Doris Kareva – uhke eesti keele ja

Jan Kaus

Kaks aastat tagasi ilmus Eesti ühe populaarseima luuletaja Doris Kareva luulekogu „Aja kuju” (Verb). Raamat osutus lausa fenomenaalseks menukiks ning tekitas elavat huvi ka kriitikute seas. Just äsja ilmus aga poelettidele lakooniliselt kujundatud luuleraamat „Lõige” (Verb), sel aastal juba teine Kareva raamat (esimene oli samuti Verbi märgi all ilmunud artiklikogu „Tähendused”). Uue kogu ilmumine annab igati põhjust tülitada luuletajat, tõlkijat ja kirjastajat mõne asjakohaseks pürgiva küsimusega.

 

Kõrvutades su värsket luuleraamatut „Lõige” sellele eelnenud koguga „Aja kuju” – kas otsisid ja realiseerid mingit sisulist/vormilist suunamuutust, nihet või hüpet? Kui jah, siis millist?

Ei ole küll osanud ette planeerida, et sellest nädalast hakkan nägema põnevamaid unenägusid või kirjutama teistsuguseid luuletusi. Kirjutamine, nagu unedki, annavad endale aimu, mis teadvuse süvakihtides parajasti toimub, mis on inimesele sageli enda teadmatagi  mõjunud – sellest teadlikuks saamine on üldse üks väheseid põhjusi luuletuse üleskirjutamiseks.

Tundus, et „Aja kuju” laagerdus kaunis kaua. Ja kui Verb soovitas midagi õhemat kokku panna, püüdsin näha viimase aja tekstides mingit ühisosa. Mõneti on siin paralleel „Armuajaga” ja sellele järgnenud koguga „Maailma asemel”; esimene oli väga põhjalikult komponeeritud, teine spontaanne tulv, sähvatus.

 

Kuna sa tunnistad, et püüdsid näha viimase aja tekstides mingit ühisosa, siis usutavasti õnnestus see leida, kuna raamat on ilmunud. Seega – kuidas sa ise seda ühisosa kirjeldad? Milles ja kuidas see väljendub?

Kui oskaksin seda kirjeldada, poleks luuletusi ehk põhjust avaldadagi. Mu teemad ja tõekspidamised on ju püsinud enam-vähem muutumatuna oma kolmkümmend aastat; stiili pole ma teadlikult kujundanud, üksnes järginud sisetunnet. Ometi kannavad eri aegadel sündinud tekstid tahtmatut äratuntavat pitserit. Nagu Viivi Luik ütleb: Miks on igal ajal isemoodi valu / see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks. Kui luuletus puudutab närvipunkti, sunnib võpatama, siis on ta minu jaoks elus. See ühendav elutunne vist võimaldabki luuletusi kogudeks või tsükliteks koondada.

 

Ma ei tahagi, et ütleksid, millest su luuletused räägivad või et vormiksid oma luulest siin ühe esseistliku kokkuvõtte. Küsin seega – mis on su nägemuses see praeguse aja „isemoodi valu”?

Kindlasti on see kõige ehedamalt olemas just noores luules. Mina tajun seda vaheda/vahetu kiiruse, kiirendusena, lõpmatuis pooldumisis, paljunemisis kõiksusse hajumisena – fraktaalse terviku, peegellabürindina, kus keegi pole keegi, miski pole miski, ja samas kõik on justkui kõik, toimib ühtse organismina. Nagu võib-olla alati olnud, aga sellise selgusega tunda annab alles praegu.

 

Olgu, su vastustest juba paistab, et sooviksid rohkem rääkida teiste inimeste, mitte enda luulest. Kuidas sulle praegune eesti luule paistab? Mis toimub, mis meeldib, mis mitte?

Ei mäletagi, et eesti luules üheaegselt nii palju erinevaid hääli oleks kõlanud. Mis ühtaegu rõõmustab – toimub niipalju dia- ja polülooge – ja omal viisil ka väsitab, nagu vana nupust krutitav raadio paljude jaamadega, mis üksteisest läbi ragisevad ja millest vaid üksikud päris selgesti kostavad või eristuvad.

Kindlasti on hea, et kirjutatakse nii palju – ikka parem kui kangi all kakelda, nagu arvas Mati Unt –, aga kriteeriumide paljus on kohati viinud nõutuseni nõudlikkuse asemel.

Kõike, mis pähe tuleb, ei tasu üles kirjutada; kõike, mis kirja pandud, pole tarvis avaldada. Minu isa õpetus oli, et kunagi pole põhjust võrrelda end teistega, lubada endale midagi sellepärast, et „kõik ju teevad nii” või „teised ei suuda sedagi”. Teistega võrdlemine on teiste asi. Inimese enda jaoks on oluline mõõta end ainuüksi iseendaga – anda endale aru, kes ja kus sa parajasti oled, võrreldes sellega, kes või kus sa tahaksid olla. See on koht, kus igaüks on üksi, silmitsi iseenda suuruse ja suutmatusega.

 

Äkki peitub (osa) probleem(ist) selles, et avaldada on üha kergem? Et oli mis see nõukaaegne kultuurielu oli, aga siis nähti, ja mitte ainult poliitilistel põhjustel, käsikirjade toimetamise ja redigeerimisega suurt vaeva, praegu saab avaldada käsikirju ka ilma toimetamata. Kuidas sa eesti kirjanduse kirjastajana sellesse problemaatikasse suhtud?

Kindlasti, kindlasti. Kui on teada, kuidas peab, siis kõigepealt püüab autor ise teha kõik, mis oskab, et sellest võrgusilmusest läbi pugeda – ja kui ta mingil põhjusel ei oska või ei taha, siis asub varmalt tegevusse Prokrustese säng. Päris kindlasti on aga olukorras, kui kõik on võimalik, eriti noorel autoril raske määratleda, mis see siis on, mida ta tegelikult tahab öelda – ja kuidas – kuidas? – see päriselt pärale jõuaks, kui kõik kanalid on samalaadsetest sõnumeist ummistumas?

Nii elupõlise korrektori, praeguse kirjastaja kui lugejana tunnen kaasa igale autorile, kel pole toeks olnud tublit toimetajat. Loomulikult on autoreid, kes seda otsekui ei vajagi – nagu modelle, kelle nina ei pruugi puuderdada –, aga oma pimetähn on igaühel, tõeline toimetaja ja/või korrektor on hindamatu peegel. Kuuldavasti on mitmed Nõukogude Eesti tippautorid olnud pea kirjaoskamatud, nende tekstid enne ja pärast toimetamist veel ootavad oma ilmutamise aega.

 

Kas oleksid nõus nimetama hetke lemmikuid (nii luuletajaid kui luulekogusid) ka nimepidi?

Ei. Hetke lemmikud ei tähenda mitte kui midagi. Nende esiletoomine on ainult viis autorite sisemist tasakaalu, nende kulgemist segada, sulgeda. Aga neid, keda väga hoian ja kelle teekonda tähelepanelikult jälgin, on mitmeid.

 

Sul ilmus sel aastal ka raamat „Tähendused”. See sisaldab arvustusi, arvamusi, mõttekilde, esseesid. Mis ajendas sellist kaunis erandlikku sammu tegema ning millest „Tähendusi” koostades lähtusid?

See raamat sündis peaasjalikult sõprade innustusel, kannustusel, tekstide ülesotsimise, ümbertrüki, koostamise ja toimetamise toel. Iseenda jaoks oli see igal juhul väärt kogemus. Selle üle, mis üldse tähendab, tasub ikka ja jälle järele mõelda.

 

Kas hoiad ennast kursis ka eesti proosaga ja eesti draamaga? Milline sulle nende praegune elujärg paistab?

Ei ole aega ega jõudu end kuidagi kursis hoida. Loen ahnelt kõike huvipakkuvat, tervikpilt aga ei jõua tekkida, sest kogu aeg ilmub, toimub, tekib rohkem, kui teadvus vastu jõuab võtta ja sünteesida. Muljed on kuldaväärt materjal, aga mõtestamine nõuab aega, see tähendab omakorda valikuid. Minu mulje on, et eesti luules on praegu väljahingamise ja proosas sissehingamise aeg; nii draama kui film avarduvad, avalduvad vaiksete plahvatuste jadana.

 

Luule väljahingamine ja proosa sissehingamine – räägid ehk lähemalt ja täpsemalt, mida selle ilusa kujundiga silmas pead?

Mulle tundub, et kõiges siin elus, kõigis protsessides, ilmneb oma rütm – oma ajalikkuse tõttu on inimesel seda mõistagi raske hoomata või hinnata. Nii nagu jaaniõhtu eestlase jaoks on täieline väljahingamine, pidu ja pilgar, jõuluõhtu seevastu sissehingamine, keskendumine lähimale, olulisimale, vahelduvad mitmed teisedki rütmid. Hetkel tundub mulle, et eesti luule on jõudmas laine tippu, vallandub vabalt, samas kui eesti proosa koguneb, tiheneb, võtab hoogu. Küllap on see rütm kogu aeg kestnud ja kestmas, omamoodi ristlainetena. Ja küllap vajab see tublisid jälgijaid, kelle hulka ei julge ise liigituda.

 

Reisid päris palju, esined välismaal, tõlgid. Millised paistavad Euroopas(t) loetu, nähtu ja kuuldu põhjal eesti luule ja kirjanduse tugevused ja nõrkused?

Pole ma küll mingi ekspert küsimusele vastama. Mulje on, et eesti kirjandus on üks vinge ja vintske, üsna kaval kala – küllalt libe ja liuglev, et ühekorraga haarata, omajagu eripärane, et käigupealt otsustada, kuidas seda nimelt serveerida. Nii tugevuseks kui nõrkuseks on ennekõike eesti keel iseeneses. Iowa ülikooli rahvusvahelistes tõlkeseminarides kohtasin korduvalt siirast ja omajagu meeleheitlikku reaktsiooni: missugune keel! Keel, mis võimaldab ühe lause, paari sõnaga öelda sadat erinevat asja! Kuidas saakski seda tõlkida?

Needless to say: olin ja olen uhke eesti keele ja tema võimaluste üle.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming