Biini oma küla poisid

Priit Kruus

Aarne Biin, Linna valitsemine. Kuldsulg, 2007. 150 lk. Katkend Aarne Biini värskest raamatust “Linna valitsemine”: “Räägitakse – äsja esimeheks saanuna alustanud ta sellega, et käis käte peal oma tollal küll veel päris väikesele kolhoosile ringi peale. Jaan Türk ei uskunud seda juttu, kuigi mitu isaealist meest kinnitasid, et see oli tõsi.”

Iga kirjanik tunneb ilmselt kõige paremini oma ajastu olustikku ja inimesi. Antud juhul oleme sattunud teose otsa, mis satub seetõttu tobedasse kahvlisse. Raamatu välimus lubab nii mõndagi: pilt tugevatest ja tahtejõulistest noortest meestest, taustal helkivad linnatuled. Lisame sinna pealkirja “Linna valitsemine” ja saame ettekujutuse intriigidest ja võimumängudest vähemalt Tallinna linnavalitsuse tasemel. Või siis oletame pilku tagakaanele pöörates, et tegevuspaigaks on lausa mõni suurlinn.

See kõik häälestab mingile lainele, mis Biinile kasuks ei tule. Ootused on hetkega valed. Head huvilised, kes pole veel “Linna valitsemist” kätte võtnud, aga kavatsevad seda kindlasti teha, peaksid esmavälimusest (rangemini) mööda vaatama.

Tegevus toimub hoopiski nimetus väikelinnas, mille väiksuse põhjal võiks oletada, et endise režiimi ajal nimetati selletaolisi kohti aleviks. Kui linna valitsemine tähistab tõesti demokraatiaga mängimise peensusi (masside mõjutamine, meediaga manipuleerimine, erakondlikud intriigid), siis alevi puhul piirdub võimupositsiooni saavutamine või hoidmine tihtipeale ainult inimsuhetega. Käime saunas, teeme tropid, räägime naistest ja võib-olla saab keegi õhtu jooksul ka tappa. Oma küla poisid, küll pärast ära lepime.

Aarne Biini kujutatud ajastusse kuuluvad nõukogulik külapilt ja toonased inimtüübid. Toonased telgitagused, mitte tänased. Üsna ilmselt teab Biin rohkem kolhoosiesimehest kui tänasest ärimehest või linnavolikogu liikmest. Tugevalt keskealine geodeet Jaan Türk pisilinna võimuihalejana (tagakaanel nimetatud kui “osav intriigipunuja”) sobib talle igati paremini kui näiteks Pärnus või Tartus tegutsev 30aastane parteisõdur, kel suhtekorralduse või avaliku halduse eriala.

 “Linna valitsemisele” saatuslikuks saanud kahvel tähendab seda, et lubatud on tänapäevase demokraatia telgitaguseid, kuid pakutav piirdub vaid ühe osaga sellest. Me ei näe mitte 1990. aastatel suure tõusu teinud lapspoliitikuid, erakonnaaktiviste või malevapõlvkondlastest ärikaid, vaid 50aastaseid “endisi”, kolhoosiametnikke ja komsomoliaktiviste. Me tunneme neid küll ja ilmselt tahame neist kuulda järjest vähem.

Samas on selle sektori väljajoonistamine tänases Eestis ka Biini tugevus. Ta on jäädvustanud meie tänase demokraatia järel lohiseva taaga: kolhoosimentaliteediga keskealised keskastme juhid, kes paraku oma ajastu lastena uutmoodi elada ei oska. Kelle silmis demokraatlikult valitud linnavolikogu ei erine komsomolikabinetist, kus toimub silmakirjalik tsirkus. Ja piirduks siis mentaliteet selle kandjatega – kolhoosiajastu vaim ajab teadagi uusi võrseid ja omamehepoliitika tõeliselt laiahaardeline põld (nt meie pealinnas) alles ootab läbikirjutajat. Niisiis temaatika on Biinil õigesti tabatud.

“Linna valitsemisele” kui romaanivõistluse kolmanda koha teosele on võimalik nii mõndagi külge riputada, näiteks tagakaanel mainitud “tähendus meie nüüdiskirjanduses” tahab viidata kõrgele tasemele, võrreldes teiste nüüdisteostega, kuigi tegelikult tuleks siin piirduda teiste võistlusele laekunud käsikirjadega. Tiina Laanemi “Väikesed vanamehed” ja Biini teos näitavad ära, et tänasel romaanivõistlusel hinnati kõige rohkem tänapäeva karakterite ja inimsuhete realistlikku kujutamist. Mis aga ei tähenda, et “Linna valitsemine” oleks laiemalt võttes kõrgetasemeline teos, pigem on tegemist ladusalt kirjutatud “Õnne 13” ilukirjandusliku ekvivalendiga.

Kriitilisemalt võttes ei saa ülepea rahul olla teose romaaniks liigitamisega. Keskmisest tublisti suurema šriftiga on trükise lehekülgede arvuks 150. Lühiromaaniks liigitamist lubaks mitme karakteri loomine. Laadilt aga jääb teos ikkagi tänapäeva olustikku pakkuvaks ajaviiteliseks jutustuseks, milletaolisi kirjutas vanemas eas palju Raimond Kaugver. Huvitav on see, et Biini ongi jooksvas kriitikas pakutud Kaugveri järeltulijaks. Ja pälvis ju Kaugvergi üsna samalaadset kriitikat: keskendumine inimsuhetele hea, teose üldine tase küsitav; stiililt ladus, sisult ajaviiteline.  

Raimond Kaugver oli nõukogude ajal oma suurimate tiraažidega tuntuim kirjanduslik meelelahutaja, täna on selleks vist Erik Tohvri, kes on raamatukogude laenutusedetabelite liidreid. Neist umbes kümme aastat nooremad ja tuntuselt väiksemad on Aarne Biin ja Teet Kallas, kes säilitanud populaarsuse rahvusseriaali stsenaristina. Eks ütleb tänaste ajaviitekirjanike vanus meile eelkõige seda, et elukogemus ja uudishimulikult teravana säilinud pilk lubavad kirjeldada tabavalt kõike inimlikult huvitavat, muhedat… Selline on ka “Linna valitsemine”, püsides väikelinna inimsuhteid kujutava miljööjutustusena oma mitte eriti kõrgel, kuid ausal belletristilisel redelipulgal.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming