Diskreetseid punktiire

Iga kirjanik, keda Janika Kronberg lähemalt käsitleb, on tema vaatekohalt täiuslik nagu ideaalne kuup.

PEETER OLESK

Sügisel 1990 toimusid Stockholmis Balti arhiivi päevad, kuhu Eestist oli kutsutud eeskätt noori. Majutati meid peredesse. Nüüdne Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg ja mina saime ulualuse Asta ja Kalju Lepiku kodus Rågsvedis, mis jääb südalinnast edelasse. See oli pererahval juba ette otsustatud. Lepikute korter oli avara esikuga 4toaline elamine 11korruselises majas, kus elas teisigi pagulasi ehk, nagu tavatses öelda Kalju Lepik, neetud emigrante. Esikust vasakut kätt jäid WC ja vannituba, otse edasi tuli köök, kust pääses elutuppa. Selle seina ääres vastu kööki seisis kabinetklaver. Elutoast sai minna uuesti esikusse, millest vasakut kätt tulid esmalt Asta tuba, seejärel Kalju tuba ning lõpuks Kalju kabinet. Kõik seinad olid täis raamatuid mitmelt realt ning kunsti. Lepikute kunstikogu seintel fotografeeris perekonnasõber Arvo Mägi kord eraldi. Janika Kronbergile tehti ase kabinetti, minule eraldati Kalju Lepiku tuba. See oli umbes sama suur kui Erna ja Paul Ariste kodus nn papa (Paul Ariste isa) tuba, mõeldudki pigem magamiseks kui suuremaks tööks.

Kulutused võõrastemajale langesid seega ära. Mulle oli ette nähtud veel pikem loeng olukorrast Eestis. Seda honoreeriti eraldi. Saadud rahast piisas täiesti sõiduks Lundi, kus mind ootas Bernard Kangro koos abikaasaga. Selles oli kokku lepitud juba varem. Ikkagi oli raha nii palju, et selle eest võis sõita Lundi kaks inimest, ja ma otsustasin, et teen selle pika sõidu (kiirrongiga kuus tundi) Janikale välja. Rootsis on rongis jook-söök päratu kallis. Asta Lepik pani meile kaasa prisked võileivad ning nii me alustasimegi oma ekspeditsiooni Kangrote ja Valev Uibopuu juurde. Arvasin lihtsameelselt, et Lundi vaksal on rahvast täis nagu omaaegne Balti jaam. Arutasime isekeskis, mismoodi me Bernard Kangro ehk nagu teda Stockholmis kutsuti, Antsla Pännu ära tunneme. Ent kui rong Lundis peatus, nägime perroonil kõigest üht meest. See oligi Kangro ise.

Ideaalne kuup

Bernard Kangro korraldas meile ka väikese jalutuskäigu, aga peamiselt istusime Kangrote elutoas ja rohkem kui Janikal tuli mul vastata väga paljudele küsimustele inimeste ja olude kohta. Rääkisime Jaak Põldmäest, Paul Aristest, Nigol Andresenist, küüditamistest ning Tartu ülikoolist ja kirjandusmuuseumist. Kangro endani ja Eesti Kirjanike Kooperatiivini me ei jõudnudki. Ühel hetkel muutus Bernard Kangro põhjalikkus Janikale pisut kurnavaks ja ta läks õue suitsu tegema. Ööseks pandi ta magama välivoodile, mis näis toetuvat mingitele pakkidele. Hommikul oli peremees tunnistanud, et nende pakkide sisuks oli Gustav Suitsu materjalidest see osa, mis asuski Kangro käes.

Keskpäeval läksime koos Janikaga külla Valev Uibopuule. Ta ei tundnud meid ja arvas esiti, et see on viisakusvisiit. Korraga tundis ta ära, et „ma näen, et siia on tuldud tõsiste kavatsustega“ ning siis oli jutt juba avameelsem. Vaatasime tema ilmapäevikut – muud ta ei pidanud – ja tõepoolest, hästi loetavas käekirjas olid sinna märgitud ainult ilm õues ning õhutemperatuur.

Lahkusime Lundist nii paljude trükistega, kui jaksasime tassida. Juba rongis istudes küsis Janika, kas meie sõit ei sarnane röövretkega. Vastasin lohutuseks, et me ei võtnud sealt midagi kaasa omavoliliselt ega küsinud ainsatki raamatut iseendale.

Umbkaudu niisugune oli Janika Kronbergi kui järjepideva kirjandusloolase tee algus. Selle üheks tunnuseks on püsimine pagulaskirjanduse selle osa juures, mis algas Karl Ristikivi romaaniga „Hingede öö“ (1953). Teiseks tunnuseks peaksin ma ettevaatlikkust eluloolistes üksikasjades ja peamise tähelepanu pööramist kunstilise teksti poeetikale. Tagantjärele on tuline kahju sellest, et me Kangrote juures istudes ei pööranud jutuotsa enese kasuks ega küsinud näiteks, mismoodi mõtles Bernard Kangro oma filosoofiadoktori töös käsitleda vähemasti paarikümmet romaani Vilde ja Tammsaare vahelt. Kõnelemata hoopiski sellest, et oleks olnud labaselt matslik paluda Kangrot või Uibopuud hinnata mõnd oma ajastu- või teekaaslast ja soovida, et nad neid hinnanguid kuidagiviisi ka illustreeriksid. Lundis 1990 ei rääkinud me üldse Julius Mägistest ega Herbert Salust. Kirjanduslikku elu paguluses ei maksa Janika Kronbergi artiklitest niisiis otsida, sest selleni pole ta veel jõudnud. Nõnda on ta talitanud õigesti, kuna kirjanduslik päevakaja võib väga kergesti uurija enda alla matta. Ainestik ujutab ta lihtsalt üle.

Kolmas Janika Kronbergi eripära on juba vaieldav. Meelsamini ta möönab kui sedastab. Iga kirjanik, keda ta lähemalt käsitleb, on tema vaatekohalt täiuslik nagu ideaalne kuup. Juba Vilde mõistis, et muist ta joonealuseid on tühi lori ja nõuab uustrükiks uut kuju. Tõsi – idealiseeriv Kronberg on oma möönvuses vältinud arvustajalikke kiusatusi ja kirjandusliku protsessi kujutamist kas sinusoidi või Gaussi kõverana, ent ikkagi jääb teda lugedes tunne, et möönev uurija on pigem leplik kui otsustav.

Sellise uurijatee üks väga olulisi tulemusi oli leida Pireuselt üles Spyros Arvanitis, nüüd juba vana mees, keda Karl Ristikivi oli õppinud tundma kui poisikest. See leid teeb minu veendumuses lõpu inetutele spekulatsioonidele Ristikivi kui mehe ümber (olgu lisatud, et Ristikivi polnud ainus pagulaskirjanik, keda niiviisi šikaneeriti). Teiseks uurimus „Tiibhobu märgi all. Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1950–1994“, 2002). Kolmandaks kõnealune uurimuste kogu, mis sisaldab „artikleid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest“. See on IX köide Eesti Kultuuriloolise Arhiivi töödest kirjanduse ja kultuuriloo teemal. Neljandana toon etteruttavalt välja pagulaskirjanduse allikmaterjali kogumise ning toomise Tartusse ning lisan, et selle juurde tuleb lisada ka Kronbergi isiklik asjaomane kirjavahetus.

Karl Ristikivi sõbratunded olid võrreldamatult temperamentsemad, kui oleks võinud eeldada tema kui klassiku teatava väljavalituse tõttu. Pildil Karl Ristikivi (paremal) koos oma sõbra Lembit Mudaga habet ajamas.

Karl Ristikivi sõbratunded olid võrreldamatult temperamentsemad, kui oleks võinud eeldada tema kui klassiku teatava väljavalituse tõttu. Pildil Karl Ristikivi (paremal) koos oma sõbra Lembit Mudaga habet ajamas.

Eesti Kirjandusmuuseum

Temperamentsed sõbratunded

„Hästi valitud sõbrad“ on uurimuste kogu pealkiri pigem soome kui saksa moodi. Janika Kronberg pole võtnud vaatluse alla mitte Ristikivi sõprussuhteid, vaid Karl Ristikivi enda koos mõnede talle lähedaste kirjanikest kaasmaalastega. Kui sügavale võis ulatuda Ristikivi side näiteks Asta ja Kalju Lepikuga? Mõnikord võis Ristikivi tunda üksildusest sellist ängi, et ei tahtnudki oma korterisse Solnas (asub Stockholmi südalinnast loodes) jääda õhtust hommikuni. Ühel niisugusel korral küsis ta Kalju Lepikult, kas võib olla mõned ööd nende pool, ja loomulikult tehti talle ruumi ning pakuti seltsi.

See ei olnud naabrivalve praeguses mõistes. See oligi väga lähedane sõprus, mille tõendamiseks on tarvis ka juuresolijate tunnistusi. Augustis 1993 tähistati Lepikute kodus Asta 70. sünnipäeva. Enamik meist seisis püsti, sest kõik istmed olid hõivatud. Mõneks hetkeks seisime lähestikku – Kalju Lepik, dr Ilo Käbin (1921–2003) ja mina. Aasisime meie Kalju Lepikuga ning lustisime seejuures nagu ikka. Siis pidi Lepik liikuma köögi poole. „See peab olema ikka väga tugev sõprus, mis niisugustele naljadele vastu peab!“ arvas Ilo Käbin pisut kadedalt, kui olime jäänud ajutiselt kahekesi. Usun küll, et Karl Ristikivigi sõbratunded olid võrreldamatult temperamentsemad, kui oleks võinud eeldada tema kui klassiku teatava väljavalituse tõttu.

Lugeja, kes pole veel Janika Kronbergi värsket raamatut kätte võtnud, peab muidugi arvestama sellega, et tema on kirjeldanud mõnd niisugust Ristikivi sõpra, kellest on saanud ka Kronbergi enda vanem sõber. Sellest siis pool tosinat artiklit Arvo Mäest, väliselt kinnisevõitu eepikust, arvustajast, rahvuslasest ja fotograafist. See ei ole disproportsioon näiteks Raimond Kolga suhtes. Lihtsalt vananev Raimond Kolk juba tundis surma lähedust, sest ta oli parandamatult haige (vähkkasvaja) ega jaksanud kõike kaasa teha. Võimalik, et Kolka hakkas teistest omaaegsetest sõpradest lahutama ka mõnesugune taltsutamatus. Noorem Raimond Kolk ei püsinud alati vaos ja kui ta siis kord Ilmar Talve peale karjuma hakkas, jättis Talve seltskonna maha. Võimalik, et disproportsionaalne on hoopiski selle kujutamine, kus Karl Ristikivi koos oma sõpradega kokku sai. Stockholmis on loomulik istuda mõnusa seltskonnaga koos sealse peavaksali restoranis, kohas, mis Balti jaamas on välistatud. Kindel koht oli Eesti Maja, kus liikusid nii tuttavad kui ka uudised, ainult et … kõik käisid ju tööl, nii et pikk lõuna omade keskel jäi ära ja palgapäevad ei langenud kokku.

Janika Kronbergi raamat pole eesti kirjandusteaduses üldsegi mitte esimene katse jälgida kirjanikku koos tema ringkonnaga. Esimeseks oli Gustav Suitsu filosoofiadoktori tööks kavandatud monograafia Viitina mõisaprouast Barbara Juliane von Krüdenerist (1764–1824) ja tema partneritest. Teemana on see fikseeritud aastal 1911, ajendiks vahest ka Suitsu emapoolne pietism. Ent küllap mõistis Suits ise peagi, et ta on võrdlevas kirjandusteaduses üsna algaja ja tema lugemus tollest epohhist puudulik. Leo Anveldi uurimuste kogu „O. W. Masing ja kaasaegsed. Lisandusi nende tundmiseks“ (1979) sai raamatuks tänu Hando Runnelile. Kõigi Masingu kaasaegseteni Anvelt ei jõudnud, pealegi jätkus Masingul ka ohtrasti vaenlasi, aga aspekt on sama, mis Kronbergilgi: kirjanik ja tema vaimne ümbrus inimlike kokkupuudete kaudu. Samasugune aspekt kannab ka Ralf Parve uurimuste kogu „August Alle ja teised. Isiku- ja loominguloolist“ (1983). Seevastu Kronbergi formaat on märksa suurem kui Parvel: kui viimase teos sisaldab 156 väheldast lehekülge, siis Kronbergi raamatus on normaalsuuruses lehekülgi 233, sh viis lehekülge ingliskeelset resümeed ja ligi 30 korralikult legendeeritud fotoreproduktsiooni.

Oma vanematele eelkäijatele lisab Kronberg eelkõige sissevaated uuritud kirjanike poeetikasse ja muidugi ka tähelepanu niisugusele lähedusele, mis ei piirne üksnes ajastukaaslusega. Vaieldamatult olid lähedased sõbrad Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, F. R. Faehlmann ja F. R. Kreutzwald, Villem Reiman ja Oskar Kallas, Eduard Vilde ja Johannes Voldemar Veski, Gustav Suits ja Friedebert Tuglas, Johannes Barbarus ja August Alle, Julius Mägiste ja Paul Ariste, Ülo Torpats ja Ain Kaalep, kui nimetada vaid mõnesid. Kuid küsigem teisiti: kui palju oli sõpru näiteks prof Ilmar Talvel? Kas Solna Ristikivi kuulus Turu Talve olevikuliste heade sõprade hulka niisama enesestmõistetavalt nagu Solna (või hiljem Johanneshovi) Talve Solna Ristikivi valitud sõprade sekka?

Õnneks on Janika Kronberg vältinud kaldumist vaatepunkti sellesse serva, kus Ristikivi vaimne ümbrus on allutatud jäägitult Ristikivi suurusele. Kõik kõnealused sõbrad on jäetud iseseisvateks ega ole subordineeritud. Igal neist ongi olnud oma elu küllalt pikkade tööpäevadega, kuhu näiteks Ilmar Talvel kuulusid ka arutelud lähemate kolleegidega, mida me Karl Ristikivi töökoha puhul ei taju.*

Mõnda vaidlusalust

Mõnes üksikasjas arvan ma siiski teisiti kui Janika Kronberg. Lk 23 ja 63–64 nimetab ta Ovidiust (43 eKr–17/18 pKr) pagulaseks samas mõttes, nagu oli seda Karl Ristikivigi. See on eksitus. Augustus saatis aastal 8 pKr Ovidiuse välja küll Roomast kui impeeriumi pealinnast ja südamest, ent Ovidius ei läinud mitte teise riiki, vaid sama riigi kirdepiirile kindlusesse, mis tänapäeval kannab nime Constanza. Ristikivi põgenes ja temast sai pagulane, Ovidius mõisteti igavesele asumisele, kuhu ta jäi ka pärast Augustuse surma aastal 14 pKr.

Täiesti erisugused olid aga põhjused, mis tingisid pakkumineku ja asumisele saatmise. Ovidiuse „Armastuskunst“ oli saanud kättesaadavaks kümmekond aastat enne Augustuse ettekirjutust, niisiis ei saanud see teos olla kategoorilise imperatiivi vahetuks käivitajaks. Paljudest oletustest Ovidiuse karmi karistamise põhjuste kohta veenab mind kõige rohkem akadeemik Mihhail Gasparovi tõlgendus, mille järgi ohverdati Ovidius selleks, et tema kaudu varjutada mingit tõelist patutegu, milles osalejaid Augustus avalikult karistada ei saanud. Kuid kõigepealt – Augustus ei olnud okupant ega kollaboratsionist nagu kõik need, kes kehtestasid Eesti Vabariigis aastateks 1939–1994 nõukogude korra.

Artiklis „Kaalutletud sõna. Kalju Lepik“ kõneleb Janika Kronberg Lepikust kui „laia ampluaaga antoloogilisest luuletajast“ ja lisab, et juhu- ja pühendusluules eesti kirjanduses Lepikuga võrdset ei ole (lk 128). Miks pidanuks Kalju Lepik jooksma pühendusluules võidu näiteks Mart Raua või Uno Lahe või isegi Jaan Krossiga? Või rooma luules Horatiusega, kelle satiir II, 6 on ju vahetu tänu Maecenasele selle maatüki (4000 ruutmeetrit) eest, mille ta Sabiini mägedes sai? Kalju Lepik ei kirjutanud pühendusluuletusi mitte salmitagumiseks, vaid kingituseks või ka meelespidamiseks, misjuures nood, mille kunstilise lahenduse teostas Otto Paju, on tervikud omaette.

Niisugustes luuletustes kuulub allusiivsus poeetilise teksti sisse, ent see ei tee nende autorist veel antoloogilist luuletajat tähenduses „teisalt ja teistelt üle võetud katkendite põimija“ (põim ise oleks ladina keeles florilegium, saksa keeles Blumenlese). Kalju Lepik tundis August Sanga küllalt põhjalikult, et pidada meeles, mida kirjutas Sang aastal 1935 tsüklis „Kahe stroofiga 7“ antoloogilisest luuletajast äraspidi: „Laenatud on surnud meistreilt / laulu rütm ja riim“. Ei, Kalju Lepik ei olnud antologist. Ta oli antistereotüpist ja sellisena leppimatu mitmesuguste kinniskujunditega, aga mitte vastanduja ehedale luulele. Küllap oleks Janika Kronberg olnud ses suhtes leidlikum, kui ta oma artiklit kirjutama asudes oleks lugenud värskelt üle ka mitu Karl Muru ja Maie Kalda asjaomast uurimust. Eesti mitte-eestikeelset luulet käsitles juba akadeemik Paul Ariste. Mõnda katket sellest tsiteeris ta sagedamini kui päriseestikeelset luulet.

Järgmisel aastal möödub ligemale inimpõlv esimesest eesti pagulaskirjandusele pühendatud akadeemilisest konverentsist Tallinnas. Mida vahepeal head on tehtud, see tellimusaruannetes üldiselt ei kajastu. Kõigepealt arhiivimaterjali arvelevõtmine vähemasti esialgsel kujul. Järgmine samm peaks olema käsikirjaliste, kuid ka fotograafiliste allikate kommenteeritud publitseerimine sihipärasemalt kui pildikestena isamaa sündinud asjust. Paraku on see kallis töö, mida kirjastused võõristavad. Osalt seekaudu ongi arusaadav, miks eelistatakse tõlgendavaid käsitlusi akadeemilistele publikatsioonidele. Jääb siis juba ajalooharrastajate ja ajaloouurijate südametunnistuse asjaks, kas nad pakuvad palakesi põhimõttel „igaühele midagi“ või fikseerivad tõsiolud nõnda, et nende sisu püsib paigal pikemat aega.

Mul on hea meel, et Janika Kronbergi „Hästi valitud sõbrad“ esindab just neid fikseerivaid uurimusi.

* Ilmar Talve töötas aastaid Turu ülikoolis, Ristikivi Rootsi haigekassas. – Toim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht