Dag Solstadi kirjanduslikkuse tempel

Peeter Helme

Dag Solstadi teosel “Armand V.” on küll olemas jälgitav ja arusaadav lugu, kuid seda jutustatakse joonealustena. Dag Solstad, Armand V. Ühe väljakaevamata romaani joonealused märkused. Tõlkinud Sigrid Tooming, Loomingu Raamatukogu 2009, nr 8–10.´160 lk. Dag Solstadi raamatul „Armand V.” on väga omapärane alapealkiri, mis kehtib ühtlasi žanrimääratlusena – „Ühe väljakaevamata romaani joonealused märkused”. Seega ei kujuta see 160 leheküljega Sigrid Toominga tõlkes ilmunud teos endast mitte romaani, vaid joonealuseid märkusi romaanis, mida ei ole olemas. Väga omapärane žanr, mis tuletab vägisi meelde Kolumbia filosoofi Nicolás Gómez Dávila (1913-1994), kes kirjutas  lausa teose pealkirjaga „Escolios a un Texto Implícito”, mida võiks tõlkida kui „glossid”, „ääremärkused” või miks mitte ka kujuteldava teksti „joonealused märkused”.

Gómez Dávila oli filosoof, mitte kirjanik nagu Solstad, ja tema kitsamad motiivid olid mujal – ta ei soovinud luua filosoofilist süsteemi, küll aga oli tal kindel ettekujutus oma mõtete kulgemisest ja maailmatervikust. Seetõttu ei pidanud ta vajalikuks alustada A-st ja  B-st, vaid pani kirja ainult selle, mida pidas ise oluliseks. Näiteks lause: „Ühe asja pooldajad on reeglina parimad argumendid selle vastu”, mis annab vastuse nii küsimusele, miks ei ole oma kodumaa suurimaid intellektuaale Gómez Dávila kuigivõrd tuntud – ta uskus, et mida rohkem üks tõde levib, seda rohkem levib ta eksiarvamuste ja vääritimõistmistena –, kui ka sellele, miks ta kirjutas peaasjalikult ääremärkusi. Nimelt kirjutas ta ju iseenda, mitte laiade  lugejahulkade jaoks. Kuid tagasi Solstadi ja „Armand V.” juurde.

Mingis laiemas mõttes on norralase motiivides ometi midagi sarnast kolumbialase endassetõmbunud pessimismiga. Nimelt mõistavad mõlemad loojad maailma ja kirjanduse olemuslikku vastuolu. Kirjandus võib küll olla suurem kui elu oma ambitsioonidelt, fantaasialt ja võimelt peatada aeg, kuid kirjandus on alati nõrgem elust, sel lihtsal põhjusel, et ta  ei saa mitte iialgi aheldada endasse kogu elu. See on põhjus, miks Gómez Dávila ei üritanud kirjutada kõikehõlmavat filosoofiat, see näib olevat ka üks põhjustest, miks Dag Solstad ei kirjutanud Armandist romaani, vaid piirdus joonealuste märkustega. Kuid joonealuste märkuste käsitlusest ei maksa valesti aru saada. Nii nagu Gómez Dávila joonealused märkused keerlesid ühe keskme – kirja panemata, kuid pidevalt mainitava, kommenteeritava ja seetõttu ka tekstis täiesti reaalselt ja arusaadavalt olemas filosoofia ümber, nii on ka Dag Solstadil raamatus jälgitav ja arusaadav lugu. Sellele loole vajutab lihtsalt oma templi loo jutustamine joonealustena, mitte klassikalise romaanižanri kujul. Kuid Solstadi tempel ei ole märk lugejavaenulikkusest ega dávilalikust elitarismist. Solstadi tempel on hoopis kirjanduslikkus. „Armand V.” on nimelt ülimalt kirjanduslik  lugu – see on mäng kirjandusega kirjanduse sees. Aga esmalt on see ikkagi lugu.

Ja loo keskmes on Armand V., Norra diplomaat, kes on olnud suursaadik Ammanis, Budapestis, Belgradis ja ilmselt teisteski riikides, mida raamatus ei mainita. Raamatu lõpu poole nimetatakse ta oma karjääri krooniks suursaadikuks Londonisse. Ometi ei tähenda see, nagu oleks „Armand V.” ühe inimese edu lugu. Tegu on hoopis läbikukkumise  looga, natuke ka Ameerika mõjusfääris väikese maa traagika looga. Ja tegelikult ka lääne ühiskonna konventsioonide nõmeduse looga. Sest romaanis on lisaks Armandile, kelle läbikukkumine moodustab „Armand V.” põhilise koe, veel ka teine keskne tegelane ja läbikukkuja, keda käsitleb muuhulgas kogu teose pikim joonealune märkus number 7 (üle kolmekümne lehekülje). Selleks tegelaseks on Armandi noorpõlvesõber,  elus kibestunud meteoroloog Paul Buer. Kuid edaspidi kaob ta tagaplaanile, et ilmuda veel ainult korraks, omaenese elu traagiliseks lõppvaatuseks. Seejuures jääb tunne, et Paul Buer oleks võinud kujuneda romaani teiseks peategelaseks ja romaan võinuks olla kahe sõbra kokku- ja lahkukasvamise, nendevahelise pinge lugu.

Aga ei … Paul kaob, Armand jääb. Solstad jälgib Armandit ajal, mil ta on  „stiilne 60. aastates mees” (lk 17), kelle karjäär läheneb oma tipule ja lõpule. Kirjanik teeb küll tagasivaateid 1960ndate Oslosse, kuid peatähelepanu on vananeval Armandil, vilunud diplomaadil. Kuigi Armand V. on vilunud ja professionaalne diplomaat, ei usu ta ise sellesse, mida ta teeb – ta ei usu ei NATOsse ega Ameerika Ühendriikidesse, samuti ka Euroopa ühisturgu. Armandi uskmatus on seejuures peidus sügaval tema hinges ja väljendub vaid haruharva mingite seltskondlike kalambuuridena, mille tõelist tähendust mõistab vaid ta ise. Ergo – Armand on oma karjäärist teinud enesepetmise aparaadi ning kogu tema elu on üks suur enesepettus ja -müük. Seda ka isiklikus plaanis. Peategelasel Armandil on elus olnud mitu naist, kuid kellegagi pole ta saanud õnnelikuks. Nendega on ta saanud vaid lapsi. Just naiste kaudu muutub Armand ka üha kirjanduslikumaks. Nimelt ei  väsi autor rõhutamast seda, et üks Armandi naistest – üks kaksikõdedest, kellest mõlemaga on tal raamatus ka armulugu – eksisteerib ainult kirjutamata romaanis. Joonealustes märkustes seda naist ei ole: „Siin figureerib tema kaksikõde. /—/ Siin joonealustes märkustes on N. (kõnealune naine – P. H.) otsekui maha kustutatud Armandi tutvusringkonnast ja Armandi ihast, kõik keerleb siin kaksikõe ümber…” (lk 61).

Nagu näeme, leiab autor,  et joonealuste märkuste loogika nõuab ühe naise kustutamist. Ometi pole Solstad järjekindel, sest vähemalt paaril korral tehakse juttu ka väidetavalt kustutatud naisest, N-ist (lk 29 ja 61-62). Kuidas seda mõista? Kas kirjaniku eneseirooniana? Katsena selgitada romaani ja selleks tehtava ettevalmistustöö põhimõttelist erinevust? Või lihtsalt Solstadi mänguna oma ainesega? Või siis ikkagi kui dávilalikku elitaarsust  – kuulutab ta ju seda, et ühte tegelast, meie, lugejad, siinses tekstis (peaaegu) ei näe ja see tegelane on olemas ainult raamatus, mida tema, kirjanik, ei suvatse kirjutada? Autor ütleb iseenesest raamatu vältel mitu korda, muu hulgas näiteks joonealuses märkuses 83 I, et tema looming lõppes „„T. Singeriga”, kirjutatud ja välja antud 1999. aastal. Kõik, mis pärast seda, on erand, mis ei või enam korduda. Nagu seegi” (lk 131). Kas tuleks seda mõista nii,  et kui autor on raamatu alguses, joonealuses 5 C öelnud, et „Romaani sündmustik leiab aset osalt Oslos, osalt kõrgmäestikus ja osalt ühel merereisil” (lk 26), kuid see päris nii ei lähe – mingit merereisi ei mainitagi – siis ei saa see enam korduda? Öeldut ei saa olematuks teha. Solstad näib seda justkui toetavat, sest üsna raamatu lõpus, eelviimases joonealuses number 97 nendib ta omamoodi resigneerunult: „Ühes joonealuses märkuses kuskil eespool, tükk aega tagasi, nagu mulle meenub, on kirjas, et raamatu tegevustik toimub Oslos, välismaal, kõrgmägedes ning merereisil. Nüüd aga nendin üksnes: mingit merereisi selles raamatus ei toimunud” (lk 152). Või on asi selles, et merereis ei lasknud end „välja kaevata”? Teatab ju Solstad juba raamatu kaanel, et tegu on „ühe väljakaevamata romaani” joonealuste märkustega. Iseenesest on see huvitav mõte, midagi sarnast sellega,  mida väljendas vist Michelangelo, öeldes, et marmorplokki vaadates näeb ta kuju selle sees ning tema ülesanne on lihtsaimast lihtsam – taguda selle ümbert ära üleliigne kivi. Kas võiks Solstadi mõte kätkeda endas midagi sarnast, kuid „Armand V.” puhul äraspidiselt? Nimelt kinnitab ju autor, et tema looming on läbi, väljakaevamistööd lõppenud, enam ei tule mitte midagi peale võimalike kommentaaride, lisanduste, selgituste või – joonealuste märkuste  raamatule, mida ta enam kunagi ise kirjutama ei hakka. Sellele mõttele paneb justkui joone alla märkus 83 G: „Elan vaid korra. Ja see olen mina, kes seda kirjutab” (lk 130).

Kuid ikkagi – kes on autori puhul see mina, kes ütleb, et romaan tuleb välja kaevata? Kes usub, et tema sees on peidus midagi, mis tuleks vähemasti teoreetiliselt välja kaevata, kui oleks jõudu ja tahtmist? Kas see on autori romaanikirjanikust mineviku-mina, kelle aeg  on möödas, kelle elu on lõppenud, et anda ruumi joonealuste märkuste kirjanikule, kes romaani välja ei kaeva? Või tuleb nentida, et Dag Solstad pakub „Armand V.” näol kirjaniku töötuppa sissevaate karikatuuri? Sest ka see võimalus ei ole sugugi primitiivne. Nii nagu elu on võrratult suurem kirjandusest ja olemuslikult raamatusse mahutamatu, nii on ka loominguline protsess hoomamatu ja hõlmamatu, sellest saab kas vaikida,  või püüda läheneda sellele nurga alt ja kaude, näiteks huumori kaudu. Mitte et „Armand V.” oleks kuigivõrd humoorikas teos.

Selles raamatus saab küll nalja, kuid narratiivi keskmes on südamevalu, kaotusevalu, valu ligimeste kannatuste pärast ja valu selle pärast, et ei leita endas jõudu muuta seda, mida peaksime püüdma muuta, ning taluda seda, mida peaksime suutma taluda. Teose teistsuguses, rohkem Dag Solstadi ja vähem Armandit puudutavas keskmes on aga midagi muud. Ähmasevõitu, kord lugeja ette ilmuv, kord jälle teksti lahustuv arutlus loomeprotsessi üle. Raskemini ilmub ta meie ette Armand V. hingepiinu ning tema kannatuste loogikat jälgides. Kergemini ja selgemini neis ridades, kus autor pöördub otsesõnu lugeja poole. Tervikuna võib öelda, et see arutlus püüab meid viia retkele pimeduse südamesse, kus  sünnib looming. Aga ma ei ole kindel, kas me jõuame kohale. Ma ei ole ka kindel, kas Solstad ise kohale jõuab. Kõige enam kahtlen ma aga selles, kas asjaolu, et me vist ei jõua kohale, tuleks lugeda ebaõnnestumiseks. Julgen isegi öelda, et ebaõnnestumiseks seda ikka küll ei tuleks lugeda. „Armand V.” on mäng kirjandusega kirjanduse sees, kuid mitte mäng võidu või kohalejõudmise peale. Pigem mäng, mida iga lugeja saab mängida oma reeglite järgi ja  jõuda erinevate tulemusteni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming