Arvo Valton

 

 

Kahju sellest maailmast

kui ta minust ilma jääb

aga natuke heameel kah

saab tülist lahti

Et kahjutunnet kahandada

ja headmeelt suurendada

püüan veel siin olles

maailmale

võimalikult palju tüli teha

Küll ta siis ükskord rõõmustab

kui lahti saab

See siis ongi minu panus

 

 

Niisiis peagi on meid seitse miljardit

mina ikka üksainus

mis vahet olgu või paar tuhat

mina üksainus

kõik muudkui teevad midagi

minu nimi on keegi

 

 

Too vilkuv täht on mu kujutlus

miljon valgusaastat

pole minu jaoks tegelikkus

Sina oled mu vilkuv täht

ja varsti varsti varsti

oled tegelikkus

 

 

Saame sinuga uuesti kokku

paarisaja aasta pärast

seal kohas mida me praegu ette ei kujuta

sina oled endine mina samuti

ja kuigi koht on harjumatu

on meil seal hea olla

sest sina siis paarisaja aasta pärast oledki mu koht

ja mina püüan sinule olla see koht

mis harjumatu harjunuks teeb

 

 

Oleme siin ja minema ei pääse

Ümber on läbimatu õhk

ja lennumasinaid pole veel leiutatud

Ümber on laiutav vesi

ja laevad sõidavad kaugelt mööda

Sinu merehädalise lippu näen vaid mina

ja sina näed minu lippu

milleks meil kuhugi kippuda

 

 

See pime laulik armastusest laulis

kõik kirkad värvid olid tema laulus sees

Ja paljud nägijad kes teda kuulsid

said kadedusest kerged krambid

Nad ütlesid et nende endi armulugu

mis verev alguses on nüüdseks roostekarva pruun

Mis õigusega mingi pime

neid igal etteastel mõnitab

 

 

Läksin kaevule

ja leidsin rohu seest pooliku tõe

Vaatasin ringi ehk on kusagil teine pool

et nagu seened mis kasvavad paarikaupa

Eimidagi

Unustasin äragi

püsis sõrmede vahel oli kleepunud nahale

Ja ennäe

mõne aja pärast

leidsin teise poole

See juhtus kartulimaad kündes

Sobitasin sakilised servad kokku

peaaegu sobisid

Halb asi on see et ma ei tea

mida selle terviktõega peale hakata

 

 

Üks kivi naeratas mulle

aga mina ei uskunud teda

Üks kummipuu tahtis nutta mu rinnal

aga minul oli parajasti mälupeetus

Üks taevatäht potsatas mulle vastu laupa

aga mina arvutasin kokku oma väljaminekuid

Suhtlemises oli tõrkeid

 

 

Luuletaja ütles:

maailmas on kolm tähtsat meest –

üks nendest olen mina,

aga kes on teised kaks, ei tule meelde.

Teadlane mõtles:

kusagil peaks ju leiduma mees, kes teab,

aga võib-olla on ta veel sündimata.

Prohvet laulis:

kõik see juhtub, millest ma räägin,

aga kus või kunas, arvake ise,

hoidke silmad lahti.

Kuulasin neid kolme,

uni kippus kallale.

 

 

Kõrvus helises telefon,

laual ei helisenud.

Salateated kumisesid peas,

maailmal polnud mulle midagi öelda..

 

 

Maailm oli täis riputatud raamitud pilte

Mõnegi sisse tahtis ta end mahutada

aga ikka jäi väljaspoole raami

Võttis mõtlemise jõu kokku

ja maalis ise endale raami ümber

Keegi seda pilti ei vaadanud

äikeseloojangu aegu näis talle nii

Jäi rahulikuks

silmitses ise

 

 

On luuletaja loll

ja aina lollusest teeb ridu

ta midagi ei tea

kuid tema sees käib möll ja pidu

Sa teadmisi võid ammutada mujalt

kuid olemise lusti hangi

sa sellelt süüdimatult vennalt

kes oma lolluse on vangiks

 

 

Oh ei, ma ei põgene enese eest,

selleks olen liiga laisk.

Seisan paigal ja tunnete dušil

lasen pahiseda enesest üle.

Ja näe,

saingi märjaks.

 

P.S. Mis mõtet on pageda,

 vihm on ju kõikjal.

 

 

Vaatasin kaua tühjusesse –

elu mõte hakkas kaugelt kumama.

Pöörasin pilgu vastu seina –

surma mõte sai selgeks.

 

 

Ikka ja jälle

oli aeg varemeteks varisenud

kuid tema ehituskivid

läikisid veel ja olid usus kõvad

Kusagilt ilmus kangelane

ikka ja jälle

ladus vareme kividest uue aja

et oleks mida murendada

Muidu näriks see aeg ju

meie eneste kõrid läbi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming