahel. Navakase luulekogus peegeldub maailma mitmemõõtmelisus. Teos otsib uksi eri dimensioonide vahel ja kulgeb ühest teise: kui tahad, pudeneb tuhk pildina silma, ja kui ei taha, siis „tõmba lõngast ja kõik hargneb üles“ (lk 25).

Üleminekud ühest mõõtmest teise on sageli juhusliku moega. Sama kinnitab järelsõna: autor kõneleb, et need värsid lihtsalt tulid tema juurde ja tema pani need kirja. Kujundeil pole raamatus üht loogilist järgnevust, isegi keeleline seotus pole vääramatu tingimus, ent eraldi on igal kujundil oma roll. Keele piire rikkudes sünnivad uued lingvistilised, grammatilisedki seaduspärad: „Peamine on õigel ajal õrnalt välja rebida kontuurid, mis kunagi millekski said“ (lk 46).

Kõnekas on luuletus „*aga kui see ongi vaid uni“: oletusest algav tekst ei jõuagi järelduseni, reaalsus piirdub lihtsalt arvamisega, et meid ümbritsev võib olla unenägu. Vastus ei olegi autorile tähtis – oluline on mõõtmete lõimimine ise, äratundmine, et „on olemas maa-alused tunnelid ja koopad, kus elavad väga väikesed sõbralikud inimesed“ (lk 36). Ning kõige õudsem asi on „horisontaalne joon“ (lk 32) – silmapiir kui ühetasandilisus.

Säärane maailma nägemise viis seab kirjaniku suure paradoksi ette – püüab ta ju lõplikesse sõnadesse vormida lõpmatust, või kui ka mitte lõpmatust, siis vähemasti tegelikkust, mille lõplikkus on alailma muutuv. Navakas ei ole aga autor, keda iseloomustaks vaikuse ülimuslikkus – vaatepunkt, et kõik sõnad osutavad vaid sõnastamatule, kõik öeldu räägib lõppkokkuvõttes vaikusest. (Toni Morrison arvas oma Nobeli kirjandusauhinna tänukõnes: „Keel ei saa kunagi ühekorraga esindada kogu elu, ega peakski – selle jõud, selle õnn on osutada öeldamatule.“) Pigem vaatleb Navakas, kuidas sõnad pudenevad ühest mõõtmest teise ning teisenevad, nii nagu lugejagi „pudeneb“ ta luuletuste käigus ning peab kohanema, et teksti üdil ikka kannul püsida. „Peaks kõik raamatud ümber kirjutama,“ arvab Navakas ühes luuletuses, „vahetama sõnade kohad, korraldama need ümber, et raamatud muutuksid arusaamatuks.“ „Arusaadavad raamatud väsitavad,“ ütleb ta. Arusaamatus ei tähenda talle aga veel tähenduste puudumist. Ehk polegi asi selles, mida öeldakse, vaid selles, millest räägitakse.

Raske on ette kujutada, kuidas võiks Navakase kunstilist taotlust teostada paremini, kui ta seda oma luuletustes juba teinud on. „Kala peeglis“ on omamoodi vastandus õhtumaa ratsionaliseerivale vaimule. Teoses liituvad tunnetuslikkus ja ökonoomsus, mistõttu pole ka imekspandav, et orientalistina tuntud Rein Raud on jaapani ja hiina klassikute vahel nõuks võtnud tõlkida Navakase leedukeelset luulet. Tõlge näib algupärandi vormist täpselt kinni pidavat. Siiski on Raud osava sõnaseadjana leidnud siin-seal ka mängulisemaid lahendusi, nagu näiteks „igapäevane püsitus“ („ebapüsivus“) kogu avatekstis.

Leedu luulet on Raud tõlkinud korra varem, 1990. aastal ilmus tema käe alt Marcelijus Martinaitise luulekogu „Kadunud käed“. „Kala peeglis“ on küllap ka dialoog kahe loova vaimu vahel. Viidatud tunnustused, mis tipnevad Leedu riikliku kultuuripreemiaga, kinnitavad, et Navakas on leedu luuleilmas kaalukas autor. Oleks liialdus nimetada „Kala peeglis“ revolutsiooniks või millekski eriti ainulaadseks, aga oma vaiksel viisil on see imeline (imet otsiv, imet loov) küll. Väärt looming ärgitab uuele loomele – olgu alljärgnev minu peegeldus Navakase tõlkekogule.

ma pole. tahtnud olla teistest halvem
ega parem: uurin sinu alasti maakaarte
ei avasta sealt midagi mida ei saaks jälle avastada
otsast peale kalad kes mõtlevad
et ujuvad vastuvoolu ah kalad
kes mõtlevad nad ujuvadki vastuvoolu
on ehk ainsad veel kes tõusevad lendu
teevad pesa kus neid keegi ei oota
mina olen sind sind olengi oodanud
kirja pannud maha matnud
et mus virguksid taas
nagu maakaart mille järgi rännata
ja harvem palju harvem pärale jõuda.
ma pole. tahtnud olla teistest
halvem ega parem.
kala peeglis: inimsuled linnu ihus.