EESTI KIRJANDUS 2008
Mida meeldejäävat ja eredat on siiani kinkinud lõpule jõudev kirjandusaasta? JANIKA KRONBERG: Eesti Kirjandusmuuseumis on üks tuba, kuhu väljastpoolt külalistel pole erilist asja ja kus trükikodadest saabunud suurte sundeksemplaride virnade taga töötab kaks tütarlast. Ma teen sinna asja õige tihti, sest selles ruumis on hästi näha, millist pahna ja pasteeti toodab Eesti trükitööstus. Ja ma panen alati imeks, et vähemalt mingil arvestataval määral leidub sellel raamatute hulgal ka tarbijaskond, kes vääristab paljud need raamatud ka oma kodusesse riiulisse panemisega. Jutt on muidugi raamatust kui niisugusest üldse, tarbe- ja teatme- ja eluabiraamatust teaduse ja ilukirjanduseni, nimetuste uputusest, mis õigupoolest ilmneb ka poelettidel. Majanduskriisist see veel ei kõnele. Vähemalt esialgu mitte. Ent keskendugem algupärasele heale.
Ain Kaalepi „Muusad ja maastikud”, Doris Kareva „DEKA” ja Joel Sanga „Ohvitseride Maja” on tänases päevas juba või peaaegu klassika, mille ilmumist tervitan igal juhul, neile järgnevad Andres Ehini uus kogu „Udusulistaja” ning Hando Runneli „Väravahingede kriiksumist kuulnud” ja vana lemmiku Karl Ast Rumori mõtterännakute järg „Eesti mõtteloo” sarjas, millest üheski pole tulnud pettuda. Uuemat eesti kirjandust valivamalt jälgides on mind kütkestanud eelkõige Anti Saare looming, kellega samaväärse teise semiootiku – kui meenutada 2007. aastal Vikerkaares ilmunud novelli „Jänesekapsa teoreem”, mis mu meelest väärinuks Tuglase auhinda! – Valdur Mikita tänavu ilmunud „Metsik lingvistika” esindab säärast ebaortodoksset humanitaarset mõtet, mille vaimu viljastavaid seemneid ei kammitse teadusbürokraatia kondoomid. Tavapärasemas laadis esseistikast ja kirjandusteadusest oli sündmuseks kahtlemata Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil” ilmumine. Kaua tehtud ja põhjalik, ellujäänute adekvaatseid märkusi arvestav ja seetõttu igale kirjanduslooga tegelevale inimesele usaldusväärset teavet pakkuv koguteos paljude autorite sulest. Selle täienduseks sobib suurepäraselt Anu Saluääre mahukas „Põhjamaadest ja Eestist”. Ja kui ajalookirjanduses ja aegruumis veel kaugemale minna, siis Eesti Ajalooarhiivi väljaandena ilmunud Arvo Teringu „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798” väärib kõrgeimat tunnustust! Ajaloost ei pääse üle ega ümber ja seetõttu on kirjandusega piirnevaist teostest mulle olulisimad Mari Tarandi „Ajapildi sees”, Elin Toona „Ella” ja Hellar Grabbi mälestuste avaköide „Vabariigi laps”. Äsjasel nädalavahetusel veetsin aga mitu head tundi Krista Ojasaare „Unemuusika” saatel Rein Raua „Venda” lugedes. Kuni nõunik ja rektor ise head kirjandust loovad, seni mõistavad nad ka teisi loojaid. Lugegu neid ka ministrid ja rektorite nõukogu! „Vend” on küll väike raamat, aga maiuspalana veenab, et suur eesti kirjandus on olemas ja sellisena ka kellelegi teisele peale autori enese eluliselt vajalik.
Värsked artiklid
Leia veel huvitavat lugemist
