Eesti kirjanik 2018 on Eva Koff

„Sinine mägi“ on aineselt ja vaimult muusikaline romaan, mida ei saa ümber jutustada ega teistesse meediumidesse tõlkida.

MIHKEL KUNNUS

Eva Kofi romaan „Sinine mägi“ (2017) sai Eesti kirjaniku žürii üksmeelse täisjaatuse osaliseks. Senine retseptsioon on teose mõningase tutvustamisega päris hästi hakkama saanud, põhjalikumad käsitlused ootavad veel oma aega. Kordan siiski lühidalt üle.

„Sinises mäes“ kujutatakse kolme murdelises eas naist murdelistel ajaloohetkedel. Väga heale kunstitekstile omaselt on sisu ja vorm lahutamatud – seda teost ei saa ümber jutustada. Lahutamatus ilmneb terviku, mitte osade tasandil. Teadvuse voolu hood, kire ja elujanu unenäoline fenomenoloogia ning erudeeritud ülevaated materialistliku meditsiini arengust ja selle aluseks olevast inimkäsitlusest moodustavad kogu teost pingestava kontrasti. Pikkade lõikude palavikuline loitsulisus teeb teose tõlkimatuks teistesse meediumidesse (sellest ei saa teha isegi audioraamatut, rääkimata filmist või muust seesugusest). Selle on võimalikuks teinud autori väga hea keeletunnetus ja sõnavaldamine (sama iseloomustab ka toimetajat Jan Kausi), sest niisuguse assotsiatiivsuse vahendamiseks peab olema lugemisprotsess võimalikult automaatne ja takerdumisvaba.

Viimase olulisusest ei saa aru need autorid, kes tahavad kirjakeelt oma assotsiatiivsuse järgi painutada, aga ei mõista, et nii nende tekstide kommunikatiivsus kahaneb, mitte ei suurene. Eva Koff on aga keelele nõtke tantsupartner ning see võimaldab lugejal teose sügavamast muusikast osa saada. Metafoor pole siin juhuslik, sest „Sinine mägi“ on aineselt muusikaline, või veelgi täpsemalt – vaimult.

Eva Koff Liivi muuseumis

Kris Moor

„Muusika aeg ei ole piiritletav, matemaatiline, miski, mille võiks luua inimmõte. See on kogemus. Ja Adelel on tunne, et just praegu, kui tema sõrmede surve klahvidele tekitab hoovuseks sulanduvaid helisid ja õde õmblusmasina taga kuulab vaikselt oma lemmikvalssi, elab esimest korda tulevikuta, kestvas olevikus, milles hirm ja armastus, keelatu ja lubatu, kaos ja kord, rasedus ja Chopini muusika kokku sulavad. Sellel hetkel Ehamaa saalis ei ole Adele ainult keha, või hing, ta on sulam, keegi, kes ei ela, vaid on. Nagu järv. Osa temast imbub sügavale maasse, osa tõuseb auruna õhku, seejärel hakkab sadama, ja vihmapiisk vihmapiisa haaval saab Adele uuesti täis“ (lk 279). Neil hetkedel on ta teispool head ja kurja, ütleks Nietzsche, muusika vaimust sündinud tragöödia on elujaatav, positiivne. See, mis oli kõnekas Nietzsche „Tragöödia sünni“ puhul, on kõnekas ka „Sinise mäe“ kangelannade omailmades – Sokratese ja Jeesuse täielik kohalolematus.

„Tiisikushaigetel tattninadest moralistidel“ (Dostojevski) siin kohta ei ole, siin armastatakse ja joovastutakse oma looduslikust antusest. Kuigi on õnnetut armastust ja haigetsaamist, ollakse oma instinktistikuga kooskõlas ja elujaatav. Abjektsioon on nendest omailmadest pagendatud, siin elatakse täiel rinnal ja võbelevate sõõrmetega.

Peategelaste soo ja ea tõttu on valdav naisperspektiiv. See võiks pakkuda soouuringute vaatenurgast põnevat materjali, kuid tuleb öelda, et üldine modaalsus on ohvrifeminismiga vastandlik. Kuigi tütarlapsed saavad ülikooli seetõttu, et noormehed on saadetud rindele, ollakse piisavalt hea reaalsustajuga, et mitte näha seal järjekordset meesprivileegi (privileeg tappa), vaid üksikisikut ületavat ajaloolist jõudu, mis nii mõnelgi sõna otseses mõttes mürsukilluga näo puruks rebib. Peategelaste iga rõhutab soolisust seetõttu, et see on see iga, mil soosuhtlus on ääretult oluline. Kuid ka siin on soosuhtlus muusikalisest elutundest läbi imbunud joovastav tants ja naalduv kaasavool, mitte vimmas õiguslaste umbusklik leping. See kõik on siiski mitmekihilises teoses pelgalt üks tasand.

Noorte kultuurikriitikute veebiajakirjas Kaktus on Marta-Liisa Talvet kõrvutanud „Sinist mäge“ Thomas Manni „Võlumäega“ (18. II 2018). Tõsi, üks „Võlumäe“ oluline temaatiline liin on ka „Sinises mäes“ keskne, nimelt meditsiin, see humanistliku vaimu erivorm. Seevastu Manni ja Kofi ande- ja väljenduslaad on täiesti isesugune. Lähemad Kofi kirjanduslikud sugulased on võib-olla assotsiatiivse kirjutusviisi meistrid Mihhail Šiškin, Olle Lauli ja ehk ka Jüri Ehlvest.

Nagu öeldud: seda teost ei saa ümber jutustada. Pikalt tsiteerimiseks pole ruumi ja lühidalt tsiteerida pole mõtet, sest lühike muusikatsitaat on kõigest tähenduseta piuksatus. Ka mu paar eeltoodud osutust on ebaõiglaselt moonutavad ja disproportsioneerivad muljet. Selle raamatu puhul saab ainult soovitada ise lugeda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht