Autist kõneleb katkendlikult, aga ei valeta

Peeter Sauter

Fs, 100% fs. Kujundanud Matthias Sildnik,joonistanud fs. Jumalikud Ilmutused, 2013.170 lk. Hea luuletaja üks tunnuseid on see, et ta kogu kirjutamise jooksul suuremat ei muutu. Uuema arstiteaduse arvates on meil kõigil mingisugune autismispekter, küsimus on vaid selles, milline see on. Kõigil on aegajalt vastumeelsus suhelda, olla inimmassis, korravajadus ja samas suutmatus koristada ja sestap depressioon segadusest, kriitikatalumatus ja vastumeelsus rääkida, vastikus kogu räpase maailma suhtes, soov loobuda ja kaduda. Mõnel on natuke üht ängi rohkem, mõnel teist. Kes kardab kõrgust ja kes tühja väljakut, kes kinnist tuba, kes iseennast. Siis on lohutav lugeda, kui keegi on suutnud taolisi ängistusi pisut lahti rääkida, tükkideks võtta, kirjeldada. Kirjeldamine on haiguste ravi.

Ja seda ravi saab teinekord luulest.

Luuletajale, kes taolisi asju kirjeldab, võivad need olla hädaorg, aga küllap ka uhkus, edevus, au ja kuulsus, nostalgia ja isegi väga pisike leivatükk. Kui selline luuletaja tahab rollis püsida, peab ta hoidma kinni oma teismeliseea ängistustest ja mitte iialgi suureks kasvama. Eks täiskasvanud ongi vastikud ja polegi mingit tahtmist nende maailmas elada.

Mida see igavese teismelise sündroom siis tähendab? Ülitundlikkust, suurt empaatiavõimet, mis vaheldub egotsentrismi ja ksenofoobiaga, enesetapu äärele viivaid depressioonihooge, enesehaletsust ja aegajalt kõike üle ujutavat enesekeskset armumist.

Täiskasvanuks ei saadagi?

Nii ja naa. Mõnel õnnestub kahestuda ja olla vaheldumisi mõlemas rollis, pool päeva vastutustundlik pereliige ja lapsevanem, asjalik ja hooliv, aga õhtupoolikul morn ja mürgine gooti hävitusingel. Vaheldus võib olla tervislik ja aidata leida uusi iseendaid, aga võib tekitada ka tunde reetmisest, paanika, minakaotuse.

Juhan Viiding ütles, et lohutust ei ole vaja, sest lohutus on vale (ja rääkis üsna autismimaiguliselt, ehkki keel põses, et ei suuda korda teha ka seinakappisid), ja viitas, et kui nutt tuleb, siis nutta tulebki. Ma ei tea.

Oleks osand ja saanud, oleks küll Viidingut lohutanud, kui tal nutt tuli. Kui tuli. Ega ma fs-i ei kujuta ka hästi ette nutmas. Mu naine Laura, kes tööl autistidega tegeleb, räägib, et ta on ise pooleldi autist ja et tal pole õigupoolest tundeid. Nojah, karjumas ma olen teda küll näinud ja kuulnud või ülemeelikus tujus. Laurat. Võibolla see autismitunne tuleb tal osalt empaatiast autistide vastu. Viitan vaid, et tunne, et tundeid pole, võib olla petlik. Jah, autistile on küll omasem mitte märgata, ära tunda või mõista teiste tundeid.

Võibolla teiste tunnete tajumine võib aidata meid välja oma tunnete sasipundardest. Nii oleme vampiirid, juues kurva luuletaja verd, aga talle vastu ei oska midagi anda. Kui anname, võime kaotada meid lohutava luuletaja. Dilemma kohe.

Jah, aga on tunne küll, et on ports inimesi, kel väliselt justkui pole palju emotsioone, aga kelle sisemine hädaorg võib olla suur. Ei tea, ehk kuristik oleks õigem sõna, liiga suuri sõnu ei tahaks teha. Kes neid teise kuristikke teab.

Mingit aimu mõne teksti kaudu mõnest kuristikust saab. Kas see tekst sirutab kätt kuristikust üles, et keegi välja tõmbaks? Ei, ei siruta. Ei arva kuristikus olija, et keegi teda välja tõmmata viitsiks, suudaks, oskaks, tahaks. Tahab ta ise üldse välja? Raske öelda. Kui ta kuristikust välja pääseks, millest ta siis tekste teeks? Ja kui ta tekste teha ei saaks, võiks see olla talle jube. Jube kui surm. Võibolla ta siis teab, et ühest kuristikust välja ronides kukuks ta kohe teise. Parem mitte ronida, aga tutvuda praeguse kuristikuga põhjalikumalt, kodustada see kuristik.

Jäin korraks mõttesse, kas me tahaksime, et Amy Winehouse, Kurt Cobain ja Billie Holiday ei oleks hädas olnud? Ja poleks laulnud laule, mis meil hinge kriibivad. Kas me tahame, et fs tunneks jätkuvalt ängistust ja kirjutaks jätkuvalt head luulet? Või soovime, et ta saaks kuidagi järje peale, hullumaja abil või ilma, muutuks roosaks ja rahulikuks (nagu mõned hullumaja abil muutuvad) ja kirjutaks ehk ikka, aga kuidagi roosamalt ja rahulikumalt? Eks need ole rumalad küsimused, millele mingit mõistlikku vastust pole. Aga luule selleks ongi, et rumalate asjadega tegeleda, sellele juhtis tähelepanu juba Betti Alver. Ontlikul inimesel ei sobi, aga luuletades – passib küll.

Heade luuletajate üks tunnuseid on see, et nad on head algusest peale ja ega nad kogu kirjutamise jooksul suuremat ei muutu. fs on kogu aeg kirjutanud ühtemoodi. Luuletused võiks kogudes ära vahetada.

Kogude järjekorra võiks ära vahetada. Ja kogus „100% fs” ongi tekste ühest ja teisest kogust, ajakirjades ilmunust ja päris uusi tekste. Kõik klapib kokku ja fs-i valikkogude koostamine pole arvatavasti üleliia raske töö. Anything goes.

Aga fs-i kellegi teisega ära ei vaheta. Olgu, François Serpent’i „Valgete kaantega raamat” oli ehk tiba romantilisem ja naiivsem kui muu kraam. Heade autode kuju hoitakse ka läbi aastate üsna sarnasena, Mercedese või BMW. Keegi ei andestaks, kui need korraga täitsa uue näoga välja ilmuksid. Ja minu meelest on heal autol ja heal luuletajal palju ühist: mõlemad toidavad meie unistusi ja mõlemad aitavad heal juhul ja pärituulega meid ekstaasi. (Aga mul pole mingit soovi fs-i mõne automargiga kõrvutada ja ka mitte ühegi teise luuletajaga).

Milles fs-i headus on? See on nii lihtne. Tõetundes ja viitsimatuses valetada. (Oh, nüüd tahaks jälle heade autodega võrrelda, seal on üsna sama lugu.) Irooniat on tasapisi juurde siginenud ja ega mina täpselt ei tea, aga kardan, et see võib olla ohtlik. Kui iroonia muutub päris kibedaks, siis pole see enam kaitsekiht, aga hakkab sisu sööma. (No nüüd võtsin ikka suu täis.)

Siiski kasutab fs paari erinevat nõksu. Kõige kobedam, tihedam ja puudutavam on lähtumine mõnest eluoludetailist ja parem, kui üldistust ei rebita, aga see tekib justkui ise: „voodilinad on kylmad ja rõsked / teate ju kyll / olete elanud yhikas / hall valgus tänava kohal”. Või: „on olemas mitmesugust kurbust / piinlikku vanaaegset / nagu nähtaval kohal rippuv / vana naise aluspesu”. See kraam on väga hea. Hea, kuni sinna juurde ei keevitata liiga nõretavaid romantilisi üldistusi. Seesama vana naise aluspesuga algav luuletus lõppeb luuletaja masendusega, kui ta näeb päikest peegeldumas pangaaknal ja, noh, see on juba piiri peal. Vaesed pankurid.

Vanal naisel läks luuletuses pisut paremini, ta kurb aluspesu masendab ka, aga siiski vähem kui panga aken.

Kui aga kaldutakse romantilistesse kujutelmadesse ja hakatakse mõttes näiteks ehitama hiiglaslikku metallist koletisjumalat, kes vägistab tüdrukuid ja keda tüdrukud ihaldavad (ja keda luuletaja siis armukadetseb ja vihkab üheaegselt), siis teeb see pisut nõutuks või paneb ohkama. Aga eks luuletajal on luuleõigus. Sama libedale jääle astub teinekord ka Rooste Jürgen ja võitleb jeekimitega, aga Jürgeni tekstil aitab tihti püsti püsida eneseiroonia ja kerge ellusuhtumise käsipuu.

Mis mind aga täiesti nõutuks ja nukraks teevad, on lühikesed vihased steitmentlikud luuletused: „vana rõve valge mees / ja indoneesia naine / lähevad hotellist / linna vaatama / vana tallinnat / vana tallinnat / paluks mullegi 8”. Või neljasõnaline luuletus: „mis on mootorratturi mõte?”

Juuresoleval ilusal fs-i pildil teatab veel mootorrattur: „MULLE MEELDIVAD AINULT NELJATÄHELISED SÕNAD MA EI JAKSA PIKEMAID LUGEDA”. Oh jah, nii võiks ju kirjutada ka luuletuse: „mis on neegri mõte” või „mis on homo mõte”, aga miks ka mitte „mis on rohelise mõte”. Mis mõtted on mootorrattureil ja mis mõtteid tekitab tsiklisõit, võib lugeda õige mitme kirjutava tsiklisti raamatutest. Kui on huvi. Või luuletus: „mystiline valgus / kui avan kylmkapi ukse”. Kanäe, mis müstika, aga justkui juba varemgi kohatud siin ja seal. Ja taolist kraami on veel, mõni aforistlikum, mõni naljarebimine, mida ma lahti ei hammusta: „kolm risti / Kolgata mäel / Jumala allkiri?”.

Mürgiste aforistlike salmide hulgas on üks vähe ehedam: „söön kuulekalt kaalikat / ei küsi / on see tervislik / või odav / ei solva naist”. Lihtne elu ja aines ei peta luuletajat, neid võiks rohkemgi usaldada.

Ma kipun virinaga liialdama, aga fs-i kordustele üles ehitatud asjad minu jaoks ei kanna. Kolm lehekülge luulet meekarva ufodedest, mis on kõikjal ja kõiges, jättis mind nõutuks. Nojah, ju ma siis ei tea, millest käib jutt, ju ma pole neid meekarva ufosid näind (aga kes on?). Sestap tundub see kõik väljamõeldise ja tundlemisena. Sarnast minimalismi on harrastatud siin ja seal. Võib oletada, et fs-il on käima läinud sisemine muusika, kus fraas aina kordub, aga paraku minus lugedes muusika käima ei lähe. Minu viga ehk.

Vähe lõbusamad on mürgilised, süvairoonilised tekstid, kus lajatatakse vasakule ja paremale. Eelkõige markantne „Taanilinna kunn”, mis portreteerib Jürgen Roostet kui kehkatsit. Selle kõrval on fs-i pikk autoportree valulev ja täiesti eneseirooniavaba: „fs – kes ta on ja kust ta tuleb”. Mnjah, pasamere keskel seisab üksik valulev luuletaja ja ei saa midagi teha, sest kõik ümberringi määrib. Tore ja äratuntav meeleolu, aga see ei saa üheülbaliselt korduda.

Samas konkreetsed tekstid, kus masendusmeeleolu küll kestab ja kestab, aga ehedad detailid on uued, on alati loetavad. Kas mõnuga loetavad?

Masendavad mõnuga loetavad tekstid? Jah, tõepoolest. Ja neid on enamus. See on minu jaoks see päris ja ainuõige fs-i luule. Aga ma saan ka aru, et ükski luuletaja ei viitsi olla kogu aeg kõige tummisemas iseolekus ja oma kõige parema näoga. Kõiki tempe võib teha, peaasi et tee eheda iseolemise juurde ära ei kao. Ja ega fs-il kõigi kõrvalhüpete juures seda ohtu vist polegi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming