Chalice’i tõsisem debüüt

Andra Teede

Chalice, „100% Chalice”. Jumalikud ilmutused, 2012. 86 lk. 100% on Ji kirjastuse valikkogude sari, aga Chalice’i „100%” koosneks nagu uutest, varem avaldamata tekstidest, veel parem, tegemist on üldse Jarek Kasari kirjandusdebüüdiga. Tegelikult leiab tuhnimise peale üles küll, et osa „100%” luuletusi on juba aastaid tagasi plaatidele jõudnud, kohati on raamatu tarbeks vahetatud vaid teksti pealkiri, nii et 2007. aasta albumi „Taevas ja perse” laul „Kõrgevalulävegamees” on muutunud 2012. aastal trükki minnes luuletuseks „Positiivne suhtumine on ylbitsemine”. Ikkagi on 1993. aastast laval olnud Jarek Kasar, kes on muuhulgas saanud maha ka ooperilibretoga ja kes oli möödunud sügisel teatris NO99 lavastatud mononäidendi „Lindmees” kaasautoreid, nii ametlik debütant, et pälvis viimase Vikergallupi vastavas kategoorias täpselt ühe hääle ning sajaprotsendilise raamatu vähestest internetis mainimistest tuleb esimesena välja kellegi lakooniline karjatus keskkonnas arvustus.com: „Põrmustavalt andekas debüüt, lugeda istudes, võtab jalad nõrgaks” (http://www.arvustus.com/chalice-chalice-100-chalice). Mainin kohe artikli alguses „Lindmeest” meelega, sest kuigi see lavastus on nüüdseks NO99 mängukavast maas (mis tegelikult ei välista, et sobival hetkel naastakse), annab Jarek Kasari mängitud ning koos Laur Kaunissaare ja Ene-Liis Semperiga kirjutatud lavastus sama mehe luulekogule nii tugeva põhja ja nii uue tasandi, et mitte mainimine ei ole minu jaoks variant. Lühidalt – neile, kes ei käinud õigel hetkel teatris – oli „Lindmees” Jarek Kasari uussiiras pihtimus sellest, kuidas tema laheda räppari poos ongi lihtsalt poos ja tegelikult on ta võlts ja mõttetu mees, kellel läheb kogu aeg midagi valesti ja kes ei mõtlegi hommikust õhtuni heldinult „oma inimestele”. No vot, ja siis avaldab ta „100%”, mis on selline raamat, kus on samuti päris palju uussiirust. On küll muud ka, sõnaosavat ärapanemist ja kerget hip-hopimehe moodi ühiskonnakriitikat ja toredaid sõnamänge nagu „maailma lõpp hea / kõik hea” (lk 34), aga ikkagi jääb selle teose kõige olulisemaks osaks see, kus Kasar iseennast näitab. Sest siis on ta haavatav, koba ning parimas ja huvitavaimas mõttes tavaline mees, täpselt nagu „Lindmehe” kõige helgematel hetkedel.

Ma ei ole end kunagi eriliseks eesti hip-hopi guruks pidanud, aga Chalice’i „Süsteemsüsteem” ja „Taevas ja perse”, tegelikult teised kogumikud ka, kuuluvad kindlasti mu suurekssaamise perioodi meelismuusika hulka ja palju aastaid on tema plaadid auto põhivarustuse hulgas olnud, nii et julgen väita küll, et sellist endast ilma lõõbita rääkimise narratiivi Kasari (vähemalt kuulsamates) lauludes varem ei olnud. Chalice’i võlu on ikka olnud pigem selline stressivaba poolnaljakas „laula, vanaema, laula” stiilis taustamuusika. Ja nüüd siis seisab see mees laval või kirjutab raamatu, kus ta on, oh üllatust, enesekriitiline, isegi kompulsiivne ja üldse mitte naljakas. Kusjuures, just autori teadlikult ja meelega humoristlikuks kirjutatud luuletused on „100%” kõige tobedamad: need ei ole „haa-haa” mõttes naljakad ja need ei ole piisavalt sügavad teiste tekstidega võistlemaks. Nii jäävadki näiteks kogu esimene ja viimane tekst ja veel mõned nendesarnased pigem mittemidagiütlevaks, sest konkureerivad luuletused ütlevad rohkem.

Võib muidugi olla, et ilma selle tiksuva muusikata, mis Chalice’i laulude tekste alati toetanud, aga ka peitnud on, paistabki autori enesekriitika rohkem välja. Kunagi oli Ameerika bändil Dixie Chicks probleem: üks nende lauljatest ütles otse enne Iraagi sõda kontserdil G. W. Bushi kohta halvasti ja seepeale nende kantrimuusikat ja konservatiivset poliitikat armastav publik ennenägematult marru läks ja Dixie-tüdrukud sõna otseses mõttes ära tappa otsustas. Ansambel tegi oma aastatepikkustest kannatustest filmi, mille pealkiri on ühe nende vastu protesteeriva fänni suust: „Ole vait ja laula” („Shut up and sing”). Ma arvan küll, et see lause kirjeldab paljuski mittemuusikute alahindavat suhtumist muusikutesse. Tegelikult on ju küll nii, et muusikat kuulates on kerge jääda selle ole-vait-ja-laula-tunde ohvriks, kus laulja jääbki lihtsalt instrumendiks, meelelahutajaks, kellelt keegi sügavamat pointi ei oota. Kui kirjanduse puhul veel arutatakse, et kas räägib nüüd autori luulemina, lihtsalt mina või tema tegelase minavorm, siis muusikas on see rohkem enesestmõistetav, et laulja on lihtsalt inimesekujuline muusikariist. Nii et kui nüüd see tüüp, keda oled harjunud „kõigest lauljaks” pidama, seisab niisama lava peal või kirjutab raamatusse, ja isegi kui ta kasutab neidsamu sõnu, mida oled kunagi plaadi pealt kuulnud küll, on mõju hoopis teine. Nii tundubki mulle ikkagi, et Kasar on hakanud arendama mingit eluloolaadset narratiivi ja jõudnud oma loomingus uude ja olulisse punkti, kus ta jääb tõsiseks, kui ütleb (eeldatavasti ikkagi enda kohta) „seesama tartu paks ahv siin / kes pole esikaantel veel olnud” (lk 84) või „pidin kuulama / raadiot / mingi nõme lugu tuli / ja intervjuu autoriga / „mu plaat on mu laps…” / hea värdjas” (lk 28).

„100%” teeb dünaamiliseks see, et peale autori isikliku narratiivi on kaante vahele jõudnud ka teisi toredaid lugusid. Tänapäeval, kui tegelikult ongi juba liiga palju näitlejate, saatejuhtide, ärimeeste ja muusikute mälestusteraamatuid, hakkab mõneltki poolt vool liikuma sinnapoole, kus need mittekirjanikud juba ilukirjandust teevad. Selleks on Chalice’il, ma kahtlustasin seda tegelikult juba varem, kõvasti potentsiaali. „100%” luuletused nagu „Seelikualune”, „Kirglik kalastaja”, aga eriti „Vihased koprad” võiksid päris kindlasti ilma suurema autorihigita tõsiseltvõetavaks novelliks või romaanipeatükiks areneda. Chalice’il on selleks ilmselgelt vajalik sõnaosavus, kiiksuga puänte loov aju ja ka, mulle tundub, järjekindlus ilusti olemas. Võib-olla unistan ma sellest variandist eriti seepärast, et kuigi luulekogu (ja autori varasemad laulud ja teatritekstid) on head ja meeldivad mulle, jääb just kaante vahel ikkagi selline tunne, et tegelikult võiks Kasar samast asjast veel sügavamalt või tihedamalt rääkida. Kui just 27 luuletusega raamatust napi kolmandiku moodustavad haikumõõtu sententsid nagu „minust ei ole tehtud / yhtegi head kl6psu / eks foto / ole loto” (lk 15) kõrvale jätta ja pikemaid proosaluulemaid luuletusi vaadata, siis mingil hetkel tekib tunne küll, et nüüd juba tahaks loobuda napisõnalisusest, siserütmist ja kohatisest riimist, tulba-vormist, taustabiidist ning ilma „t2pit2htedeta” kirjaviisist. Selle asemel võtakski kätte veel rohkem päris-raamatu ja loeks Kasari debüütnovelli sellest, kuidas autori minahääl tunneb, et „ma ikkagi pole bukovski” (lk 24) või „j2tkan yhiskonna pulsil / sama k2ega / mis sygab mune” (lk 84).

Ühelt poolt räägin ma seda proosajuttu muidugi heast tahtest ja kiitmise poolest, aga tegelikult on asi ka selles, et niimoodi raamatust lugedes hakkab see alternatiivgrammatiline numbrite ja y kasutamine hirmsal moel ära tüütama. Ma saan aru küll, et ilmselgelt on asi mingis spetsiifilises räpimeeste identiteedis, mis haakub ääripidi punkarite ja hipide w ja x-i kasutamisega, aga see lihtsalt ei ole lugeja vastu eriti kena. Ja ma arvan, et lõpuks võib sellist, olgem ausad, lapsikut kirjaviisi võrrelda nende teiste asjadega, mida roki- või räpimehed noorena teevad, ja mis, mida vanemaks nad saavad, seda totramad tunduvad. No näiteks rohelised puusadeni juuksed või seitse numbrit liiga suured püksid või absurdsed liiklusvahendid või siis suutmatus trükkida ä-tähte ajal, mil iga tehnikavidin on selleks ometi võimeline.

Veel paar asja. Esiteks, et kuigi Teater NO99 ütleb „Lindmehe” autoriks ja esitajaks Jarek Kasari, aga raamatu peale on märgitud nimi Chalice, kasutasin siinkohal neid nimesid ilma ühegi tagamõtteta lihtsalt sünonüümidena. Teiseks tuli see hääl minult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming