Eesmärk pühendab abinõu

MADE LUIGA

Machado de Assisi 1882. aastal ilmunud jutustus „Hulluarst“ on universaalne teos. Sellel, et tegevus toimub enam kui sajand tagasi eksootilises Brasiilias Itaguaí provintsilinnas, ei ole suuremat tähtsust. Tegu on pesueht moodsa düstoopiaga, kuhu on kondenseerunud aegadeülene elutarkus. Kuigi järelsõnas nimetatakse raamatu satiiri peamiseks objektiks progressiusku ja teaduse kõigest muust ülemaks seadmist, on tõlgendamisvõimalused märksa avaramad, nagu väärt tekstidel ikka. Suurte teemade tiiva all kõlavad mitmehäälse koorina terve linnatäie rahva elusaatuse hääled, napilt, kuid ammendavalt markeeritud.

Äärmiselt kindlakäeliselt komponeeritud teos kolme sisulise pöördemomendiga. See kindlus teeb ta mõneti etteaimatavaks, kuid see ei ole sugugi puudus. Eluski on ju nii, et mõnest asjast kohe tead, kuhu see välja viib, tead, aga ei usu ometigi. Nii ei usu ka Itaguaí linnakese elanikud, et doktor Simão Bacamarte piiritu teadmisjanu käsikäes piiramatu vabadusega seda kustutada, võttes katsealusteks elusad inimesed, viib välja selleni, et linna kauneimasse hoonesse rajatud vaimuhaigla muutub varsti linnast endast suuremaks. Parimail aegadel mahutab see oma kaitsvate müüride vahele neli viiendikku ümberkaudseist asukaist. Siin jääb kujutlusvõimel üle vaid silmad sulgeda.

Kui esmalt suleti kliinikusse päris kenad ehtsad hullud – mõni pidas end koidutäheks, mõni jumalaks, mõni kinkis heldelt ära kujuteldavaid suurepealisi loomakarju –, siis hiljem pisteti sinna ilmarahva suureks hirmuks juba näiliselt tervemõistuslikud kodanikud. Näiteks tüüp, kellel polnud muud süüd kui see, et ta oma pärandvara kergeusklikult laiali laenas, või sadulamüügiga rikkaks saanud majaomanik, kellel avaldus tõbi nimega „kiviarmastus“, sest ta vaatles iga päev liiga kaua ja liiga andunult oma vaevaga teenitud raha eest loodud kodumaja, hulluarsti enda naine, kes kannatanud väidetavalt luksusemaania all: nimelt ei suutnud ta oma arvukate siidkleitide ja kaelaehete vahel valida, luuleandeline lennukate metafooridega kõnepidaja, või inimesed, kes lihtsalt tänaval kätega liiast vehkisid, eks ole ju teada, et muist hulle ei saa sugugi paigal püsitud. Muidugi on ka selliseid, kes ainult paigal püsivadki ega tee eales suudki lahti. Kas on üldse võimalik määrata terve mõistuse piire? Mis oleks suurvaimule meelepärasem kui ilmvõimatu ülesandega jõudu proovida?

Machado de Assis on loonud mudeli, mis kahjuks töötab ka mujal kui Brasiilia väikelinnas. Võimatu on mitte ära tunda seda hirmu, kahtlustuse ja paanika õhkkonda, kus teadmatus on inimesi valitsev relv. Kes viiakse ära järgmisena? Mille eest? Kellegi peas on võimust võtnud idée fixe. Igas riigis prakeeritakse inimesi millegi järgi kõlbulikeks ja kõlbmatuteks ja alati võib küsida, kas ka õiglasel alusel. Vaimuhaiged on õigusteta jätmise kõige markantsem näide: neile ei kehti ei inim- ega kodanikuõigused, kui moodsa maailma termineid kasutada. Meie südis ja ausas väikeriigis on aga näiteks üle poole elanikkonnast karistusregistrisse kantud. Mingi süü leiab iga hinge pealt. Assisi hulluarsti mõttekeerdkäigu alusel tuleks nad sealt kustutada ja kanda registrisse hoopis need kahtlased isikud, kes ühtegi õigusakti eales rikkunud pole. Seaduste sees on alati teised seadused. Kuskil on erandid, klauslid, mööndused, kokkulepped.

Ka abielu õnn ja õnnetus on „Hulluarstis“ suurte sündmuste taustal meisterlikult visandatud. Tohtrihärra kosis endale näotu, kuid kehalt igati terve naise, veendumuses, et hää une ja tugeva seedimisega isik kingib talle hulga tugevaid ning terveid lapsi, pealegi ei pea ta siis ise naise ilu lummuses oma hinnalist teadlaseaega liigselt kaotama. Kahjuks osutus see mõte valeks nagu paljud teisedki praktilise meele arvestused – Simão Bacamarte sureb järglasi saamata. Mis ime, et naine otsib lipitsejate kiitust, kui mees talle eladeski ühtki tundesädet ei pühenda. Kohe järgmisel leheküljel manab autor paari reaga lugeja silme ette teist masti pere: doktori sõber apteeker Crispim Soares armastab oma naist väga ja on 30 aastat järjepanu temaga iga päev koos olnud.

Vaimuhaigla majandamiseks oli endastki mõista vaja linnakassasse raha juurde saada. Aga kust võtta raha, kui kõik on juba isegi maksu all? Üks leidlik ametnik nägi võimalust sisse kasseerida „luksusmaks”: kes tahab matuserongkäigu setukaid sulgedega ehtida, peab maksma selle ilu eest tunnihinda. Pilgatakse ka meediaga manipuleerimist. Itaguaí meedia on käristid: poiss kõnnib mööda linna, käristi peos, ja karjub kõval häälel uudiseid. Uudis võib olla mis tahes liialdus või väljamõeldis, „sest inimesed usaldasid täielikult süsteemi“.

Praegu võime öelda, et ka süsteemi mitteusaldamine ei aita, käristi töötab ikka ühtviisi tõhusalt.

Kõik teisitimõtlejad võtab süvendatud uurimise alla täidesaatev võim, mida Itaguaís esindab doktor Bacamarte. Õigupoolest võetakse uurimise alla üleüldse kõik, sest selleks, et selgitada välja võimalikud hälbed, peab inimese minevikust, olevikust ja tulevikuplaanidest kõike teadma – eks ole oma inimeste järele nuuskivad organisatsioonid kindlaid tõekspidamisi hindavates riikides üpris tavaline nähe. Kes saavad, lasevad sellisest kohast jalga. Ärksamad ja edasipüüdlikumad näevad üldises rahulolematuses oma hindamatut võimalust. Nad asuvad mässu teele, kukutama nõdrameelset hirmuvalitsust. Hüüdlause, millega Itaguaís võitlusse tormatakse, on: „Surm doktor Bacamartele, surm türannile!“. Mõni aeg hiljem püüavad võidukad mässulised doktoriga hoopis diili teha: kas ei saaks rahva rahustamiseks mõned juba „paranenud“ ja kergemad haiged lihtsalt lahti lasta? Sugugi ei ole vaja likvideerida kogu asutust, vaid ainult veidike õgvendada. Ülestõusu juht habemeajaja Porfírio nimetab ennast suureliselt „Linna kaitsjaks rahva ja Tema Majesteedi nimel“, kirjutab linnakodanikele uhke pöördumise, mis põhjab eelmist „vägivaldset ja korrumpeerunud nõukogu“ – eks ole ju eelmised võimukandjad alati korrumpeerunud ja uued tegutsevad rahva nimel. Probleemid aga, mille lahendamist võitluses nõuti, lükatakse kiiresti kalevi alla tagasi. „Ühinegem, küll siis rahvas meile allub,“ pakub vastne linna kaitsja vihatud hulluarstile kompromissivalmilt. Möödub vaevalt mõni päev, kui linnal on uued kaitsjad, võim käib käest kätte nagu rahvastepall, tekkinud korratuses korjab tohtrihärra linna pealt segaseid kokku justkui pöörane.

Kogu jutustus on üks suur lõikav poliitiline satiir. Kuigi miks satiir? Nii ju asjad enamasti käivadki. Just see peaaegu utreerimata, peaaegu täiesti tõetruu inimkäitumise kiretu ja napp kirjeldamine on Assisi raamatu eripärane joon: teravalt välja joonistatud ilustusteta maailm, midagi liigset ei ole, mingit n-ö atmosfääri ei looda, puhas mõttekonstrukt, kuidas maanilised kinnismõtted käsikäes piiramatu võimuga viivad totalitarismi. Ta oleks nagu ise suure praksisega tegevarst, kes teadusliku huviga uurib inimputukate igapäevast toimimist. Käsil on vaatluste etapp. Järeldusi meile selles raamatus ei pakuta.

Tõlge on kahtlemata väga hea! Rõõm oli lugeda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming