Betti Alveri debüüdiauhind 2009

Piret Viires

2009. aasta Betti Alveri debüüdipreemia žürii (esimees Piret Viires, Toomas Raudam, Triin Ploom, Urmo Mets ja Igor Kotjuh) töötas läbi 35 debüütteost ja valis konsensuse alusel välja nominentideks üheksa raamatut. Need on Jan Beltráni „La mala vida”, Ott Heinapuu „Inglile”, Sandra Jõgeva „Draamapunkt”, Enn Kasaku „Vaba  pattulangemise seadus”, Jüri Kolgi „Barbar Conan peeglitagusel maal”, Kuusealuse „Tegu ja tagajärg”, Triinu Merese „Lagunemine”, Robert Randma „Sigaret” ja Triin Tasuja „Provintsiluule”. Kohe töö algusest peale põrkas žürii kokku küsimusega, millega on arvatavasti hädas olnud ka mitmed teised žüriid varemgi. Kuidas võrrelda võrreldamatut? Kuidas kõrvutada luulet ja proosat, novelli  ja romaani, alles alustava noore kirjanikuhakatise debüütteost küpsema, kuid muul erialal tegutseva autori raamatuga?

Vaidlusi oli palju, kuid lihtsa hääletuse tulemusel tõusid vaagimise all debüütidest märgatavalt esile kaks, üks proosa- ja üks luuleteos. Nii otsustas žürii jagada selle aasta Betti Alveri debüüdiauhinna pooleks ehk proosa- ja luulepreemiaks ning auhinnata kahte autorit. Proosapreemia sai Sandra  Jõgeva teose „Draamapunkt” eest (Võluri tagasitulek, 2008) ja luulepreemia Triin Tasuja teose „Provintsiluule” eest (Värske Raamat, 2009). Sellise preemiajaotuse puhul sai lisaks luule-proosa vahekorrale tasakaalustatud ka teine murekoht. Triin Tasuja on 20aastane verinoor debütant, Sandra Jõgeva tuntud ja läbilöönud kunstnik, kellele on ilukirjandus oma loomingulise ande rakendamine  teises, harjumuspäratus vallas.

Sandra Jõgeval on ülevoolavat andekust ja julgust. Tekstiliselt on ta ehe, vaimukas ja särav. Tema fragmentaarne blogiraamat on isiklik ja häbitu, kõikudes niimoodi enesepaljastusliku päevaraamatu ja ilukirjanduse piiridel. Aga ometi ei köida lugejat ainult uhke kunstnikutari seiklused (nt tema rafineeritud domina-mängud 700 krooni tund), lummab just see, et kõik on  kirja pandud elavas ja jõulises keeles. Ja näiteks lugu „Must kokk Kentuckyst” on tõenäolisest autobiograafilisest ainesest hoolimata nauditav stiili- ja žanripuhas novell. Kuigi Triin Tasuja on noor luuletaja, on temas tunda Jõgevaga sarnast intensiivsust. „Provintsiluule” tekstid on küll väga noore inimese kirjutatud, neis segunevad tiineka-Angst ja tiineka-romantika, kuid  mässumeel ja sisemine sund neid tekste luua on äratuntavalt luuletaja oma.

Nii võibki öelda, et ehkki auhind läks pooleks, on ometi kahe luuletaja aluspõhi sama: intensiivsus, sõnaline võimekus, iseseisvus ja tavapärasega leppimatus. Hüüdlause „Ei allu korrale!”, mida võib näha Tasuja raamatu fotol (lk 16), iseloomustab mõlemat. Tasuja nooruslik protestivaim tundub olevat leidnud Jõgeva kunstiprojektikirjeldustes  uue hingamise. Ehedus ja sõnastamistäpsus koos sõnastamisjulgusega on olemas mõlemal. Ja, parafraseerides Triin Tasuja luuletust „mina olengi see saikochick” (lk 45), võib öelda, et selle aasta Betti Alveri debüüdipreemia žürii tegi hea valiku: auhinna said „saikochick” ja „saikolady”, kaks andekat, omanäolist ja jõulist daami. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming