Avalik elu

Olev Remsu

  Heino Kiik on ehk kõige avalikum inimene, keda mul on au tunda. Ei, temast ei kirjuta vist mulliväljaanded, ta on ikkagi aus inimene, tema kirjutab endast ise, ja sugugi mitte reklaamimaiguliselt. Varsti me teame tema elust enam-vähem kõike siiapoole sündsuspiiri jäävat, ja seda koguni kolmekordses esituses: kõigepealt vaatab Kiige romaanidest selgelt välja autobiograafiline aines, teiseks on ta avaldanud oma päevikud ning kolmandaks on Kiik nüüdseks memuaaridega jõudnud 1954. aastasse.

Ma oskan Kiike kõrvutada ainult kahe autoriga, need on kaks väsimatut kirjutajat Anton Suurkask ja Lev Tolstoi. Esimesele kuulub eestikeelsete raamatute rekord, neid peaks tal olema 143, Tolstoi kogutud teosed mahuvad 110 köitesse. ?Ole usin? on ESTERi-kataloogi järgi Kiige 59. väljaanne, nõnda et järelejõudmine pole võimatu.

Kui mastaap välja arvata, siis on Kiigel Tolstoiga palju ühist: mõlemad on XIX sajandi kirjeldusrealistid, enesekesksed, absoluutselt veendunud, et nemad teavad täpselt tõde, mõlemad peavad vajalikuks seda apostlitena kuulutada. Krahv Tolstoigi avaldas lisaks epohhiloovatele romaanidele ohtralt igasugust pudi-padi, mille eest ta kirikuvande alla pandigi.

Kiige päevikuid lugedes jäi meelde paljastustuhin: ikka oldi talle liiga tehtud, ikka süüdistas ta seda või teist nimekat inimest olgu nuhkimises või mõnes muus patus. Kiige memuaarid on puhtamad, kohati päris ülevad, eriti eelmised lapsepõlveköited. Aga helgust on jäänud sellessegi raamatusse. Milline tabav väljendusoskus! Soojuse ja armastusega on kirjeldatud kaasteelisi, kui kasutada Jaan Krossi sõnapruuki. Tuleb välja, et hirmsal Stalini-ajalgi elas kenasid inimesi, neid oli koguni parteis ja ajakirjanike hulgas. Mulle tundubki ajaloo seisukohast ehk kõige väärtuslikum toimetuste õhkkonna dokumenteerimine. Veel kord saab tõestatud, et tagasivaatena tundub kõik kenam ja ilusam. Teame ju, et taevas oli toona sinisem. Ka selles köites tuuakse päevavalgele üks külakoputaja (lk 258) ja taas tekib küsimus, kust Kiik selle võtab. Kriitikameele lonkamist näitab sõnakasutus. ?Koputaja? on vene tõlkelaen, mille tõid eesti keelde Hru?t?ovi sula ajal vabastatud poliitvangid ning see ei saanud olla 40ndate lõpus kasutusel.

Inimesed Kiige teoses kannavad oma kodanikunime, ent juttu tehakse neist justkui romaanitegelastest. Kahte kärbest korraga ei taba, autor peab valima tõe või tõetruuduse, publitsistika või proosa vahel, ?anrilõhkumine maksab kurjalt kätte. Kiik ise jääb kuidagi kaugeks, koguni võõraks selles raamatus. Ta on küll jutustaja ja autor, ent ei ülene ei tõekuulutajaks ega peategelaseks-metafooriks. Ja kui ma endalt raamatu sulgemise järel küsin, mis ma siis sain, kas infot või elamuse, siis ei oskagi ma vastata. Info on kuidagi hõre ja laialivalguv, isegi pealiskaudne, meeleliigutust ei tekkinud. Kuidas nüüd öeldagi? Fakt sõi kujundi ära? Või oli see vastupidi?