Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku lugu linnulennult

Vootele Hansen

Kaaren toitis kõrbes redutavat prohvet Eeliast. Möödunud suvel valmis Eesti Kristlikul Televisioonil film „Palverännak” Eesti Apostlikust-Õigeusu Kirikust. DVD karbi kaanel on tutvustuseks ka filmis kõlavad sõnad: „Õigeusk on Maarjamaal nende sajandite vältel elanud üle paremaid ja halvemaid aegu. Ent läbi nende raskuste on kirik kasvanud ja jõudnud tänapäeva.”

Film on õigeusu kiriku enesetutvustus, kus käsitletakse tegevusi ja kavatsusi (ajalugu, autonoomse kiriku taastamine, pühakodade taastamine ja konserveerimine, laste- ja noortetöö, kaplaniteenistus, diakooniatöö, kloostrite rajamise kava, märtrid jmt). Teemad on ühte liidetud ristikäigu motiiviga. Film algab tõdemusega, et õigeusk on algupärane Jumala riiki jõudmise tee, Kristuse antud, elava traditsiooni kandja.

Kloostrite rajamise plaan

Elavast traditsioonist on korduvalt juttu. Metropoliit Stefanus ütleb kiriku seminarist rääkides: „Seminar on meile äärmiselt oluline, kuna see on koht, kus kõik need inimesed, kes hakkavad teenima õigeusu kirikut, õpivad elama õigeusu vaimus, õpivad mõistma õigeusu kogemuse tähendust.” Haanjas Plaanile rajada kavatsetava munga- ja Saaremaal Öörikule plaanitava nunnakloostri väljavaadetest rääkides nenditakse, et munkluse traditsioon on kadunud. Võib öelda, et meie jaoks ei ole seda olnudki, kui mitte arvestada setusid, kellest paljud harisid vähem kui sada aastat tagasi Petseri kloostrilt kasutusse saadud maid. Kiriku noortetööst rääkides tõdeb preester Ilves, et meie kodudes on hääbunud usu viljelemine ja seda, mis varem omandati lapsena, tuleb nüüd õppida.

Jällegi erineb Petserimaa. (Kommete erinevuse kõrval on filmis nähtav eripära ka küünalde hinnas, mis on antud nii kroonides kui ka rublades.) Saatse kirikusse ja kalmistule kogunenud vanad naised vastavad küsimusele kiriku, templipüha ja järgneva kirmase olulisuse kohta, et muutuvad ainult põlvkonnad, uued tulevad vaatama neid, kes enne päätnitsat pidasid. Lisavad aga ka, et inimene ei muutu: mis noores eas õpitud, on vanas eas meeles. Kokkuvõtvalt lausub üks naistest: „Meie usk on ja jääb.” Samas on traditsioon ka üheks kirikuga liitjaks. Preester Ilves: „Need on just noored, kes armastavad seda ida traditsiooni ja seda siis selles eestimaises vormis.”

Eestimaises argipäevas me tõepoolest kipume unustama, et ida kiriku paljude koguduste rajamine on kirja pandud „Apostlite tegude raamatusse”. Ka Tema Pühaduse Konstantinoopoli – Uue Rooma oikumeenilise patriarhi Bartholomeuse külaskäiku 2000. aastal meelde tuletavas filmilõigus mainitakse, et ta on apostel Andrease asutatud koguduse 270. ülemkarjane. Apostlik järjepidevus on vanade kirikute jaoks oluline, sest õiget austust ja elavat usku ei saavuta nende arvates inimesed ainult tekstide lugemise ja oma mõtlemise jõuga, oma tegevuse tulemusena.

Too põline traditsioon on jätnud jälje ka meie keelde, ilmselt siis ka meelde. Kirikuloolane Riho Saard tutvustab arvamust, et sõnad „rist”, „papp” ja „raamat” on ilmselt kreeka päritolu ja jäljeks ida misjonist. Asusime ju tee ääres, mis viis varjaagide juurest kreeklaste juurde. Tollal oli küll kirik jagunenud keele järgi ladina ja kreeka osaks, kuid oli veel ühtne. Filmis öeldule lisaks võib oletada samal teel toimunud misjonit ka lääne suunast, miks mitte ka keltide juurest, kes olid usinad palverändurid. 

 

Seto naiste jutukad käed

Filmist selgub, et seto naistel on olnud oma osa ka praeguse Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku metropoliidi ametisseasumise juures. Stefanus räägib, et esimest korda saabus ta Eestisse ühel lumisel märtsi õhtul ja see maa tundus niivõrd väljaspool aega olevat, et Prantsusmaale tagasi minnes oli ta pidanud enese kogumiseks puhkust taotlema. Kuid ebatavaliste olude kõrval olid inimesed. Ta jätkab: „Pidasin Värskas teenistust ja ma pole kunagi näinud nii kühmulisi naisekäsi, mis on märgitud katsumustest ja eluaegsest tööst. Eriti just naiste omad, muhklikud sõrmed, sõlmilised käed. Käte kaudu jutustasid need vanad naised mulle kogu oma elu.”

Pühendumist, milles pole isekust ja mis on vajalik palverändurile teekonnal, tuletatakse filmis meelde mitmel korral. Ikoonimaalimise kursuse (osalejad ei pea olema õigeusklikud, ikoone õpitakse tundma käelise tegevuse kaudu) tutvustuses öeldakse, et ikooni ei saa nii maalida, et mina mõtlen midagi välja: ei ole mingit loominguvabadust, ollakse vaid tööriist Jumala käes. Inimene võib maalida kauni religioosse pildi, kuid see ei ole ikoon. Ikooni eesmärk on aidata palvetajal kontsentreeruda.

Diakooniatööst (mis käib palve ja paastulaagrite vormis) rääkides avatakse paastu tähendus: „Ja paast on loobumine. Ja igaüks tunneb ära selle, millest temal oleks just hetkel vaja loobuda.”

Ei minda filmis mööda ka vara küsimusest. Preester ja kirikuvalitsuse liige Aleksander Sarapik: „Kirik oma olemuselt tegeleb ju inimesega ja oma koguduse liikmetega ehk siis igavikulisemate küsimustega. Ja loomulikult vaim ei ole ilma kehata ja need varad tahavad ju hallata.” Kiriku varahalduse esindaja kõneleb soovist taastada ja korrastada ligi 70 kirikut, mis läheks kokku maksma üle 700 miljoni krooni. Kuid ka siin jõutakse tagasi traditsiooni ja seda kandva inimeseni. Preester Mattias Palli: „…pühakoja ülesehitamine toimub praktiliselt alati käsikäes koguduse ülesehitamisega.”

 

Eesti soost pühakud

Eestlasele kauge on olnud ka pühakute austamine. Õigeusu kogudustes on küll ikoonidel pühakuid kujutatud, kuid need mehed ja naised on tegutsenud siiski meie maast kaugel. Filmi vaataja saab teada, et kirik on pühakuks tunnistanud ka meie rahva seast pärit inimesi. Tuntuim neist on märterpiiskop Platon, kes koos oma kaaslastega jäi oma usus ja armastuses kindlaks lõpuni. Näha saab ka Eestis esmakordset pühakute säilmete väljatoomist Tartu Uspenski kirikus.

On meeldiv, et Eesti Apostliku-Õigeusu kiriku taastamisega 1990. aastatel kaasnenud suurest tülist õigeusu maailmas, kus ajutiselt katkes ka armulaua ühendus, ei tehta filmis palju juttu, sest antud juhul ei aitaks vana asja meeldetuletamine edasi minna. Preester Andreas ütleb: „Muidugi siin me võime ristiinimestena öelda ka seda, et Jumal juhib kõik headusele, kui ainult usku ja kannatlikkust oleks. Kindlasti tehti palju ka vigu, selliseid puhtinimlikke. Aga see otsus oli ikkagi õige, sest iga rahvas väärib ikkagi seda, et Jumalat austataks tema emakeeles ja see on ka suur au eesti rahvale. Ja mis näitab, et meie rahvas ei ole üldse väike, sest kui taastatakse ikkagi kohalik autonoomne õigeusu kirik selle riigi territooriumil, siis see näitab seda, et siin on nii ajalugu, olevikku kui tulevikku. Ehk siis on tugevad juured selles usus.”

Taastatud kiriku esimene pea, Soome ja Karjala metropoliit Johannes meenutab: „…samal ajal oli siin midagi sellist, mis andis lootust tulevikuks ja julgustas mõtlema, et siin saab teha tuleviku jaoks tööd, vaatamata sellele, et need raskused on väga suured. Esiteks oli majanduslikke raskusi ja teiseks, need probleemid, mida põhjustas Moskva Patriarhaat. Need kaks olid arvatavasti kõige suuremad.”

 

Õhku jäetud täpsustused

Küllap on tulevikku vaatav pilk ka põhjus, miks pole mõned teemad filmis kajastamist leidnud. Öeldakse, et kroonikate andmetel oli Eestis kogudus juba 1030. aastal, kuid ei lisata, et selle rajas vürst Jaroslav Tark Emajõe äärde Jurjevi linnusesse. Ei mainita ajaloo ülevaates ka enne 1905. aasta usuvabadust toimunud kohtuprotsesse õigeusust teistesse kristlikesse kirikutesse läinud inimeste ja neid vastu võtnud vaimulike üle. Mainitakse, et enne sõda oli Eesti Apostlikus-Õigeusu Kirikus kaks piiskopkonda, eesti ja vene, kuid jääb lisamata, et selline jagunemine rahvuse järgi on vanades kirikutes üsna tavatu. Kuid ei puuduta ju vanade vürstide, keisririigi kuberneride ja kohtunike ning niinimetatud kartulivabariiki ajaloo vingerpussiks pidanute teod ja mõtted Eesti oma õigeusu kirikut.

Nii nagu ida kiriku liturgia haarab kaasa inimese kõik viis meelt, on kujundirikas ka filmi pildikeel. 1940. aasta sündmustest rääkiva diktori teksti taustal äike ja jalamilt murtud rist, autonoomse kiriku kodumaal likvideerimisest rääkides lukustatav pühakoja uks ja suurfarmi veetornist ning muudest mahajäetud põllumajandusrajatistest piiratud kirikuhoone varemed saatmas juttu koguduste hajumisest ja raskustest taastada kõik pühakojad. Hoidutud on aga kellegi süüdistamisest osaks saanud katsumuste pärast. Oli ju kohalikel majandijuhtidel ka võimalusi suhtuda sakraalhoonetesse suurema austusega.

Margus Kivi tutvustab Kõmsil asuvat küünlavabrikut, räägib meile vana Athose mäe mungalt kuuldud juttu ikoonist kui aknast ja küünlast ning ütleb: „…kui on aknas valgus, siis on keegi kodus.”

„Palverännak” pani mõnegi keele hinges kõlama. Ja selleks kõlaks on nähtud inimeste lootus ja julgus olla oma palverännakul kui kodus.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming