Eesti küsimus on ikka sündimuse küsimus

J?n Rooste

Jürgen Rooste kohtus Andrus Kivirähaga vanas heas Narva kohvikus ja ajas natuke eestiasjajuttu.  

 

Palju õnne, vastne riikliku aastapreemia laureaat Andrus Kivirähk! Või kuidas sind peaks kõnetama? Ahhoi, ristirahvas! Miks sa oled selle eesti asja oma asjaks võtnud? See on ju pea tõlkimatu kraam, mis sa kirjutad, väga ebatänuväärne asi. Lugejaid on vähe, keeleruum on väike, mõistjaid on veel vähem. Su huumor nõuab tegelikult päris palju konteksti tundmist ja lugemust. Nobeleid ja Bookereid selle eest ei tule.

Ega see mingi muu teema ei ole ju tõlgitavam. Eesti kirjandust ei saagi tõlkida. Tõlkija peab ju olema välismaalane, kes õpib ära eesti keele. Aga kes see loll on, kes eesti keele ära õpib? Võib-olla soomlased või ungarlased, aga kui mingi inglane või sakslane õpib ära eesti keele…no ta on ikka veidrik, kui ta seda teeb. Võib-olla leidub üks või kaks sellist inimest, kes keele ära õpivad ja siis midagi tõlgivad. Aga nad ei jõua ka kahekesi eriti palju. Ja kui see on mingi veidrik, kes tõlgib, siis seda tõlke kvaliteeti on ju ka raske hinnata. Nii et eesti kirjanikke niikuinii ei tõlgita, ükskõik, kuidas sa ka ei kirjuta.

 

Et siis Krossi või Kaplinski peale sa kade ei ole, et miks mina nii ei kirjuta…

Aga mis see Kross või Kaplinski nüüd väga tõlgitud on? On nad siis nüüd väga populaarsed? Mine Pariisis tänavale ja küsi! Populaarsed on Robert De Niro ja Sharon Stone, neid teatakse. Keda nad kirjanikest üldse teavad… Kuskil Londoni raamatupoes on mitu korrust maast laeni raamatuid täis. Kui üks neist on nüüd minu raamat näiteks, mis see teadmine mulle annab, et ta seal kuskil riiulis on? Mulle on olulisem see, et mind Eestis teatakse. Millest siis veel kirjutada? Ikka eesti asjast tuleb kirjutada, ega venelane või sakslane ju seda ei tee.

 

Mitu aastat sa uut romaani “Mees, kes teadis ussisõnu” kirjutasid?

Ma kirjutasin seda põhimõtteliselt 2005. aasta sügisel. Suvel alustasin ja talveni välja. Siis ta seisis üle poole aasta nii arvutis, et ma isegi ei avanud neid faile, enne kui hakkasin kärpima ja parandama ja kirjastajale viisin.

 

Aga see lähtekoht, kust see tuli, Põhja Konn ja ussisõnad?

Eks need kõik ole ju vahendid millegi ütlemiseks. Mind üllatas see, mida Kesküla Ekspressis kirjutas, et kui “Rehepapi” puhul oli kõik selge, miks ta kirjutatud on, siis praeguse raamatu puhul see nii selge ei ole. Ma ise kartsin, et see võib hoopis liiga plakatlik välja tulla. Mu arust on väga selgelt aru saada, miks selline raamat just praegu tuli. Eks ta selline hoiatusromaan ole. Ei, ega ma ei arva, et keegi siit midagi õpib, aga ennustusromaan, keele kadumisest ja…

 

Seda ma mõtlengi, sa kirjutad siin muinasaja lõpust, viimastest metsarahva lastest. Kus see tänane eestlane selles loos on, kuhu ta mahub, milline on ta taust ja mõte? Mul on tunne, et see on isegi liiga paljus allegooriline pajatus. Sa räägid siin palju uuematest aegadest.

Kui see tänapäeva paigutada: toosama raamat võib saja aasta pärast olla täis ussisõnu, mida keegi lugeda ei oska. Kui keegi on seda vahepeal tõlkinud, siis loetakse, aga üldiselt seisab kogu see eestikeelne raamatupagas riiulil, on täis kummalisi ruunimärke, mida keegi lugeda ei oska. Kõik, kes siin elavad, räägivad omavahel inglise keelt. Või maeiteamiskeelt. Mina ei ole kindlasti veel see päris viimane, kes ussisõnu mäletab, kellele Põhja Konn veel mingit väge annab. Aga ma asetasin ennast sinna. Eks see olegi selle raamatu puhul nii, et ega see pole autor, kes siin pajatab, ma olin kogu aeg nagu rollis seda kirjutades: ma ei saa ütelda, et kõik, mida peategelane ütleb ja mõtleb, on minu mõtted. Ta on ikkagi tegelane, seda ei saa võtta minu positsioonina.

 

Kuidas sa seda humoristi ja rahvateenri olemist võtad, on see su jaoks leib nagu iga teine või missioon ka?

Mis humorist ma siis ikka viimasel ajal olen. Mul on see huumorikülg ka kinni Päevalehes. Jumala kolumne kirjutan aeg-ajalt sinna… Ja “Rahva omakaitse”, on see siis nüüd huumorisaade? See on rohkem jutusaade, lobiseme Mart Juurega. Kui see kellelegi naljakas on, siis on muidugi hea. Aga ma teen praegu rohkem teatritööd, näidendeid ja asju.  Lehetöö on selline tore kõrvalhobi.

 

Ajakirjanikuna sa siis ei tunne end?

No ei, ma ei tohigi tunda. Pärisajakirjanikud, kes seda tööd teevadki, elavad teistmoodi. Pingelist ja tihedat elu. Jooksevad ringi ja neil on hästi palju tegemist…

 

Sa muidugi ei loe õhtuse õlle kõrvale parteide programme…

Ma üldse ei loe neid.

 

…aga nad lubavad, et eesti keel ja kultuur ja laulupeod ikka kestavad!

No muidugi!

 

Oled sa mõelnud Hasso Krulli ja ta uuema aja projekti peale. Ta püüab leida mingeid võimalikke juuri või lähtepunkte kuskilt sealt laulupidude ja baltisaksa-mõjulise rahvusliku ärkamisaja eelsest ajast. Seda mõtlemist on Eestis rohkem ja rohkem. On see mingi uus suund, liikumine, ja kas su romaan võib kuuluda sellesse uude suunda?

See kindlasti paigutatakse sinna. Mind on kogu aeg etnofuturistiks nimetatud. Mäletan, kui ma käisin Kauksi Ülle ja teistega Udmurtias, siis ma ka oma üllatuseks avastasin, et ma olin äkki kõva etnofuturist selle seltskonna kõrval. Ma ise pole end kunagi kuskile lahterdanud. Aga noh, arusaadav – ma usun, et ussisõnade lugu on ka just selline materjal, mida võivad hinnata just niisugused inimesed, kes tegelevad selliste asjadega, nagu Hasso Krull või Peeter Laurits või kogu see Lõuna-Eesti kamp. Aga seda raamatut ei tohi võtta kui sellist progressi- või Euroopa-vastast lugu. Sama hästi võib võtta seda ka Euroopa seisukohalt: Euroopal on ka sellised ajateed, mingi periood hakkab lõppema ja võib-olla varsti marginaliseerutakse hoopis, nii et need metsainimesed siin saavad hoopis võrreldavaks eurooplastega. Ja need muud siis moslemitega… või ma ei tea, kes siin tuleviku Euroopas hakkavad ringi askeldama. Praegugi, kui sa lähed Pariisi, siis Jumalaema kiriku esine on täis afrikaanlasi, kes müüvad postkaarte. Vaevalt et nad selle kiriku ajaloost üldse midagi teavad. Nad teevad lihtsalt natuke äri. See on natuke laiem asi.

 

Kui sa selle taustal kirjeldaksid sellise tänase eestlase, iseseisva ajajärgu meelsust… Kummaline, kõrval järjest kurjemaks muutuv militaarne Venemaa ja sees on selline tarbimisjanu, lihtne konsumerism. Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. Kas ongi nii, et kuuekümne aasta pärast on seesama raamat ka täis ussisõnu ja ootab mingit filoloogi, kes tuleks teda uurima?

See on hoopis teine asi, see on sündimuse probleem.

 

Minu arust ei ole see niiväga sündimuse küsimus, eestlasi on ikka vähe olnud.

Mis sa nüüd ajad. Mõtle oma vanaisade, vanaemade peale, peres oli ikka mitu last.

 

Aga see oligi tolle agraaraja mõju. Maatööl on palju inimesi vaja. Urbaanses keskkonnas, linnaruumis, ei ole nii palju lapsi vaja. Seda sa siin ju kirjeldad: et kui külla kolitakse, alles siis hakkas põllul käsi vaja olema…

Tänapäeval kolitakse ka välismaale.

 

Seal ei ole vaja palju lapsi sünnitada.

Põllutöö selles raamatus sümboliseeribki sellist kergemat, moodsamat elu kuskil välismaal.

 

Linnaühiskond ei vaja ikkagi palju töökäsi. Mu arust on see rohkem suhtumise kui sündimuse küsimus.

Vajab ikka. Kriitilist massi. Juba praegu napib mingites eluvaldkondades inimesi.

 

See on siis nagu Veiko Märka luuletuses, et selleks, et rahvas püsiks, on vaja üht miljonit, aga ühel päeval joovad kaks napakat puupiiritust ja…

Noh, peaaegu. Inimesi veel kohtadele jätkub, aga kvaliteet juba kannatab. Seda on ka näha, et lollid istuvad kohtadel, kus nad ei peaks istuma. Sest pole tarku võtta kuskilt.

Aga see tarbimisevärk, ega ideaalühiskonda pole ju kuskil olnud. “Eelmine” vabariik oli täpselt samasugune. Loe Tammsaaret ja Lutsu! Nii elatigi, igal pool Euroopas. Ja kogu aeg on elatud. Ei ole kunagi sellist aega olnud, et kõik inimesed on ausad ja keegi ei taha nautida ja maeiteamidaveel teha. Ma ei suuda kaasa minna selliste Viivi Luige väga hästi kirjutatud aga väga valulevate esseedega, et kui halvasti on kõik praegu ja kui hästi oli vanasti. Vanasti polnud ka midagi hästi, ainult Jaan Krossi raamatust jääb mulje, et Wikmani poisid elasid jõle mõnusasti, kõik olid kole üllad, aga Lutsu “Tagahoovis” või Tammsaare “Pankrotis”, see on see õige Eesti Vabariik. Nii nagu täiskasvanud inimesed asju nägid. Nii et: mölakaid on alati palju.

 

Mis sind uue vabariigi, valimiste juures vabariigi aastapäeva eel niiviisi kõige enam kurvastab? Sest teada ju on, et huumorimehed on loomu poolest väga kurvad. Mis see on, mida sa kardad? Ma ise pakuks, et sa kardad, et ei muutu midagi, et see on kõige hirmsam.

Ei ole, niipalju kui ma huumorimehi tunnen, on nad kõik üsna reipad.

Aga ei, mul küll sellist lootusetust ei ole, et kas me nüüd sellist Eesti Vabariiki tahtsime. Tahtsime ikka. Mida me siis veel tahtsime, et oleks ikka sellised asjad ja patused inimesed nagu igal pool. Einoh, sulidega tuleb võidelda, ja mõnel saadakse sabast kinni ka. Mul on muidugi omad eelistused, keda ma võimul tahan näha. Ma hääletan nende poolt.

 

Mis see vabariigi aastapäev seekord su jaoks tähendab? Ma viin lapse lipuheiskamisele…

Ma ei viitsi kuskile kodust välja minna, see on nii vara ja nii tuuline. Magan parem sel ajal. Ja paraadi ma ka ei taha näha. Noh, mis ma ikka teen, olen kodus, panen teleka mängima, vaatan mingeid asju, võtan viina. Mul on orden, panen selle rinda, siis võtan viina.

 

See kõlab nagu Savisaare jõulud.

Aga nii ju elataksegi. Mis sa siis ikka teed. Vabariik on selline asi, et inimesed vajavad teda siis, kui teda pole. Aga kui ta on, mis sa siis rabeled ja võimled. Siis oledki rahulik. Kangelasi on vaja, kui on mingi kriitiline situatsioon. Vabariigis on üks vaba päev lihtsalt, inimene saab rahulikult istuda päev otsa kodus ja võtta viina ja keegi teda ei tülita.

Mind kutsus president vastuvõtule see aasta, aga ma vabandasin ta ees pikalt-laialt, et Tartu pikk maa ja kodus väike titt, et naist nagunii kaasa võtta ei saa…

 

Võõra naisega ei saa minna jälle…

Ei saa, filmitakse. Ja ma suhtun üldse väga halvasti sellistesse üritustesse – mul ei ole üldse ülikonda. Ma ei saagi musta ülikonda selga panna, kuhu ma ordeni panen, ma tunneks end nagu surnukirstus; must ülikond seostub mul miskipärast surnukirstuga.

 

Kummaline jah, et rahvuslikust projektist, säilimisest ja kasvamisest nagu hoolid, aga kõik see ametlik atribuutika, mis sinna juurde käib, on kuidagi vastik… Jumala ja kirikuga on ka umbes nii.

Jah, täitsa nõus. Mu arust on see tobe, et kutsutakse toredaid lihtsaid inimesi ja siis Õhtuleht kirjutab, et laenutustest on juba kleidid ja frakid otsas. Inimesele tekitatakse tohutu tüli, ta ei saa lihtsalt minna, ta peab jälgima mingit atribuutikat, tunneb ennast halvasti. Miks ta ei võiks minna näiteks kampsunis? Paneb ilusa puhta kampsuni selga ja läheb sinna peole, mis selles siis halba on? Säärane maskiball, mingi stiilipidu… See on muidugi nii sekun­daarne, kõik see vastuvõtt.

 

Tagasi tulles, see su viimane romaan saab kindlasti üheks edukamaks viimaste aegade eesti romaaniks…

Ma siiski usun, et “Rehepapp” jääb edukamaks.

 

Ära nüüd solvu, aga minu arust on “Rehepapp” pealiskaudsem, seal on rohkem säherdust pealiskaudset huumorit.

Ikka solvun. See on, nagu sa tuleks kiidaks nüüd seda kõige pisemat last, et see on kõige armsam ja meeldib mulle kõige rohkem. Teised on ju ka minu lapsed!

 

Minu arust on “Ussisõnades” enam sellist mädahaisu, lausa sellist pisarakiskumist ja kurbustki, mis mulle meeldib. Kui on pulmad, siis pruut ikka murtakse maha…

Muidugi sulle selline asi meeldib, sa oledki siuke naturalist.

 

Kas sa mõtlesid, et teed nüüd säärase tõsisema asja?

Asi oligi lihtsalt selline tõsine, mis sa seal ikka nalja teed. Lugu keele väljasuremisest ongi ju kurb.

 

Kas sulle meeldiks, kui toda lugu lõpetav amokijooks kuidagi tänases Eestis rakenduks, et keegi viiks mingi idee või ideaali nimel asja verepulmani?

Üldsegi mitte, ma olen nii üdini rahulik ja patsifistlik inimene. Aga no samas, ega ma ei imestaks, kui Euroopas midagi säärast võiks tekkida vastukaaluks kõigile sisserändajatele. Miks mitte ei võiks kuskil edu saata mingeid paremäärmuslasi.

 

Venemaa on parim näide vist?

Venemaa on parim näide ja lõppkokkuvõttes võib-olla ongi nii, et Venemaa on üks väheseid Euroopa riike, kus pole säärast võimsat moslemi vähemust. Nad ju puhastavad oma linnu. See on lausa rõve, mis nad teevad! Aga mingil hetkel võib mõni Euroopa riik sellest eeskuju võtta – tõepoolest, nabida tänavalt kinni kõik oma moslemid ja… Ma ei arva, et panna nad koonduslaagrisse, aga kuskile rongi või laeva peale ja riigist välja saata.

 

Eestis pole sellest haisugi. Natsistlikku meeleolu ja marurahvuslasi on küll. Aga kõike seda, mille peale nad probleemid taandavad – juudid, neegrid, homod – neid meil ju peaaegu ei ole.

Meil on hoopis teised mured. Pigem see, et inimesed lähevad ära, inimesi ei sünni juurde. Ma loen väga tähelepanelikult Taagepera artikleid, ja ega keegi ei ole suutnud ju ta väiteid ümber lükata.

 

Mul on lõpetuseks üks klassikaline küsimus. Jäi sul midagi olulist ütlemata, mille küsimiseks ma liiga loll olen?

Vaata, ma ei tunne end mingi eesti asja asjatundjana. Pärast “Rehepapi” ilmumist hakati mind kutsuma konverentsidele kõnelema sellest eesti asjast ja ma pole kunagi läinud. Ma ei tunne end mingi spetsialistina. Mul oli seda kirjutades mingi oma nägemus ja ma kasutasin lihtsalt rahvaluulet, neid motiive ära, et tõestada oma väidet. Ega ma ei tunne ka praegu end mingi eesti asja asjatundjana. Kui mul on mingi idee, millest ma tahan kirjutada, siis ma otsin materjali jälle, mille abil seda lugejani viia. See on selline mööbel, millega lugejale teemat müüa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming