Bulgakovi India reisikirjad

Paavo Matsin

Mihhail Bulgakov, Saatanlik lugu. Saatuslikud munad. Koera süda. Vene keelest tõlkinud E. Hiedel ja M. Varik. Tänapäev, 2004. 263 lk.

Valmistades ette rännakut Indiasse, lugesin ohtralt ja rivitult kõikvõimalikke reisikirju selle maa kohta. Alustasin eestikeelsetest. Nimetagem mõned:  V. Bonselsi ?India-reis? (1928), H. Ewersi ?India ja mina? (1928), M. Poola ?Tavalise turistina Sri Lankas ja Indias? (1989), lugesin ka von Holsteini, von Keyserlingi ja W. Dalrymple reisimuljeid Indiast ning isegi A. Tabucchi ilukirjanduslikku ?India nokturni?. Siis lugesin aga kogemata vahele Bulgakovit. Ilmselt oli täiesti paratamatu, et lugesin temagi lugusid kui India reisikirja. Välja kukkus võrdlemisi ebatavaline olukord, ent teha polnud enam midagi. Kuid Bulgakov pole ka miski tavaline kirjanik.

 

Bulgakovi reisikirjalikkus ehk fakiirivõimalikkus

Kohe peab ütlema, et see reisikirjalikkus ei ilmne Bulgakovi raamatus alati silmanähtavates, otseselt ja pealiskaudselt Indiaga seotud seikades nagu näiteks loos ?Saatuslikud munad?, kus diletantlikule eksperimentaatorile Aleksandr Semjonovit? Rokile meenutavad väljahautud koletiste silmad fakiire, Indiat, punutud korve. Ta puhub flöödiga valssi ?Jevgeni Oneginist?, et monstrumeid taltsutada. Kuigi tema aretatud koletis rebib kohe ta naise Manja konte ragistades puruks (?tema suust purskas verd, murdunud käsi viskus püsti ja küünte alt pritsisid laiali verejoad?), ei ole see reisikirjalikkuse seisukohast kõige tabavam. Reisikirjades on India pigem  tabamatu, hiiliv ja raskesti sõnastatav ebaharilikkus, mis lõpeb tihti väsimus- või pettumustundega. Seda hiilivat müstitsismi, fakiirivõimalikkust kohtab Bulgakovil aga läbivalt. ?Koera südames? rõhutatakse pidevalt, et unikaalse operatsiooni teinud arst on preester, maag, võlur, Faust jne. Seda arvavad nii koer (lk 183), kliendid (lk 164) kui ka professor Preobra?enski ise (lk 234).

Nii nagu India on kummaliste krigisevate rosinatega pudru Idast ja Läänest, kohati väga ?veider segu? (von Holstein), sedaviisi segunevad ka Bulgakovi ?Saatuslikes munades? ateistlikkust kompivas, õieti kummalises ?antireligioosses surutises? (vt lk 83) viibivas nõukogude ühiskonnas reaalsus ja irreaalsus. Külaline Lubjankalt meenutab professor Persikovile (ehk selle loo suurele teadlasele) oma frent?i ja lakksäärikutega ikka veel inglit (lk 89), talle ilmub ka Saatus kroonupaberitega  (lk 104), ülakorruselt kostab tähenduslikku Wagneri muusikat (lk 91) ja paljud dialoogid saavad niimoodi vägagi ambivalentse müstilise varjundi.

Mõlema loo leiutajatest professorid saadavad korda midagi võimatut, üks avastab salapärase kiire, millega toodetakse koletisi, teine loob homunkuluse. Nende mõlema eraelu paisatakse segi, nad satuvad ärevakstegevasse, ärritavalt võõrasse olukorda, territooriumile, kuhu neil justkui oleks õigus siseneda oma ameti ja saavutuste poolest, kuid kus sehkendavad ringi pragmaatilised, müstikavõõrad bol?evikud kui täieõiguslikud pärismaalased. Niimoodi tekkiv pinge on osa sellest, mida võikski nimetada ?indiareisikirjalikkuseks?.

 

?Saatanlik lugu? ehk India ise

Kuna on küllaltki keeruline määratleda, mis Bulgakovi teostes täpselt juhtub, siis on ka raske öelda, mida ta oma teostega lõpuks ikkagi väljendada on tahtnud. See on tähelepanu väärt ja selles mõttes võiks antud väljaande kolmest loost kõige rohkem huvi pakkuda just kõige kiiremini kulgev ja mitmeski mõttes kõige pingelisem ja raskemini jälgitav ?Saatanlik lugu?. Antud loo peategelane ametnik sm Korotkov satub vastamisi isikuga, kes võib muuta oma välimust kuni kassini välja. Loole lisab traagikat see, et tegu on Korotkovi ülemusega. Tegevus muutub nii kiireks ja arusaamatuks, et aeg tegelikult kaotab igasuguse tähenduse ja Korotkovi tavapärane lineaarne maailm plahvatab. Enne kui Korotkovi peas  lõhkeb ?veripunane päike? (lk 55), on ta identiteet lagunenud dokumendikaotuse ja muude tema isiku vastu suunatud rünnakute tõttu lõplikult. Korotkovi hakatakse pidama hoopiski kellekski Kolobkoviks. Tõelises barokliku bürokraatia esteetilises tohuvabohus (à la ?laudade taga istusid kolm täiesti ühesugust helehalli ruudulise ülikonnaga blondi habemega noormeest?, lk 30, ?kolmkümmend kirjutusmasinat kukkusid tilinal fokstrotti mängima?, lk 46) pole enam mitte miski igapäevane.  ?Kuku!? hüüdis rõõmsalt kägu ja hüppas seinal oleva maalitud Nürnbergi majakese uksele. ?Ku-kluks-klan!? karjus ta ja muutus kiilaspeaks? (lk 50). Bulgakovit ei ole mõtet ümber jutustada. Sellised situatsioonid kipuvad olema juba  India ise, India puhtal kujul.

 

Bulgakov, Kross ja Amilde Luhaäär

Bulgakovit lugedes võib kergesti tekkida tahtmine mingi keskme, seletava materjali järele. Minu arvates on ent küsitav määratleda kirjanikku tema kõige olulisemaks peetavatest teostest lähtudes (Bulgakovil muidugi ?Meister ja Margarita?) või, mis veelgi hullem, otsida lõplikku tõde tema päevikute, mälestuste jne kaudu (ka Bulgakovi päevikud on nüüdseks eesti keelde tõlgitud). Tammsaaregi kohta võivad öelda kas või tema edgarallanpoelikud õudusnovellid (vt novell ?Pöialpoiss?) midagi palju usutavamat. Heaks näiteks on siin ka Jaan Kross, kelle mälestusteraamat sai küll suure tähelepanu osaliseks ja asus nii-öelda aeglaselt ning indialike fanfaarihelidega ?sulgema? tema tekstikorpust, kuid kus minu arust ei arutleta eriti ei suurte eksistentsiaalsete küsimuste üle, kus ka võib-olla ei avata tegelikke, olemuslikke, keskmisest heitlikumaid inimlikke mõtteid ega puudutata lähemalt isiklikke sügavamaid eetilisi küsimusi. Vähemalt jäi raamatust selline korralikuks pügatud mulje. Samas ikkagi tore ja huvitav lugemine. Eesti kirjanikult mingisugust absoluudikogemust/mõtisklust nõuda ei ole vist enam niikuinii võimalik. Võib-olla jäi mu kolmandale silmale ka midagi märkamatuks. Ja täiesti loogiline on, et kõik kirjanikud mõtlevad nüüd ja edaspidi oma elumärkmeid tehes juba hirmuga Eesti Päevalehe ajakirjanikele, kes hiljuti jumalad ära keelasid ja tikutopsi kinni panid.

Kirjanike päevikuid, mälestusi, meenutusi ei ole vist mõtet lõpuni ülistada ega usaldada. See on küll tundeväärtuslik ehk asjaosalistele enestele ja sentimentaalsetele lugejahulkadele või himur pala kõiketeadmist janunevale kriitikule, kuid ei peaks tunduma kuidagi üldiselt möödapääsmatuna. Kirjanik kirjutab end ?avalikuks? pigem teoste detailides ja mõni ilmselt varasemates teostes, kus ta veel ei kasuta sedavõrd enesehüpnoosi nagu hiljem, või end teadlikult ?avades? igasugustes intervjuudes, päevikutes ja mälestustes. Need on alati fake. Järelikult isegi ja eriti meistri, paraku ka Bulgakovi või Krossi omad.

Selles mõttes on mulle tundunud siiani kõige ausamad kirjandusega (vähemalt kaudselt ikka) seotud mälestused Amilde Luhaääre ja Ingvar Luhaääre kaheköitelisest ühisteosest  ??ja õnne elus? (1997, 1998). Täiesti lihtsa maanaise (ka majahoidja ja vabrikus Volta valvuriametit pidanud) ja Ingvar Luhaääre ema  äärmiselt aus tagasivaade oma elule pani end mitu korda üle lugema. Niisuguselt ainulaadselt lihtsalt positsioonilt kirjutatud ja selliseid keskkondi (näit majahoidja igapäevaelu, puhas India!) kajastavaid meenutusi ei kohta pea kunagi. Samas on need ka täiesti loetavalt ja nauditavalt vormistatud. Iseasjaks jääb muidugi kirjanikust poja kaasabi küsimus, aga vanade inimeste puhul on see tihti paratamatu; paljusid suurkujusid on aidatud mälestuste kirjutamisel-toimetamisel. Pealegi on poja enda roll mälestustes viisakalt esiletükkimatu.

 

Meie oma fakiirid: Visnapuu jooga ja Mälgu sanskrit

Teisest küljest võib siit-sealt ka seda sorti kirjavarast pudeneda teinekord midagi ja siis on iseloomulik, et just teistmoodi ja hamba all krigisevaid terakesi katsutakse mitte märgata (ilmselt juba ka mitte algselt üles kirjutada). Nähtavasti ei peeta siiani huvipuudusest, teadmatusest ja igasugusest inertsist oluliseks, et ka näiteks Visnapuu huvitus joogast. Oma mälestustes ?Päike ja jõgi? kirjutab ta, et ?india filosoofia ja mitmesugused jooga-süsteemid (on) põnevamad lugeda kui halvad romaanid? (lk 211) või et August Mälk oli valmis lugema innukalt ja kõikeunustavalt teosoofia looja madam Blavatsky teoseid ning uurima sanskritti. 1930. aastal ajakirja Looming küsitluses küsimusele ?Kui teil mingi juhuse läbi tuleks üheks aastaks eralduda muust maailmast ja kui teil lubatakse oma üksindusse kaasa võtta neli raamatut, millest vähemalt üks oleks eesti kirjanduse toode, millised oleks teie poolt valitavad raamatud? Ja miks?? vastas Mälk nõnda, et ?tuleks kaasa Blavatsky ?The Secret Doctrine?, sest selle kabalistlikkude märkidega, sanskriti sõnade ja teosoofiliste kommentaaride lugemisest ja ümbermõtlemisest jätkuks tööd kogu aastaks?.

Nõukogude Eesti kirjandusteadus loomulikult ei tegelenud selliste teemadega, ei tegelenud ?India asjaga?. Seepärast kaldun ma arvama, et ka Bulgakovit loetakse tänaseni pigem ühiskonnakriitilises võtmes väikese romantiliselt saatanliku lisandiga. Samas on ilmunud eesti keeles ka väga asjatundlikud ja köitvad ?Meistri ja Margarita? kommentaarid, kus vihjatakse palju värvikamatele, indialikumatele interpretatsioonidele. Selliseid asjaolusid on aga energiat nõudvam sünkroniseerida, lihtsam on kirjaniku loomingu ja eluloo puhul noogutusega vastu võtta fakte naise-, auto- ja korterivahetustest (mida kirjanike mälestused jõudumööda  Eestis küll alatasa pakuvad). Mälestused jäävad nii aga alati vaid hiilivateks reisikirjeldusteks ilma Indias käimata, romaan või jutustus võib  aga ikka olla vahel järsku India ise, Bulgakov ise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming