Aukudega sokkidest kuldsete lokkideni

Kristina Pai

Kersti Merilaas ja August Sang 100.

7. detsembril, Kersti Merilaasi sünni­päeval, tähistati Tartu ülikooli raamatu­kogus kirjanike paari, armastatud luuletajate ja viljakate tõlkijate Kersti Merilaasi ja August Sanga 100. sünniaastapäeva. Sel puhul peeti sisukas konverents, avati näitus ning esitleti verivärskeid bibliograafiaid, mille koostajaks Anneli Sepp ja toimetajaks Joel Sang. Päev oli ka tõeline muusikasündmus. Nimelt oli just selleks puhuks loodud muusika mitmetele Merilaasi ja Sanga luuletustele. Neid esitasid lugude autorid Liina Saar, Aleksandra Kremenetski, Virgo Sillamaa ja Mingo Rajandi. See oli imeilus kingitus, mis ilmestas kogu päeva pidulikult – mõtlikult – poeetiliselt.
Miks pidada konverentsi just Tartus ja ülikooli raamatukogus? Tartu oli Merilaasi ja Sanga nooruse linn, kus nad abiellusid ja kus neist said arbujad. Tartust lahkuti sõja tõttu Pärnusse vastutahtsi. Tartu jäi alatiseks oluliseks. Enne surma plaanis Merilaas kirjutada lugu pühast linnast – Tartust, kuid kahjuks ei jõudnud. Sang õppis Tartu ülikoolis ja Merilaas on ka kolm kuud töötanud ülikooli raamatukogus, kus tähtpäeva puhul kokku saadi.

Kajar Pruul vaagis pealkirja all „Arbujalikkusest” teemat, kes on eesti kirjandusloos „arbujam” kui teine, kelle luule arbujalikum kui teisel. Formaalselt on pilt selge: arbujate all mõeldakse 1938. aastal ilmunud Ants Orase koostatud antoloogias esindatud kaheksat autorit, keda viimases eesti kirjandusloos on määratletud kui uusklassikalise sümbolismi esindajaid. Arbujalikkust käsitletakse tavaliselt 1980ndateks välja kujunenud skeemi abil. Selle järgi on mõisteväljal olemas selge tuum, mille keskmeks on Heiti Talviku luule („tume raev”). Kohe ta kõrval paikneb Betti Alver, kelle 1936. aastal ilmunud luulekogu „Tolm ja tuli” peetakse arbujaliku luule näidiseks. Tsentri kohal, mitte just lausa püha vaimuna, heljub Uku Masing, jäädes keskme suhtes igaveseks teiseks ja sisaldades alati ka midagi muud. Edasi tulevad väikeste ja muutlike omavaheliste vahekaugustega Bernard Kangro, Kersti Merilaas ja August Sang. Seejuures on Kangrol oluline roll ka arbujalikkuse enesetõlgendajana. Paul Viiding ja Mart Raud paigutuvad serva poole ja kohati on Raud ka arbujatest välja arvatud, lähtudes ta enda väljaütlemistest, justkui oleks ta kogumikku sattunud juhuslikult ja vastu tahtmist. 1997. aastal „opteeritakse” viimase arbujana juurde ka 86aastaselt esimese luulekogu avaldanud Laur Tamm, mitte vaid kui sõber, vaid lähtudes ta tekstidest. Mihkel Mutt on hiljuti Loomingus arvanud, et ka sfinksilik Kareva kuulub loomingu poolest arbujate kohevasse luulepilve. Selge, et siin ei taha ta rõhutada Doris Kareva luule ühisjooni ei Paul Viidingu ega ka ilmselt mitte August Sangaga, vaid pigem eespool mainitud tsentri – Talviku ja Alveriga.
Kui paigutada eelmine skeem kohakuti ideoloogilis-biografistliku skeemiga, siis oleks keskmes taas Talvik oma ebaõiglase saatusega, mis oli rahvuslik kultuuritrauma. Tema kõrvale paigutub ka siin Alver oma peaaegu täieliku sisepagulusega 1960ndatel ja hilisema suveräänse staatuse ja täieliku distantsiga võimust (kuigi ta kandis rahvakirjaniku nime). Järgnevad Masing, samuti sisepagulane enam-vähem elu lõpuni, ja Kangro, kelle olemust iseloomustas välisemigratsioon – kahes ruumis olek. Edasi tulevad luuletajad, kes osalesid 1940. – 1960. aastatel kirjanduselus: Sang, Merilaas, Viiding ja Raud, kuigi esimesed kolm olid aastatel 1950 – 1955 kirjanike liidust välja heidetud. Kas tõesti võib teha üldistuse, et dekadentlikumat laadi luule viljelejatel oli suurem tõenäosus repressioonide märklauaks sattuda? Või on küsimus hilisloomingu muutunud laadis, kaugenemises 30ndate luulest? Sang kehastab muutunud arbujalikkuse kõrgeimat võimalust. Just Sang näitas oma hilisluules, et eesti keeles saab sõnadega tantsida, aga ka täiesti vabalt kõndida – paradoksaalselt oli sellise vabaduse saavutamine eelduseks vabavärsi tulekule. Kui aga kogu arbujalikkuse hierarhia ongi meile rahvusliku vastupanu dikteeritud? Kui hukkunud oleks keegi teine ja mere taha sattunud keegi teine, kas peaksime arbujate seas dominandiks kellegi teise luulet? Ilmselt siiski mitte.

Mart Velsker otsis pealkirja all „Mida mõelda arbujalikkusest?” vastust küsimusele, millised on tüüpilised ja millised võimalikud arbujalikkuse tõlgendused. Kui tavaliselt paigutatakse arbujate keskmeks Talvik ja Alver, siis kas oleks võimalik keskmesse mõelda ka Merilaasi-Sanga? Arbujaid iseloomustavad vormimeisterlikkus (Talviku „Meie kohus on sundida saledasse stroofi elementide pime raev”), vaimuaristokraatia (nad on palju lugenud vaimuinimesed – omadus, mille Juhan Sütiste hiljem arbujate kriitikas negatiivseks pöörab), arbujad kui ärkliarmeelased (Sanga samanimeline luuletus ärklikorteris elavatest, kuid vaimult suurtest ja seetõttu teistele ülevalt alla vaatavatest tegelastest). Kui Raud ja Viiding arvatakse kohati arbujate seast välja, siis Merilaas ja Sang on koondpildil kogu aeg kohal. Huvitav on jälgida, kuidas neid arbujalikkusesse sisse räägitakse, sageli seletades ja välja vabandades, näiteks öeldes, et Sangal ei ole uusi vorme, aga tal on keeletaju, värsinõtkus ja virtuooslikkus, mis liitub veenva loomulikkusega. Mõlemast luuletajast rääkides on oluline sõna „loomulikkus”, just sellega täiendavad nad tsentrit. (Alveri ja Talvikuga seoses on kõne all ka arbumine kui nõidumine. See nüanss hakkab ilmselt tänu Indrek Hargla teles jooksvale „Süvahavva” seriaalile tulevikus tugevamalt kinnistuma.) Hilisemas retseptsioonis saavad arbujatest suured vaikijad, mida tõlgendatakse kui varjatud vastupanu. Retseptsiooni tekib ühel hetkel alternatiivne võimalus: ka „kuskil hõljuvad” Masing ja Kangro võetakse paiguti tsentrisse. Allegooriline kujundikeel, milleni jõuavad Merilaas ja Sang, sisaldab samuti poolavalikku vastupanu. Huvitav oleks tulevikus hakata arbujate tähendust avama nende tõlgete kaudu, võttes aluseks näiteks Sanga „Fausti” ja Alveri „Onegini”. Arbujaid ühendab (pool)avalik vastupanu, traditsiooni pidevuse hoidmine, euroopluse tõlkimine eesti kirjanduseks ja ärkliarmeelaste staatus.
Sanga ja Merilaasi luulet iseloomustab ka mitmete motiivide vastastikku paljunemine ja peegeldumine. Näiteks motiiv „augud sokkides” – kas see võiks olla arbujalikkuse kaanoni ümbermängimise võimalusi? Sanga „Ärkliarmeelased” („Las lõpeb leib, las pintsak ratkub …”)
ja Merilaasi „Närusus” („kõht on tühi, augud sukas …”) või Sanga „Mälestus” („Mul peas on kolossaalsed lokid, ja üldse kogu inimkond, ja jalas aukudega sokid …”)
ja taas talle vastav Merilaas („Jälle seisab see poiss Inglisillal. Seisab narmendavais teksastes, kolossaalsed kollased lokid täis lumelitreid …”). Võiks mõelda ka iroonilisusele ja tõsta nii hoopis Paul Viidingu esiplaanile või lüroeepilisusele ja religioossusele ning seeläbi paigutada keskmesse noore Sanga, Merilaasi ja muidugi Masingu. Või loomulikkuse, mida Oras möödaminnes nimetab ja mis jääb püsima ka edasistesse tõlgendustesse. Merilaas ja Sang on kaks kõige loomulikumat arbujat, nii loomulikku, et arbujalikkus on nende puhul enesestmõistetav.

Paul-Eerik Rummo oli valinud pealkirjaks read Merilaasi luuletusest: „… ja nii pagana raske teha / on tõeliselt mõtteta värsse”. Ta avaldas heameelt konverentsi toimumise üle, sest arvas, et kahjuks on Sang ja Merilaas sattunud justkui halli tsooni ega ole ühiskonna teadvuses kujunenud selgeteks klassikuteks. Jääb üle loota, et suhtumine muutub ja ehk jõuab järg peagi ka Paul Viidinguni, keda pole ühelgi ajal eriti tõsiselt võetud, kuid kes on seda kindlasti väärt. Viiding on matemaatikuna arbujatele lähedane just eksaktsuse poolest ja paigutub oma matemaatilise müstitsismiga nn tsentri-arbujate ja Masingu vahel.
Eelnevas ettekandes mainitud sokiaukudega seoses meenus kõnelejale paralleel Valdur Mikitaga, kelle loos mees kaob oma sokiaukudesse ära. Kas võiks siin näha teatavat spirituaalset – mentaalset silda 1930ndate lõpu eesti boheemluse ja tänase eestluse vahel? 1930ndatel materiaalse vaesuse või materiaalsete huvide puudumise näitamine ja trots on äkki jõudnud selleni, et sokiaugud ise ongi olemus, mille kaudu väljendub eestluse omapära. See mõjub kui ühendav kaar toonase boheemluse ja praeguse hipsterluse vahel.
Kuid tagasi teema juurde. Merilaasi 1979. aastal kirjutatud luuletuse kaks viimast rida ütlevad, et pagana raske on teha tõeliselt mõtteta värsse. Miks Merilaas sellise luuletuse kirjutas? Ta ei olnud kindlasti inimene, kes tahtis kirjutada mõttetusi. Vastupidi, tegu oli avala ergu vaimuga loojaga, kes tundis kõige vastu huvi ja tahtis rääkida mõttekast. Miks siis selline luuletus? See oleks kui soov saavutada mõttetust – raske, kuid mitte võimatu ülesanne. Lugu räägib kahest vanast sõbrast või võitluskaaslasest, kes lähevad lahku. Üks on ilmselt millegi vastu eksinud, reetnud, püüab end õigustada, teine pool ei suuda või ei taha vabandusi vastu võtta. Räägib muust, kuidas on vaja küüsi lõigata, aga käärid on nürid. Üldisel taustal saab aru, et tegevus toimub nõukogude ajal kas mai- või novembripühade paiku (marsid, pildid). Mingil hetkel tekib mõte, et luuletus kirjeldab hoopis luuletuse kirjutamist, on ise nagu metaluuletus. Mõtteta värsid, mis võiksid viia tähelepanu milleltki raskelt kõrvale. Sellest teadmisest lähtudes hakkavad mõned Merilaasi hilisemad luuletused omandama erilist programmilist tähendust, kus tuleb väga selgelt sama asi esile. Näiteks „Mullakaevaja”, kus kirjanduslikku tööd võrreldakse ausa tegeliku tööga. Luuletaja tajub, et kas põhimõtteliselt või nõukogude reaalsuse taustal ei ole luuletamine aus töö, vajalikku tööd teevad teised. Tõdemus ei olnud kerge. See võis olla üks impulss otsida vabanemist sellest maailmast mõttetuse suunas, absurdis, mis loomult, kasvatuselt ei olnud Merilaasile sugugi omane. Merilaas ei olnud kaugeltki konfliktitu, leplik inimene, tema hinges toimuvat saab eriti tugevalt tunda ta hilisema luule pinges ja jõus.
Sõnad „mõttetu” ja „mõtteta” pole sünonüümid, seega on ka pealkiri kahemõtteline. Sõna „mõte” tähendab kahte asja, mõtet ja mõtlemise protsessi, aga ka eesmärki, otstarbekohasust. Kas see tähendab, et luuletusel endal polegi mõtet? Ise seda teadmata on autor viidanud ka võimalusele, et mõtteta värsid võivad olla mõttekad teises tähenduses – võivad aidata eesmärki saavutada.
P.-E. Rummo sõnavõtt ajendas kaks kommentaari. Nukuteatri endine juht, lavastaja Rein Agur leidis, et Merilaasil on mitmeid sügavalt sümboleid täis luuletusi, millest saaks lavastada lausa omaette etendusi. Selle luuletuse puhul tekib pilt, nagu räägiks autor kellegagi, kes on pimeduses, muudab kuju ega taha mõista; püüd rääkida nii, et see keegi mõistaks, aga autorile on see juba mõtteta. Teenekas raadioajakirjanik Mari Tarand meenutas Merilaasiga tehtud intervjuud, mille käigus luuletaja luges ette sellesama luuletuse ja küsimise peale vist ka selgitas veidi. Hea oleks salvestus nüüd üle kuulata. 

Toomas Haug juhtis teise päevapoole alustuseks tähelepanu eelnevalt mainitud August Sanga luuletusele „Mälestus”, mis on kujunenud Tartu ikoonluuletuseks – Inglisillale sattudes tuleb see luuletus alati meelde. Sinna on kätketud kogu eesti rahva saatus. See on eriline ka selle poolest, et sel on väga lähedase inimese, Kersti Merilaasi tõlgendus. Kuid tähele tasub panna seda, et sokiaugud on Merilaas välja jätnud ja Sanga luuletuse kolossaalsed lokid on muutunud kollaseks. Luuletus teeb ootamatu pöörde justkui teise helistikku: „kullaketrajad Pärnumaa põlislaantes – veel pole katkenud teie kedrus”. Nüüd muutuvad kolossaalsed lokid lausa kuldseteks. Merilaas paneb Sanga ikoonilist luuletust tõlgendades rõhu lokkidele. Kui päeva esimeses pooles kontseptualiseeriti sokiauke, siis Merilaas tahtis kontseptualiseerida siiski kuldseid lokke. Ehk veidi lapsemeelne heroism, kuid sobilik pidupäeva romantilise meeleoluga.

Järgmise ettekandega astus kõnepulti Katre Talviste, teemaks „Luuletusi ütlemata asjust ja käimata teedest”. Ta käsitles vaikimise ja suurte vaikijate teemat ja käimata teede motiivi. August Sang on 1950ndate keskel luuletuses „Tagasivaade” öelnud, et on kohati vaikinud kohtades, kus „süda sundis sõna võtma”. Merilaasil ja Sangal on palju selliseid tekste, mis räägivad ütlemata jäänud asjadest ja käimata teedest. Merilaasi samanimelises luulekogus (üks 1980ndate olulisemaid kogusid!) ilmunud „Ring ja rist” on äraspidine: räägitakse ja tullakse, kuid räägitakse peamiselt surnutega. Dialoogi ei teki, pigem kaob võimalusi minna, sest „ära voolavad ränduri jalge alt esiisade jahimaad”, „kokku variseb mälestuste maja”. Minemata ja ütlemata asjad tulevad elus tihti ette koos surma ja leinaga. Nukker viide on siin Sanga „Indiaanidele”. Nii Sangal kui Merilaasil on vastastikku mitmeid peegeldusi, haakumisi ja dialooge tekstide vahel. Ei piirduta aga vaid eesti keele ja kodumaaga, viiteid on ka välisluuletajatele. Näiteks Merilaasi „Reisikirja” moto on võetud Johannes Becheri „Maailmaavastajast”. Ajaviitmine atlasega. Kogemus, mida Becher väljendab, kõlab ka Merilaasi reisikirjelduses. „Kõik laevad lahkusid, kõik rongid sõitsid ära, lennuks ikka ja alati puudus lennuilm”. Ilmne, et maha pole jäädud mitte enda süül, vaid teed ei viigi selles maailmas enam kuigi kaugele, sest piirid on kinni. „Sel kombel hõlpsalt iga riigi raja sa ületad, ei mingeid mundreid teel. Nõnda ka Becher kord reisis, kui ta minister polnud veel.” Ministrina aitas Becher nimelt luua riiki, kus üle piiri enam ei lastud. Kujutlusretk pole mitte lihtsalt ajaviide, vaid võimalus atlase toel minna kaugetesse paikadesse, kuhu muidu ei pääsenud.
Luuletaja saab aga selles ruumis, kus pole kuhugi minna ega kellegagi rääkida, liikuda paljudesse teistesse ruumidesse. See ehk ongi see kõige vägevam luule ja need ehk need kõige vägevamad luuletajad, kes seda oskavad.

Märt Väljataga ettekande pealkirjaks oli „August Sanga masohhism”, mille puhul esineja selgitas, et Sanga loomingut üle lugedes ta veendus, et masohhismist Sanga puhul siiski rääkida ei saa, pigem melanhooliast, millele on juba esikkogust peale ka kriitikud viidanud. Sanga varase luule melanhoolia erineb aga näiteks Leopardi, Ristikivi, Õnnepalu või teiste suurte vingujate tundelaadist. Sanga puhul on määrav heinelik teadlik enesepisendus, eneseiroonia, oma tähtsuse eitamine (intervjuus Aleksander Kaelasele on Sang öelnud: „Mõjutanud on mind kõige enam Visnapuu, kelle mõjust olen vabanenud, Adams, kelle mõjust pean vabanema ja Heine, kelle mõju praegu on kõige sügavam). Kui Alver oma kogus „Tolm ja tuli” luuletuses „Galeer” esineb sadistliku nahk-dominaatriksina („ma seletan kauguste sinas üht hellast, barbaarset ja uut”), siis Sang oma melanhoolsema temperamendiga adus, et teda sellesse uude barbaarsesse maailma isandana kaasa ei võetaks. 1939. aastal aimab ta „Inimsoohämaruses” Heine või Talviku kombel ette ebapoeetilise sugupõlve hirmuvalitsust Euroopas: „… nii tuleb uus põlv, on suur nende arv, kõigil marssalikepid paunas. Nende pilgus on viha ja kättemaks, nad on uue Euroopa fanfaarid, vaimuvõimude saapaviksijaks degradeerivad homsed tsaarid. Ja kuigi ma tean, et põld ja nurm vajab järjest ümberkündi, olen eilsete perest ja see on mu surm, näha uute aegade sündi …”). Sang oli 24-25aastane, aga juba tundis ta end Vana Maailma osana, ühena eilsete perest, mille uus sugupõlv maa väetiseks degradeerib, ja näis sellega resigneerunult leppivat. Mõni aasta varem oli Sang veel oma lüürilise mina määratlenud pigem hilja tulijana, kellele aeg enam heroilisi eneseteostuse võimalusi ei paku. Luuletuses „Kui vaikseteks tuskadeks jahvad” on read „oled eilne veel, viril ja väeti” või aasta hilisemas „Teekonnas” lõik „seepärast kõik kahekord kallis, et homme ju hukkuma pead”.
Üldiselt järgis kesksete arbujate Talviku, Alveri, Sanga ja Merilaasi areng ühte skeemi: alguses domineeris värssides eneseirooniline maailmavalu (ärkliarmeelased, trahterid), ka lüürilised maastikud, siis muutus loodus tugevasti sümbolistlikumaks. Meeleline kirjeldus asendus literatuursete piibli- ja mütoloogiliste motiividega – nn abstraktne humanism. 1930ndate lõpus, mil Talviku tee katkeski, esinevad neil kõigil tugevad apokalüptilised katastroofimotiivid. Edasi tegi mõni neist katseid kirjutada ka kommunistlikule võimule vastuvõetavas laadis, seal on mõningaid päris huvitavaid eksperimente, mida pole hiljem avaldatud. Sellele järgneb maa peale tulek, rahvalikkus, elu mitmekesisuse taasavastamine juba sula ajal. Just siit algab Sanga hilisõitseng. Kui Sang oleks kirjutanud vaid oma kaks esimest kogu „Üks noormees otsib õnne” ja „Müürid” ning 1930-1940ndate luuletused, siis mäletaksime teda ühe väikese luuletajana, nagu mäletavadki teda osalt pagulaskriitikud Oras ja Ivask. Selleks ajaks polnud vormunud terviklikku luuletaja-mina: ühelt poolt on talviklikud lunastaja saabumise ootusest kantud luuletused („Ootel”, „Lepitus”, „Kolgata”) või allegoorilised palad („Tornis”), mis on nii erinevad heinelikest eneseiroonilistest luuletustest. Just „Võileib suudlusega” on taganud Sangale suure luuletaja staatuse. Ei saa nõustuda, et Sang on nagu mingis hallis tsoonis. Kui vaadata sellist kentsakat mõõdikut nagu gallup, mille Andres Langemets korraldas 1980ndatel ajakirjas Luup, kus küsitleti umbes 20 luuletajat ja kriitikut, siis Sang pälvis seal 15. koha – kohe pärast Masingut ja enne Viivi Luike. Seega ei saa öelda, et ta oleks unustatud.
1956. aasta luuletuses „Laul kärsitusest” esineb rida „kommunism on kaugel veel”,  mille puhul ei saa aru Sangale omase iroonia määrast. Samas ilmutab ta valmidust tuua end ajaloole ohvriks, milles võib näha varase Sanga religioosse süvatemperamendi jätku: „Oh kui saaksin heita end nagu hagu teele, teele, mis on kõver, ränk ja pikk, teele, mida mööda astub meie ellu tulevik”. Talvikul on sarnane enda loovutamise motiiv – „andkem vaenlasele viimne pala”.
Sanga luuletus „Soov” 1957. aastast: „Kui elu reegliks saab ettevaatus, kui käima hakkan ma käidud teel, sel kurval tunnil,  mu helde saatus, üht viimast armu ma palun veel. Et siiski täitsa sa mind ei hülgaks, vaid leida laseks mõnd ausat meest, kes sõbra teeneks mu näkku sülgaks ja ütleks: lurjus, käi tee pealt eest!” (Ka Merilaasil on 1935. aastal ilmunud sama pealkirjaga luuletus, kus esineb samuti eneseloovutuslik  motiiv.) Neis kolmes luuletuses („Inimsoohämarus”, „Laul kärsitusest” ja „Soov”) pole tegu mitte masohhismi, vaid enesepisenduse, süütunde ja sooviga end ohvriks tuua. Süütunne kajastub ka sulaaja luuletustes nagu „Tagasivaade” („ma olen õnnelik kui taha vaatan nüüd, sest raskem osa teed on läbi, kuid tunnen ühtlasi ka mingit salasüüd, mul hukkunute ees on häbi”) ja ka alles 1987. aastal avaldatud „Laulus veriste kätega mehest” („mu süü on see, et ellu jäin ma”). Enesepisenduses ja süütundes on midagi haakuvat vene intelligentide ja dekadentide, näiteks Pasternakiga. Viimasega näib Sanga siduvat ka vastandlik kujund – hilisema luule elukultus. Kunagi on Paul-Eerik Rummo märkinud, kui tähenduslikku valgust heidab tõlgitud autorite valik tõlkija enda luulele. Sang on allusiooniderohke ja andnud palju impulsse ka hilisemate luuletajate loomingule. Kõige viljakamad mõjuallikad tõlgitutest näivad olevat Goethe ja Pasternak. Brechtilikuga seostub argipäevasus ja oma luuletuste nimetamine lauludeks. Sanga hilise Pasternaki tõlkeid võib pidada suisa paremaks kui originaale … Sünge ajaloousu asemele tuleb hilises loomingus elukultus ja kevadekujund – anarhiline reeglitele allumatu: „elu kihab nagu nõiakatlas”, „tasakesti nagisedes käib üles-alla mängukiik”, „keerle, maine karussell”, „rõõmsa elu rõkkav pidu”,; „keerleb kirju pall”.
Dogmaatilistele ohvreid nõudvatele ideoloogiatele vastandab Sang anarhilise elu, kusjuures elu uuenemist ei kirjeldata enam vägivaldse ümberkünni, vaid kiige ja kirju palli kujundiga. Need ei tähista õigupoolest edasiminekut. Ühes Sanga viimases luuletuses on read „on jälle öö ja ees on uued katastroofid”.

Jaan Kaplinski rääkis teemal „Mõjutusi ja mälestusi”. Ta alustas meenutusest, kuidas ta avastas luule ühe teise avastuse kaudu, nimelt mõistes, et oskab vene keeles lugeda. Lermontovi, Puškini ja Nekrassovi luule kaudu mõistis ta poeesia väge ja võimu. Kuna kättesattunud eesti luule ei olnud samavõrra mõjuv, tuli selle avastamine hiljem, siis kui kätte sattusid arbujad. Kõige olulisemaks eesti luule esindajaks sai talle sel ajal Sang oma religioossuse ja valmisolekuga loobuda – Sangale omane kristlik joon. Arbujate tekstidest on kantud ka Kaplinski tolleaegsed luulekatsetused, mida võib nimetada järelarbujalikkuseks.
Aastaid hiljem tutvus ta ka isiklikult mõlema – nii Sanga kui Merilaasiga. Sang oli inimesena, niipalju kui talle oli võimalik ligi pääseda, seesama, kes luulest tuttav: leebe, kuid kindel. Teda võiks nimetada ka tasaseks huligaaniks. Kogust „Võileib suudlusega” leiab tohutult üleannetust. Sanga huligaansus väljendub ehk kõige paremini selles, et üks ta paremaid sõpru oli Kaarel Ird, tõeline huligaan. „Võileib suudlusega” sisu on midagi hoopis muud kui sellelt ajalt võiks oodata, kuigi kõik on justkui ideoloogiliselt korrektne. Kogust jääb kõlama humanism, Sanga noorusest tuttav hoiak – alistumatus. Ta oskas sotsrealismi raames esitada luulekogu, mida kandis hoopis teistsugune vaimsus – elu ja inimsuse paatos.
Kersti Merilaas oli aga hoopis teine maailm ja temperament. Sanga puhul ei ole kujuteldav, et ta midagi oma tunnetest oleks rääkinud, veidi ta ju kirjutas, aga mitte pihtimuslikult. Ega ka Merilaas kirjutanud, kuid ta rääkis sellest kui elu loomulikust osast.
Huvitavad on paralleelid muukeelsetes luuleilmades. Nii on neoklassitsistlik pöördumine puhaste vormide poole olemas täiesti ka rootsi 30ndate luules. Samuti 1920-1930ndate vene pagulasluuletajatel (alates Buninist), kes jäävad ka klassikaliste vormide juurde mõne väikese erandiga. Seejuures on teada, et bolševismiga läksid kaasa paljud modernistid ja futuristid. Vastuseis totalitarismile näib seostuvat klassikaliste vormidega. Kui lugeda 1930ndate lõpu Sanga luuletusi, siis katastroofi aimus on õhus. Kui Sang kirjutab, et Poola väljadel algab masurka, siis Kaplinski peret puudutas see traagiliselt. Ka saksa luules tulid pärast teise ilmasõja lõppu mingil ajal esile puhtad vormid.
Kaplinski lõpetas meenutused tänuga Merilaasile inimlike mälestuste eest arbujate ajast, lugude eest selle rühmituse inimestest ja nende suhetest, mida ta vaimukalt edasi andis. Sangas oli juba noorena olemas teatav heroilisus, midagi tema loomuses oli väga kindlat ja otsustavat. Ajateenistusest Eesti armees olid Sangal helged mälestused ja ta oleks ilmselt sobinud ohvitseriks. Sang meenutas ajateenimist Värska kandis väga ilusti. Kaplinski on kirjutanud vaid mõne pühendusluuletuse talle eriti olulistele isikutele, neist ühe ka Sangale, sellega ta ka oma esinemise liigutavalt lõpetas. 
Punkti pani konverentsile Enn Lillemetsa ette loetud Merilaasi Pirkko Huurtole 22. XI 1982 Tallinnast Soome saadetud kiri, mis mõjus eluterve tervitusena teispoolsusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht