Dmitri Kuzmin, mees, kes ehitab vene kirjandust

Igor Kotjuhh

Järgmisel nädalal “Prima vista” festivalil esinev vene poeet ja kirjandusfunktsionäär räägib vene kirjanduse olukorrast.

 

Dmitri Kuzmin, te olete väga tihedalt seotud kirjandusega, esinete kui luuletaja, tõlkija, kirjastaja, kogumike ja almanahhide koostaja ja toimetaja, mitmete projektide korraldaja. Milline kirjanduslik roll läheb teile kõige rohkem korda?

Küsimusepüstitus eeldab subjektiivset vastust. Kui nii, siis kõige huvitavam, köitvam on luule – seda nii ise kirjutades kui tõlkides. Mulle tunduvad  mittetäieliku, ühekülgsena mõlemad luulelise loomingu klassikalised interpretatsioonid. ühelt poolt keelest võimu saamine ja keelematerjali voolimine, teiselt poolt keelele ja selle ettekirjutustele alistumine. Tegelikult peab luuletaja keelega kaasakiskuvat dialoogi, julgustab seda millekski ning laseb endale tänuga ette öelda. Lõpetatud tekst mind enam ei rõõmusta, isegi kui ma tean selle taga seisvat ühtesid või teisi objektiivseid väärtusi. Artiklitega on vastupidi: mulle ei meeldi neid kirjutada, näen nende kallal palju vaeva – see-eest õnnestunuid loen hea meelega üle. Ja nii tulebki välja, et kõige rohkem teeb mulle rõõmu kirjastajatöö. Ning mul on kirjastus – üksnes kirjastamine: oma kabinetis laua taga küljendan raamatu, viin failid metrooga trükikotta, maksan taskust sularahaga ning kuu pärast toon taksoga tiraaži välja. Paradoksaalne, et see 13 aasta jooksul umbes 250 raamatut välja andnud kirjastus kuulub Venemaa viie parema luulekirjastaja hulka. Ning just selle töö puhul meeldib mulle võrdselt nii protsess (ausõna, ma armastan väga seda puhttehnilist tööd: paigutada tähti lehel – muidugi tingimusel, et neist tähtedest koostatud tekst mulle meeldib, aga oma aja ja raha täievolilise peremehena ma teistsuguseid tekste välja ei anna) kui ka tulemus – mitte suured, kuid ikkagi täiekaalulised raamatud, mis on viimastel aastatel (tänu minu sõpradest disainerite pingutustele) lisaks veel ka üpris elegantsed, minu maitse järgi.

Kui minna minu isiklikest eelistustest mööda (keda need ikka huvitavad, peale minu lähedaste), siis on järeldus arvatavasti, sama. Pean oma luuletusi heaks, kuid selle taseme luuletajaid on tänases vene kirjanduses mitusada; kui neist üks kõrvale jätta, oleks vaatepilt küll veidi vaesem, kuid kadu poleks ikkagi eriti suur. Inimesed, kes on võimelised teostama kirjanduses mingit mõttekat, kontseptuaalselt argumenteeritud  projekti, võib aga üles lugeda ühe käe sõrmedel: teised tegutsevad inertsist, asjaolude survel jne. Samas on nii palju autoreid, poeetikaskaala nii lai, et ilma protsessi organisaatori eesmärgikindla tööta valitseb täielik kaos ja omavoli.

 

Mis ergutas teid siirduma kirjandusse ning mis jätkuvalt seal hoiab?

Nii tuli välja. Oli ka teisi variante: teadus, pedagoogika, poliitika, teater. Nooruses tahtsin teha kõike korraga. Liig oleks ütelda, et valisin kirjanduse väga teadlikult: lihtsalt katsetasin selle ja teisega, kuid läks just nii. Sellele mõteldes tuleb meelde David Samoilovi Eestis kirjutatud luuletus “Öövaht” (“Ночной сторож”), mis lõpeb sõnadega: “tänage saatust, poeedid, / […] et teil pole peaaegu miskit vaja, – / Aga kõik, mis vaja, / on alati käepärast”. Seejuures oli kirjandus mul nooruses enesestmõistetav prioriteet (lugemine, mitte loomine): vanaema (tuntud tõlkija Nora Gall) luges vaevalt kolmeaastasele valjul häälel Pasternakki; kohe esimesel õhtul kinkis isa (ilmusin tema poole 15aastase teismelisena pärast kaheksa-aastast lahusolekut – vanemad elasid lahus) mulle Nabokovi romaani “And” (“Дар”) koopia ning Natalja Gorbanevskaja samizdat’i kogu (oli 1984. aasta, mõlemad teosed olid tsensuuri all), jne. Kuid kirjanduse fetišeerimine ei tundunud mulle kunagi õige asi: see on  vaid üks inimkonna arengu moodustest, ei rohkem ega vähem.

 

Mitmetele kirjandusprotsessis osalejatele assotsieerub teie nimi kõigepealt projektiga “Babülon” (“Вавилон”). Kuidas te sellesse suhtute? Mida teie jaoks tähendab “Babülon”?

Esmalt ilmus see pealkiri 1989. aastal õhukese samizdat-ajakirja kaanel, mida andis välja viie autori grupp, kõige vanem (20) olin toona mina. Pidasime sellega silmas, et kaasaegses kirjanduses võib ja peab olema mitu ilukirjanduskeelt, ja see pole katastroof, vaid põneva tuleviku tagatis. Nime püsimine – alul polügraafilise almanahh-aastaraamatuna, seejärel kaasaegse kirjanduse Interneti-antoloogiana, ja nüüd paljude poolt kasutatuna laiemas mõistes vene luule ühe laastu tähistajana – viitab selletaoliste arusaamade loovale potentsiaalile, mitte minu organisatsiooniliste pingutuste edukusele. Ning isegi see, et “Babüloni” bränd ise niivõrd häirib kõiksugu normatiivsete poeetikate järgijaid, eriti paksude ajakirjade keskmise tasemega siledakarvalise kirjanduse ideolooge, see on hea märk. Teema teine arendus on see, et algselt oli “Babülon” noorteprojekt, mis ühendas nooremat kirjanduspõlvkonda kultuurimurrangu situatsioonis, kui noorte omapärased hääled polnud vanemale generatsioonile arusaadavad, kuna teadlikult või alateadlikult eelistati epigoone. Üpris varsti hakkasime põlvkondlikke piire eirama, kutsudes oma projektidesse vanemaid autoreid: esinema meie kirjandusklubis, avaldama oma töid meie raamatuseeriates, looma lehekülge meie veebis. Seejuures hoidsime maksimaalset spektrit. Praeguseks on “Babüloni” võtmefiguurid juba üle 30 aasta vanad. Sellest hoolimata hoiame teravdatud tähelepanu all uue kirjanduspõlvkonna esimesi samme (paljud hääled pole veel selged, aga tegu on kahtlemata sõltumatutega). Praegu on see liin materialiseerunud raamatuseerias “Debüüt” (“Дебют”), mis on pühendatud tänastele 20aastastele. Ja meie uus ajakirjaprojekt, kord kvartalis ilmuv luuleväljaanne Õhk (“Воздух”), mille esimene number ilmub märtsis – järgib almanahhi “Babülon” (“Вавилон”) poeetilise mitmekeelsuse suunitlust ning lubab keskendunud tähelepanu noorte autorite töödele, kuigi, nii nagu rida meie teisi projekte (sh lehekülg www.vavilon.ru), pole see piiratud mingite ealiste raamidega.

Kuidas jõudsite oma järeldusele, et “luule on mõistete loomine”?

Selle väite puhul ei pretendeeri ma copyright’ile. See tuleneb otseselt kõigest, mida saime XX sajandil teada laiemalt kunsti ning kitsamalt luule kohta – tänu Šklovskile, Tõnjanovile, Jakobsonile, Lotmanile. Minu põhiarusaamad luule olemusest ja ülesannetest tulenevad  vastavaid toimemehhanisme seletavate raamatute uurimisest: kõige kavalam formaalne trikk; isegi eriti epateeriv sisu erosioon on eelkõige ikkagi tuumakalt laetud. Teisalt on küsimuse all ka maailmavaateline külg. Minu jaoks on XX sajandi kõige tähtsamad mõtlejad neomarksistidest peale (eeskätt Erich Frommist) kuni Saint-Exupéryni (kelle sain päranduseks oma vanaemalt, kes on tõlkinud “Inimeste maa” ja “Väikese printsi”, umbes 40 aastat hiljem tõlkisin tema mälestuseks uuesti autori varasema jutustuse “Lõuna postilennuk”) need, kes mõistsid inimkonna arengut kui mingit hiigelehitust – kibedalt kurtes tööst viilijatele ja ehitusmaterjalidega spekuleerijatele.

Mis on kunsti roll sellel ehitusplatsil? Kahtlemata on seal vaja ka teenindust: ehitajad ei saa ilma lõunata ja keskpäeva raadiokontserdita. Kuid kas suur luuletaja erineb väiksemast seeläbi, et “teenindab” rohkem rahvast ja ka kvaliteetsemalt? Või on tema eriala hoopiski ehitus: arusaamade loomine mittearusaadavustest, mineviku ja oleviku mõistmine ja sellega seotud tuleviku programmeerimine? Viimane ettekujutus on mulle lähedasem. Sageli räägivad mu oponendid, et selline hoiak lähtub üleolekust lugeja suhtes. Ise arvan vastupidi: sel juhul aktsepteeritakse lugejat mitte kui tarbijat (kindla staatusega nagu kohvikulist, haiglapatsienti või saunalist), vaid kui subjekti-uurijat, kes jagab täielikult autori loomingulist pingutust.

 

Kas olete nõus sellega, et uuel põlvkonnal on ennast eelmise põlvkonnaga võrreldes palju keerulisem esitleda, kuna öelda midagi põhimõtteliselt uut on peaaegu et võimatu? Kuidas siinjuures näete põlvkonda “00”?

Ükski põlvkond ei tule tühjale kohale. Loomulikult on ka erinevusi: üks asi on tulla kirjandusareenile keset arenguetappi, kui õhk justkui võbiseb mitmetest omapärastest häältest, ning teine – etapi lõpus, kui kõik on väsinud ja häälte võbinast on saanud loid müra, või millegi uue alguses, kui erksaid hüüdeid on raske üksteisega kooskõlla viia ning tervikpilti sisse panna. Vaevalt on üks teisest kergem. Igatahes ei näe ma põhjust, miks peaks tänaste debütantide seis olema eilsete omast keerulisem. Tänane kirjandusmaastik erineb 15 aasta tagusest oluliselt: erinevalt minust ja mu sõpradest on tänastel alustajatel, millest tõukuda. Täiesti teistsuguseks on saanud ka maailm meie ümber: Lääne ja Ida peaaegu kustuva vastasseisu asemel on ohtlikult teravnemas vastasseis Põhi-Lõuna; tänases maailmas muudavad inimeste igapäevast elu, nende psühholoogiat ja käitumisreaktsioone Internet, mobiilside ja selletaolised asjad märkamatult ja tundmatuseni – jne, jms. See maailm on tarvis omaks võtta, seda mõista, jäädvustada – kuni see pole saanud minevikuks. Andekatele ja usinatele tööd jätkub. Ning juba praegu on “00”-põlvkonnas erksaid ja seda ülesannet võimetekohaselt täitvaid isiksusi. Viimaste aastate vene luules näen ma läbimurret uutele teadmistele meie elus: Mihhail Kotov, Tatjana Moissejeva, Ksenija Marennikova ja veel mõned autorid. Neil pole kerge, sest neil pole seljataga (nii nagu enamikul tänastel 20aastastel) mitte niivõrd lugejakogemus kui sukeldumine nüüdisaja keelekeskkonda, tundlik kõrv, alles hiljem lisanduvad just mitte kerge vaevaga saadud kirjandustraditsiooni õppetunnid. Kuid ka vastupidine loomingulise küpsuse mudel – enne traditsiooni sisseelamine ja seejärel sellest eraldumine – on ometi raske. Seega sujub kõik oma teed pidi.

 

Kuivõrd haakub praegu vene kirjandus teiste suurte kirjanduste kontekstiga, kuivõrd omapärane see on?

Kahjuks pole põhjust kõnelda mitte omapärast, vaid ühekülgsusest ja hoolimatusest. Pisut paremad on lood välisproosaga, sest seda tõlgitakse ja kirjastatakse intensiivselt (siiski jõutakse üsna harva keeruliste ja ootamatute autoriteni, samuti haruldastes keeltes kirjutajateni). Seevastu luulega on lood tõesti viletsad. Enamik vene kirjanikke pole muude maade traditsiooniga kohe üldse tuttavad. See teeb murelikuks, sest vene kirjanduse olulisemad arenguetapid – selle algusest kuni, ütleme, sümbolistideni välja – on paljuski lähtunud väliskirjandusest. Muidugi on autoreid, kes osalevad selles dialoogis üksi: Arkadi Dragomoštšenko, Aleksander Skidan, Stanislav Lvovski ja Marina Tjomkina huvikeskmes on ameerika luule erinevad voolud, Nika Skandiaka tegeleb inglaste ja iirlastega, Sergei Moreino poolakatega, Polina Andrukovitš prantslastega. Kuid see kõik on piisake meres! Ning isegi XX sajandi  titaanide Elioti, Cummingsi, Celani, René Chari jt kogemus on veel vähestel ja esialgu mitte piisavalt hästi omandatud. See on tänapäeva vene kirjanduse jaoks suur avastamata maailm ja väga tõsine ülesanne uutele tegijatele.

Loomulikult pole vene kirjandus midagi rahvusvahelistest protsessidest väljapoole jäävat – muutuvas maailmas ei pääse ka kirjandus muutumiseta. Kuid vene luuletajate haikuhuvi kasvus pole mingit märki muu maailma haikukirjutajate loomingust, ja vastupidi. Sellise “väljajäämise” põhjusena näen seda, et vene kirjanikele on kirjanduslikud ja kultuurilised tendentsid võrdse tähtsusega: katse restaureerida mis tahes žanriilmingut pole olulisem selle ilmingu tekke aluseks olnud kontekstist (näiteks haiku puhul kõneleme püüdest taastada inimese ja keskkonna ühtsus).

 

Millised liikumised mõjutavad vene kirjandust? Kas ühiskondlikud? Kirjanduslikud? Poliitilised?

Sellele küsimusele vastaja peab seisma vene kirjandusest väljas. Selle sees olles tundub mulle, et laias laastus sõltub tänane kirjandus ühiskondlik-poliitilisest olukorrast üsna vähe. Mainimata ei saa jätta, et just viimasel kümnendil on tulnud olulisi erandeid, veenvaid ilukirjandusteoseid, mis on otseselt seotud sotsiaal-poliitilise dimensiooniga (näiteks võib tuua 1999. aastal ilmunud terve luuleantoloogia Tšetšeeni sõja kohta, tekstide tase küll kõigub, kuid autorite seas on ka esimese suurusjärgu figuure). Eraldi eksisteerib veel “patriootilise kirjanduse” maailm, mis püsib Nõukogude kirjanike liidu kõige suuremal killul, kuid kunstilises mõttes on selle ringi sadade kirjanike produktsioon eranditult tühine ja seetõttu tuleb see maailm tõsistest kirjandusaruteludest välja jätta.

Probleemiks on ka see, et kirjandusparteide võitlust mõjutab üleeilse päeva sotsiaal-poliitiline inerts. Näiteks jätkavad mitmed ajakirjad ilmumist (seejuures esindab nende juhtkond kirjandust üleriigilises mastaabis!) täiesti kirjandusvälistel ajenditel: mitte platvormi või oma autorite ringi esindades, vaid üksnes seepärast, et nõukogude ajast jäid neile tellijad kohalike raamatukogude näol, kultuuripärandi kandja reputatsioon ja kinnisvara, millest osa võib anda rendile. Kerge on ette kujutada seesuguste väljaannete ilukirjanduse inertsust.

Üldiselt jätkub vene luules nõukogude ametliku kirjanduse ja tsensuurivaba kirjasõna vastasseis. Esimest iseloomustab vastuvõetavuse diapasooni (esteetiline, temaatiline, eetiline) kitsus, teist – laius. Võib-olla oleks produktiivne esteetiline eraldumine, aga laia spektri igale osale pole vastavaid väljaandeid, festivale ega teisi kirjandusprojekte. Ega eralduda eriti üritatagi, sest igal säärasel ettevõtmisel peab olema andekas eestvedaja, aga napib (nagu rahagi). Seega käib võitlus endiselt kahe leeri vahel: kas luulet võib olla igasugust või peaksid kõik kirjutama üsna ühtmoodi.

 

Mil määral aitavad Venemaa suured kirjanduspreemiad lugejal orienteeruda raamatute voos ning milliseid viimaste aastate autoreid tõstaksite ise esile?

Arvan, et preemiad küll mingit selgust ei anna, sest korraliku preemia headus tuleneb n-ö kunstilisest loogikast ja motiveeritud kontseptuaalsetest otsustest. Venemaa põhilised kirjanduspreemiad meenutavad aga rohkem loteriid. Eriti kõnekas on seik, et igal aastal tegutseb uus žürii – et kindla peale poleks mingit järjepidevust. Nõnda juhtub, et isegi Bookeri preemia (see on kõige suurem proosapreemia) võib keskpäraste või heade-sobilike teoste kõrval saada ka meistriteos (mõne aasta eest Mihhail Šiškini romaan “Izmaili vallutamine”). Selgrootus tuleb aga kahjuks nii preemiale kui ka meistriteosele. Kahjuks kehtib sama noorte autorite debüüdi preemia  puhul. Selle kasuks kõneleb põhimõtteline erinevus: valiku algstaadiumis töötavad pidevalt tõelised profid, kes koostavad igal aastal nominentide nimekirju, millest “vahetusžürii” valib iga kord välja suvalise asja. Õnneks antakse  välja nominentide loominguga aastaantoloogiaid, mille järgi saab 20aastaselt loodut hinnata. Ainus Venemaa kindel ja püsiv, tõsiseltvõetav kirjanduspreemia on Andrei Belõi nimeline preemia. Paraku pole mul just sellest auhinnast mugav rääkida, kuna olen selle laureaat aastast 2002 ja eelmisest aastast kuulun selle preemia komiteesse.

Ma pole pädev rääkima kõige erksamatest tänapäeva prosaistidest, sest ma ei loe kogu proosat ja võin midagi vahele jätta. Viimaseks ekstraordinaarseks ilminguks vene proosas on senini jäänud mainitud “Izmaili vallutamine” (Šiškini järgmine romaan meeldis mulle vähem). Mulle on lähedane see liin vene proosas, kus pööratakse tähelepanu igale sõnale ja intonatsioonimuutusele, tegeldakse rohkem miljöö loomise ja ajavaimu peegeldamisega ega keskenduta lugude pajatamisele. Säärast proosat esindab eelkõige kirjastuse Novoje literaturnoje Obozrenije seeria “Soft Wave”, milles ilmusid Stanislav Lvovski, Olga Zondbergi, Leonid Kostjukovi, Deniss Ossokini, Vadim Mesjatsi, Margarita Meklina, Jüri Leidermani (kaks viimast Belõi-nimelise preemia laureaadid, Ossokin debüüdipreemia laureaat, Mesjats on vastloodud Bunini-nimelise preemia laureaat). Vahest võiks nendele nimedele lisada üksnes 30aastase Linor Goraliki, kes praegu lõpetab oma kolmandat romaani, kuid kes kõige enam vapustas mind proosaliste miniatuuride ja proosaluuletuste kogumikuga “Me pole kohalikud” (“Не местные”).

Veelgi keerulisem on rääkida luuletajatest – sest mitmeid ma armastan ja paljudest pean lugu. Tõsi küll, enamik mu lemmikuid on minuga koos olnud juba umbes kümme aastat. Uued sõbrad on viimasest 3-4 aastast, kellega tutvusin väljaspool Vene luulet käsitleva projekti kallal töötades (see projekt koosneb eelmise aasta antoloogiast “Vabastatud Ulysses” – 244 autorit 26 riigist – ja raamatuseeriast “Vene diasporaa poeete”) tulid välja Arseni Rovinski Kopenhaagenist, Sergei Magid Prahast, Vassili Lomakin Washingtonist, iisraellane Leonid Švab – nimed, mida varem peaaegu ei tuntud. Tuntud nimedest – sündmuseks sai suure luuletaja Aleksei Tsvetkovi tagasitulek luulesse, ta ei ole kirjutanud tervelt 17 aastat. Sündmused: Jelena Fanailova ja Maria Stepanova iga uus raamat. Ka paljud, paljud teised esmaklassilised autorid jätkavad edukalt.

 

Maikuus esinete Tartus kirjandusfestivalil “Prima vista” loenguga tänapäeva vene kirjandusest. Mida oskate öelda siinse kirjandusprotsessi kohta ja kas teil on mingisuguseid ootusi seoses selle reisiga?

Umbes 20 aastat pole ma Eestis käinud, heameelega tulen uuesti. Vene publikatsioonide järgi, ka vene Internetis, pole mingit võimalust luua tervikpilti Eesti kirjanduses toimuvast. Tõsi, nii oli ka varem, kui Riia vene luule koolkond, mis kogunes ajakirja Rodnik ja isaliku Andrei Levkini ümber (kusjuures temagi on üks suurepäraseid vene prosaiste, keda viimastel aastatel aktiivselt avaldatakse), oli vene luule mastaabis justkui ilmutus. Tallinnast tulid aeg-ajalt harva Svetlan Semenenko sümpaatsed luuletused. Aga mida eesti keeles tänapäeval kirjutatakse (eriti veel noorem põlvkond), seda on võimatu ette kujutada (ning jällegi: Läti noored vene luuletajad tõlkisid ära oma lätlastest sõprade-kaaslaste kaks raamatut ning ma andsin need hea meelega välja). Olen rõõmus, kui pärast seda sõitu tean rohkem.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming