Dramaatiline road-movie Henrik Visnapuust

Brita Melts

Brita Melts : 4. detsembril esilinastub Tallinnas ja 7. detsembril Tartus film „Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri. Lugu Poeedi viimasest kümnest eluaastast 1941–1951”, idee autoreiks Janika Kronberg ja Vallo Kepp. Filmi on tootnud Karl Ristikivi Selts – miks tegeleb KRS just Visnapuuga? Janika Kronberg : Karl Ristikivi Seltsi põhikirjalist tegevust võib avardada pagulaseesti kultuurielule  laiemalt. Mitme aasta vältel oli selts näiteks Piret Noorhane eestvõttel haridus- ja teadusministeeriumi partner rahvuskaaslaste programmi ühe elluviijana. Mis puutub ühendusse Ristikivi ja Visnapuu vahel, siis olid nad mõlemad sõja järel pagulased. Nad jagasid sama kodumaatust, ehkki nende saatus oli eri maadel erinev. Aga kui nii juba küsisid, siis võib vastuse leida ka Ristikivilt eneselt: „Kui kunagi ütelda ainult sõna „luuletaja”, siis kerkib paratamatult  igaühele meele noor Visnapuu”. Ja teisal, samuti öeldud Visnapuu kohta: „Nõuda ülimat panust nii eneselt kui ka Pegasuselt, nii saadakse Luuletajaks suure tähega”. Ristikivi seesugune suhe Visnapuu luulega peaks meie tegevust piisavalt õigustama. Ja ma ei välista, et 2010. aastal pöörab KRS rohkem tähelepanu hoopis Ristikivi vellele üliõpilasseltsis Veljesto, tema kolleegile, kirjanikule ja kirjastajale Bernard Kangrole, kelle sünnist saab sügisel sada  aastat. Mitte ilmtingimata filmi vormis – Vallo Kepp on temast, nagu ka Ristikivist, ühe filmi juba teinud. Filmile just nimelt Visnapuust aitas kaasa juhus. Küsisin 2007. aasta sügisel üsna juhuslikult Vallo Kepilt, ühelt mu vähestest headest tuttavatest filmi-ilmas, kellest ta tahaks teha filmi, nii et see seostuks Eesti Vabariigi 90 aastapäevaga. Vastus oli ühene ja selge: Henrik Visnapuust. Õnneks mõistis Visnapuu suurust  isamaalüürikuna ka „EV 90” juubelikomisjon ja nõustus filmi toetama. Filmi valmimine on olnud aga pikaajaline protsess ja praegune esilinastus seega vana võla lunastamine Eesti riigi ees. Aga luule ja kunst kuuluvad nagunii igavikku ja loodan, et parema tulemuse nimel see viivitus andestatakse. 

Film valmis KRSi koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumiga. Miks ja kuidas suhestuvad just need kolm?

Kirjandusmuuseumi kui ammendamatu kultuuriloolise  varaaidaga olen igapäevases töös vältimatult seotud ja Karl Ristikivi Selts on mu hobi. Mittetulundusühing oli ka kõige mobiilsem võimalus enam-vähem vabakutselisele operaatorile tegutsemiseks. Kirjandusmuuseumi poolt oli hea kaamera ja selle saladustega tuttav Triinu Ojamaa, digiteerimise ja materjali väljaotsimisega abistasid Jaan Tamm ja paljud teised. Töö käigus kogunenud materjal, s.o filmist üle jäänud kümmekond tundi „musta materjali”, Endel Kõksi pilt „Künstnerite klubi” Kaare Kolbrelt New Yorgis, aga ka väärtuslikud fotod Edla ja Maarja Krustenilt Washingtonis ja Geislingeni eesti gümnaasiumi vilistlastelt, jääb Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogusse. Filmis on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi fotosid ja kogumispäevikut, ERM i direktor Krista Aru lubas Maido Selgmäel filmi monteerida. Tänu väärivad veel paljud, filmi tiitrites on nad nimetatud.       

Kuidas nägi välja sinu ja Vallo Kepi koostöö filmi idee elluviimisel?

Ideid oli alguses tegelikult isegi kaks, teostunud on nüüdseks ainult film. Algusest peale oli meil selge, et keskendume Poeedi viimasele eluperioodile. Seetõttu oli vältimatu, et osa võtteid tuleb teha kohtades, kus Visnapuu sel ajal liikus: põgenemisteekond Lääne- ja Saaremaal, pagulaspõlve esimene pikem peatuspaik Austrias Altaussees, tollane suurim eestlaste pagulaslaager Geislingenis LõunaSaksamaal, ja lõpuks New York ja Long Island, kus Visnapuu suri. Elavate inimeste mälestuste vaheldamine kohtade ja maastikega peaks filmile lisama dünaamikat, nii et ka poolteisetunnine film ei tohiks muutuda üksluiseks.  Tulemuseks kujunes traagikaga laetud dokumentaalne road-movie. Pikapeale jäi muude kohustuste tõttu minu osaks peamiselt asjaajamine, vist midagi produtsendi-laadset, sest ega ma üldse teadnud, millist varandust Vallo Kepp oma tagataskus kannab, millised episoodid tal juba varasemast koduarhiivis olemas on – neid nägin alles filmi esimest varianti vaadates. Lõplik stsenaarium sai kujuneda materjali  pealt. Ühel hetkel oli mulle ka selge, et see on eelkõige Vallo Kepi film Visnapuust ja tema nägemusega tuleb lõpuni minna. Muud võimalust peaaegu polnudki. Muidugi ei ole ma kõige objektiivsem inimene kiitma, aga hea lõpptulemusega jään rahule. Kui vaataja leiab vigu, jagan kaasautorina enesestmõistetavalt etteheidete koormat.     

Mainisid tagatasku-varandust, täpsemalt, millistes episoodides?

Heal kaameramehel, kui ta on hingega asja juures, tekib kasutamata materjalist oma arhiiv, kus leidub ka üht-teist tuleviku tarbeks. Kui Visnapuu-filmis mõned katkendid varem  filmitud vestlustest Bernard Kangro, Raimond Kolgi või Kalju Lepikuga on küllap välja nopitud muu materjali hulgast, mis on ka varem kasutamist leidnud, siis kõige olulisem ja mahukam on Visnapuu ühe muusa, Ellen Uritamme ehk Sii mälestused. Need on üles võetud juba 1998. aastal, mis kõneleb sihikindlast kultuuriloo talletamisest ning nimelt selle filmi eeltööst juba siis, kui selle tegemiseks veel erilist võimalust ei paistnud. Selliseid  mälestusi pole praegu enam kusagilt võtta, Sii suri 2004. aastal. See, mida Sii räägib, annab pildi Visnapuust loojana ja inimesena, kuid kõneleb ka luuletajat ümbritsenud naiste hingesuurusest ning -soojusest. See annab filmis jutustatavale loole mitte ainult intriigi, vaid ka inimlikult suure mõõtme.   

Milline on see teine, teostamata jäänud idee?

Juba enne filmi võimaluse tekkimist oli mul mitu telefonivestlust Henrik Visnapuu Kanadas elava pärija, tema vennapoja Herk Visnapuuga. Jutuks oli Henriku põrm, mida hoiti New Yorgis Fresh Pondi kolumbaariumis, selle kodumaale matmine. Kui filmi tähelepanelikult  vaadata, siis peaks üsna selge olema, et veerandtunnise sissejuhatuse järel algab film tegelikult Henrik Visnapuu abikaasa Ingi surmaga. Hauaplats on praeguseni Henriku nimel, tema allkirjaga on see Metsakalmistul kinnitatud. Ilus olnuks film lõpetada kaadritega Henriku naasmisest oma abikaasa kõrvale. Kuid nii kaugele me ei jõudnud. Need asjad jäävad lähisugulaste otsustada. Kui midagi sellist ometi juhtub, võib film tulevikus saada teistsuguse  lõpu. Aga see ei väära juba filmi pealkirjas väljendatud juhtmotiivi: see on lugu, mille Poeet võinuks jutustada Ingile sellest, mis juhtus pärast Ingi surma kümne aasta jooksul. Tänan siinkohal ansamblit Kognito selle suurepärase ja inspireeriva „Kümnenda kirja” viisistuse eest, millega film algab ja lõpeb, ja Veljo Tormist, kes meid selleni juhatas!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming