Eesti kirjandusklassikud arstide streigist

Veiko Märka

Arno on väga haige. Juba sellesama päeva õhtul, kui ta jõkke kukkus, hakkasid ta palged õhetama, pea valutama ja öösel tuli palavik. Nüüd on juba kolmas päev, aga haigus ei tagane, veel kõvemaks näib minevat palavik. Lubatakse kutsuda tohter. (O. Luts, „Kevade”) „Siiamaani ei tulnud muidu kuidagi välja. Ma ei saanud kuus neljakümmend rublagi, aga poiss alles lõpetab ülikooli, praegu esimesed kuud tohtripraktikal. Kõike oli vaja – ülikondi ja särke ... noore mehe asi! Ei taha kurta, aga kole raske oli ...”(E. Rannet, „Karikas ja madu”) Meerikese valge arstikittel punase ristiga tasku peal, milles kunagi peitus koguni pehme marlist rätike, ei olnud enam nii helevalge kui varem. Ka ei olnud Meerikesel enam oma toredat valget peakatet, mille järgi juba kaugelt võis öelda, et tegemist on meditsiinitöötajaga. (R. Vaidlo, „Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis”) Marjapuu vaikis tüki aega. Siis nihkus tohtrile ligemale, ikka ligemale ja karjatas äkitselt, nagu lõhkeks tal süda: „T e i e, tohtrihärra, t e i e – t e i e ...” (E. Vilde, „Tooma tohter”)

Ning velsker Madis Jarski, asjatult oodates seda lõikust, on liiast väsimusest juba kolmandat korda uinunud oma mähiste ja rohupudelite keskele, kaotanud oma koduküla rahvasse igasuguse usu ja lugupidamise. – ”Narrivad ainult ausaid inimesi,” pahandab velsker Madis Jarski enne uinumist. On talle kirjutanud mitmed kirjad, on teda palunud kaugelt linnast siia maale tööle, aga tööd pole kuskil.
(A. Gailit, „Toomas Nipernaadi”)

„Vähe on seda õiget, ohvitserlikku taktitunnet järele jäänud, eriti arstide seas.”
(J. Smuul, „Polkovniku lesk”)

„Ta … ta läks koledasti endast välja,” vastas õde. „Sõimas … mind ja teid ka … Kole, kui haiged endast välja lähevad. Ma ei harju sellega vist kunagi ära.”
(T. Kallas, „Insener Paberiti juhtum”)

„Hommikuks oli järele jäänud kaksteist võitlusvõimelist meest. Järgmiseks ööks ainult viis: Lapeteus, Põdrus, Roogas, Pajuviidik ja Haavik.”
(P. Kuusberg, „Andres Lapeteuse juhtum”)

„Te peate ruttu palatisse minema,” sosistasin, „need valgetes kitlites Meedikud tahavad teil maksa ära lõigata ja joodikust Peaarstile siirdada.”
„Issand,” sosistas õnnetu ja hakkas nutma.
(O. Ruitlane, „Naine”)

„Ma arvan, et tohtrid omavahel Timo tervise asja muidugi arutasid, aga minu kuuldes ei võtnud nad seda kõne alla.”
(J. Kross, „Keisri hull”)

„Jumal seda küll teab, mis sest kõigest lõpuks tuleb, aina muudkui treigivad aga teised, aina lasevad aga auru välja,” ütles noorem.
„Häda tuleb, mis muud,” vastas vanem. „Kui tööd ei tehta, kes siis palkagi maksab.”
„Aga näe talvel said treigi eestki makstud,” vaidles noorem vastu.
„Aga kui palju sai surma, kui palju haavata?” küsis vanem.
(A. H. Tammsaare, „Tõde ja õigus” III)

„Keeras selja, läks palatist minema, ja miljon valget kitlit läksid tema järel, ja vanemõde vaatas veel ukselt tagasi – uss!”
(„Polkovniku lesk”)

„Ra-di-di-di…” piiksus radist ja kui hingamise lahti sai, seletas, et just äsja oli ta Kapimaalt vastu võtnud radiogrammi, milles mängukaru Mõmmik palub kukeleegualastele teatada, et nende kõigi poolt väga austatud doktor Meerike ja tema ustav sanitar Ponts-Ontsu on Nukutoast kadunud.”
(„Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis”)

Nipernaadi vaatas asjatundlikult haava – oli purustatud puus ning kriimustatud külg, „Pole siin vaja õpetajat ega arsti,” ütles ta tähtsalt. „Selle tühise vigastusega saame ise hakkama.
(„Toomas Nipernaadi”)

„Tohtreid tuli aga veelgi juurde. Peale oma maja mammade ja papade ka võhivõõraid. Taevas teab, kust nad mu haigusest olid kuulda saanud.”
(E. Vilde, „Minu tohtrid”)

„Madu andku oma mürk ravimite valmistamiseks … Inimeste tervise kaitsel … Kõlab hästi! Ja just meil Nõukogude Liidus, kus inimeste tervis ei tohi olla äritsemise objektiks.”
(„Karikas ja madu”)

Paar päeva hiljem lahkus ka terveks saanud poiss kliinikust. Toomas jäi nelja sängiga haigetuppa päris üksinda.
Ega tea, mis nüüd tuleb – mõtles ta. Üksindus, toas valitsev vaikus ja liikumatus tegid ta rahutuks.
(„Tooma tohter”)

Kati, kes seisis hoovi väravas, julgemata lähemale tulla, jooksis nüüd juurde.
„See ongi põetaja?” küsis Jaak ning jäi tüdrukule otsa vaatama.
(„Toomas Nipernaadi”)

Rehelised vaatavad õudusega pealt, kuidas masinist poisi särgikäisest järelejäänud räbalaid lõhki kisub ja küünarvarre kollase sedelgarihmaga kinni nöörib. Temal kui ilmasõjaaegsel sanitaril käib see kiiresti. Purustatud käe poole püütakse mitte vaadata, süda hakkab pööritama.
(M. Traat, „Tants aurukatla ümber”)

Äratasid selle tohtri rohtude n i m e d mu umbusaldust, siis tundsin järgmisel päeval õudu teise vabatahtliku arsti isikust. See tuli maalt. Juba maalegi oli siis levinud sõnum minu haigusest! Tuppa astus hiiglasuur kurja näoga habemik vanamees.
(E. Vilde, „Minu tohtrid”)

„Minagi olin noor, aga juba nimekas kirurg, mul oli laialdane praksis. Sini-must-valge tundus mulle siis väga puhaste värvidega … Kui mind poleks arreteeritud, oleksin relvaga metsagi karanud.”
(„Karikas ja madu”)

„Aga kui ta nüüd veel kord paluks, südames … härdasti… Kas siis taevaisa tõesti on nii vali, et ta ei halasta? …
Ja ema kummardub oma lapse kohale, palub …
Palub kaua. Kui ta lõpetab, on ta süda kergem, ta loodab jälle, et Arno saab terveks.”
(„Kevade”)

„Seo ise oma silm, pole mul enam aega siin jannata!” hüüab velsker ning jookseb kui vihane härg häärberisse.
(„Toomas Nipernaadi”)

Ma ütlesin talle täieliku rahuga:
„Ma olen polkovniku lesk. Ma olen polkovniku haige lesk. Te kas saadate sanitari või räägime kõrgemal pool!”
Rohkem polnud mul vaja. Ta saatis sanitari.
(„Polkovniku lesk”)

„Väga hea,” ütles härra Maurus. „Kui jumal võtab inimeselt jalad, siis annab ta temale kargud, aga päris ilma ei jäta ta kedagi.”
„Kui ma suureks saan, siis teeb jumal mu jalad terveks, saadab oma ingli, see teeb, sest muidu ei saa ma mehele,” seletas Tiina.
(A. H. Tammsaare, „Tõde ja õigus” II)

Läksidki eite-taati arsti juurde ja see küsis:
– Millega olete seni arstinud?
– Pigi, kanakaka ja muu sihukesega, seletasid eite-taati.
See vihastas arsti ära. Põrutas rusikaga lauale, nõnda et paberid lendasid ja käratas:
– Kasige siis minema. Minge koju, pange oma rohte tagumikule, küll siis kasvavad sinna uued silmad.
(E. Männik, „Pühitsetud viin”)

„Edukaks ja mõjukaks meheks peetakse seda, kes mehkeldab ministeeriumis, kamandab komitees, askeldab aparaadis või intrigeerib instituudis. Koolipapasse või polikliiniku arstisse suhtutakse nagu hädavaresesse.”
(„Andres Lapeteuse juhtum”)

„Varastasin riigilt suutäie piiritust. Tahad, kirjutan seletuse? (Paus) Käsi värises nii, et ei saanud haigusloosse sissekirjutustki teha … Ja tööaeg on mul juba läbi.”
(„Karikas ja madu”)

„Sellest peab kirjutama, just sellest peab kirjutama, missugused sulid need arstid on!”
(„Polkovniku lesk”)

Ta märkas arsti, vaatas teda muiates ja ütles tasa:
„Aa, doktor. Mis parata, teie võit. Algul ajasite mind roppumoodi vihale, nüüd tuleb naer peale. Tulge lähemale, ega ma üle palati karjuma hakka. Nii et hakkame siis sõdima. Las käia. Oligi aeg.”
(„Insener Paberiti juhtum”)

„Edasi – minu teekaaslane Katriin… Kes oli ta varem? Väike pehme selgrooga jaoskonnaarstike, kes oleks heal meelel kaasa hädaldanud iga hädaldajaga. Aga kes on ta praegu? Kohusetruult ja mehiselt sõjast läbikäinud otsustusvõimeline inimene …”
(A. Jakobson, „Kaks leeri”)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming