Chomsky ideed ei maga veel

Mati Hint

Noam Chomsky pole kahjuks Eestis üldsusele eriti tuntud nimi. Keele ja Kirjanduse koondregistridki (1968–1977 ja 1978–1987) jätavad mulje, et Eesti keeleteadus ei pea Chomskyt kuigi tähtsaks – kahekümne aasta kohta napilt poolsada viidet. Siiski tunneb suur osa praegusest vanemast ja keskealisest Eesti keeleteadlaskonnast Chomsky keeleteaduslikke töid, tema teooriaid ja nende muundusi küllalt hästi, ja seda otse Chomsky esiletõusust alates – 1960ndate algusest, kui Tartu ülikoolis käivitati väga sisukad keeleteadlaste, matemaatikute ja loogikute ühisseminarid. Mõnedki keeleteaduse üliõpilased õppisid tollal paralleelselt ka matemaatikat ja loogikat (nagu muide Chomskygi). Suletud ühiskonnast hoolimata õnnestus tollel ringkonnal jõuda teoreetilises keeleteaduses korralikule maailma keskmisele tasemele, suurel määral tänu Chomsky teooriate omaksvõtmisele, kritiseerimisele, eitamisele või modifitseerimisele.

On väga tervitatav, et Sirp pühendas äsja Chomsky tutvustamisele koguni kaks artiklit: Tiit Kuuskmäe „Chomsky lingvistika lõpplahendus” ja Priit Põhjala „Noam Chomsky ja mõttekalt mõttetud laused” (31. X).

Esimesena nimetatud artikkel käsitleb mõnda aspekti päris tänapäevasest Chomskyst ja loetleb teoreetilisi konstruktsioone, mida 7. detsembril 80aastaseks saav teadlane oma pool sajandit kestnud teadlaseotsingutes inventuuri tehes nüüd on valmis maha kandma.

Ma soovitaksin selliste asjadega olla ettevaatlik. Ülikriitilises eas võidakse väheväärtuslikuks tunnistada mõndagi, mille asemele pole paremaid vahendeid leitud. Näiteks ka süva- ja pindstruktuuride eristamine ning lause genereerimise ajaloo arvessevõtmine on ikkagi väga käepärane, eristamaks vanemate armastuse kaht erinevat tähendust. Priit Põhjala kirjutis tõestab, et ühe episoodi väljavalimine ja sellele episoodile kunstlike tõlgenduste otsimine võib teadlasest anda üsna väära või mittemidagiütleva pildi. Nii vist ongi juhtunud.

Eesti humanitaarid tunnevad Chomsky lauset Colorless green ideas sleep furiously  eestikeelses tõlkes kujul Värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt, mitte aga Värvitud rohelised ideed magavad raevukalt,  nagu tõlgib Priit Põhjala. Juba selles näpuveas näeb lause genereerimise-deriveerimise käigu olulisust – värvitud on kahemõtteline: (roheliseks) värvitud ja värvusetud.

Peamine on siiski milleski muus. „Kui lause on vormilt õige, aga sisult vale, siis kuidas suhtuda lausesse tervikuna?” küsib Priit Põhjala ja teeb rea katseid anda sellele lausele teravmeelseid tõlgendusi.

Põhjala viitab Chomsky raamatule „Aspects of the Theory of Syntax” (1965) ja nimetab seda koguni Chomsky põhiteoseks. Põhjala kirjutisest ei selgu aga kuidagi, et selle põhiteose üks olulisi küsimusi on: kas laused nagu Värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt on grammatiliselt (vormiliselt) korrektsed või pole nad seda mitte. Kuulus näitelause ise on küll pärit hoopis varasemast Chomsky raamatust „Syntactic Structures” (1957), kus semantiline interpreteeritavus polnud veel muutunud Chomskyle grammatika üheks põhiküsimuseks.

Aga alates aastast 1965 on olemas Chomsky väga põhjalikult ja formaliseeritult esitatud teoreetiline vastus sellele küsimusele: kui grammatika peab modelleerima inimese keelekompetentsust, siis peab grammatika välistama selliste lausete moodustamise. Grammatika peab sisaldama reegleid, mis ei lase sõnu ühendada selliselt, et tulemuseks on semantiliselt interpreteeritamatu lause. Seega: sellised laused ei ole grammatiliselt korrektsed. Chomsky formalismi abil on võimalik tuletada ka erijuhtude (sürrealistlik luule vms) grammatikad.

Kontekstitundlik grammatika on oluline teoreetiline arendus, milleni semiootika tõotatud maal Eestis ei jõuta nähtavasti niipeagi. Ma olen üle 30 aasta pedagoogilise instituudi, pedagoogikaülikooli ja nüüd Tallinna ülikooli esmakursuslastele esitanud küsimuse, kas lause Värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt on grammatiliselt õige. Ja kokku ligi tuhat vastajat on  üksmeelselt kinnitanud, et see lause on grammatiliselt õige, sest selles lauses ei rikuta grammatika reegleid. Seevastu lause Kooli jõudes olid tunnid juba alanud on vastajate meelest grammatiliselt vale, sest tunnid ju ei kõnni kooli.

Chomskyt järgides kinnitan ma, et need tuhat vastust on valed, sest kui grammatika peab modelleerima inimese keelekompetentsust (pädevust), siis peab see grammatika sisaldama ka reegleid, mis välistavad kokkusobimatute sõnade ühendamise. Ja sisaldabki. Nagu ta sisaldab ka reegleid, mis võimaldavad mõistlikult (ja mitte kistult mõistusevastaselt) interpreteerida lauset Kooli jõudes olid tunnid juba alanud.

Eestis pole Chomsky teooriaid peetud keeleteaduse pühakirjaks, kuid on päris kindel, et Chomsky ja kogu tema algatatud generatiivse grammatika koolkond on Eesti keeleteaduslikku mõtet ergutanud ja virgutanud.

Mis Chomsky keeleteaduslikest teooriatest püsima jääb, seda ei otsustagi enam Chomsky ise, vaid teaduse arenemise loogika. Teine kuulus ameeriklane, Chomsky põlvkonnakaaslane Victor Yngve (esialgselt  hariduselt informaatikateadlane ja matemaatik) tahaks samuti omanimelise hüpoteesi keeleteadusest tagasi võtta, aga ei saa, sest Yngve sügavuse hüpotees seletab väga efektiivselt, miks konstruktsioonid nagu tädipoja ülemuse vennanaise armukese sõbratari autoliising on nii rasked analüüsida.

Kuid laused nagu Värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt on vähegi ambitsioonikas keeleteoorias siiski grammatiliselt korrektsete lausete hulgast ammu (1965) välja arvatud. Seda enam tagasi ei saa. Iseasi, millal see arusaamine jõuab Eestisse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming