Eesti kultuuri saadikud ookeani taga

Epp Petrone

Kristiina Ehin ja Silver Sepp jõudsid äsja tagasi oma kuu aega kestnud Põhja-Ameerika tuurilt. Ehin esitles Kanadas ja USAs oma kahte sel aastal USAs ilmunud raamatut, „In a Single Breath ⁄ Ühe hingetõmbega” ja „1001 Winters ⁄ 1001 talve”, Silver Sepp esitles oma debüüt-sooloplaati „Mis asi see on?” ning koos esitlesid nad oma luuletuste, laulude, lõõtsmooniku ja fantaasiapillide vahendusel Eesti kultuuri.

Laias laastus võib tuuri jagada kaheks: esinesite väliseestlastele ja lihtsalt ameeriklastest luule-muusikahuvilistele.
Ehin: Meil oli kolm esinemist väliseestlastele. Ülejäänud üheksa olid ingliskeelsele publikule.

Mis keeles te esinesite?
Ehin: Esinesime nii eesti kui inglise keeles. Ameeriklastele esinedes lugesin alati ka mõne teksti eesti keeles, kuid üldiselt esitasin tõlkeid. Silver improviseeris ka inglise keeles, kuigi enamasti olid tema laulud eesti keeles. Meil on ka üks ühine lugu, mida laulame ja saadame kahekesi „Viimased lumeta päevad ⁄ The Very Last Days Without Snow”, mis on kahes keeles minu sõnadele.

Enne teie minekut pakkus furoori küsimus, kuidas õnnestub Silveril lennukisse saada oma suur naelu täis löödud võrguhargist tehtud fantaasiapill. Kuidas sellega läks?
Ehin: Piiril tunti selle vastu küll elavat huvi, kuid lõpuks õnnestus seletada, et see asjandus on nii tugev, et ei purune, isegi kui väga tahta. Ja kui Silver seletas asja uurivale piirivalvurile, et see on „muusikainstrument”, siis vaadati teda ikka väga kaastundliku näoga. Eks lähebki vaja elavat fantaasiat, et ette kujutada, kuidas sellest naelu täis ürgaegset relva meenutavast pakust võiks mõni heli välja tulla.

Mida õppisite sellel tuuril maailma kohta, missugust inspiratsiooni saite?
Ehin: Kogesin veel kord, et maailma ajalugu on olnud tormine nähtus ja see on inimesi laiali pillutanud … Hea, et on olnud riike nagu Kanada ja USA, kes on põgenikke vastu võtnud. Üritasin ette kujutada, mis tunne võis olla esimese põlve väliseestlastel 40ndatel. Esimest korda jõudis mulle teravalt kohale see, et kuigi põgeneti nii-öelda omal otsusel, oli koju tagasipöördumine võimatu. Püüdsin ette kujutada, kui Eesti uksed oleksid minu jaoks kinni, kui see koht saakski eksisteerida vaid mälestustes ja unistustes.
Väliseestlaste seas on praegu palju noort rahvast, kellel veel kodumaaga reaalne ja toimiv suhe, ka paljud põlisemad väliseestlased on seda sidet hoidnud ja iga kord, kui kuulen kolmanda ja neljanda põlve väliseestlasi eesti keelt rääkimas, tunnen peaaegu et hardust. Kuid ka kõige vanem põlvkond on väga elujõuline. Kanada Eesti vanadekodus Ehatare on keskmine vanus 94 ja kui lisalooks „Kungla rahvast” telliti, hakkas Pätsu pilt seinal värisema, nii kindel ja mürisev oli nende kaasalaulmine.

Silver mainis, kuidas New Yorgis räägiti nostalgilisel toonil, kui mõnusad olid elektrivabad päevad aasta tagasi pärast Sandy orkaani.
Sepp: Jah, räägiti, kui hea oli taskulambi ja küünalde valgel pokkerit mängida. Ja et oli väga kurb, kui elekter tagasi tuli. Üks sõber luuletaja kiitis, et istus kolm päeva kodus teki all ja kirjutas luuletusi. Sellist inspiratsiooni polevat tal varem olnud.
Kas oli tunda, et ka teie olite justkui ürgse aja sõnumitoojad? Oli teie sõnum ja esitamisviis publikule üllatav?
Ehin: Niimoodi ma ei mõelnud. Tegime ikka seda, mida oleme harjunud ka Eestis tegema, ilma et oleksime püüdnud olla Ameerika jaoks eksootilised.
Aga paljude inimeste vastukaja oli see, et mõjusime väga eksootiliselt ja isegi esoteeriliselt. See viimane sõna mind natuke üllatas, aga see on ka mõistetav, kui vaadata sealset uskumuste paljusust ja identiteetide virvarri. Tavapärasest USA luuleõhtust erines meie žanre siduv esinemine ilmselt tunduvalt. Paljud ütlesid, et meie esinemisi oli raske žanriliselt määratleda: segu luulest, laulust, proosast, pillimängust, tantsust ja jutuvestmisest. Mõni esinemine sai akadeemilisemat laadi, teine jälle selline, et keegi istuma ei jäänud ja pidu ning tants ei tahtnud lõppeda.

Milline teie esinemistest oli erilisim?
Ehin: Mulle meeldis väga Grolier Book Shopi esinemine, see on Ameerika vanim luulepood. Seal raamaturiiulite kohal on fotod kõigist luuletajatest, kes seal üheksakümne aasta jooksul on esinenud: biitnikud, Eliot jne. Kohe seal kõrval on Harvardi ülikool ja linn, mis on ääretasa noori täis. Tundsin, et seal poes oleks tahtnud mitu päeva veeta ja Cambridge’i peal hulkudes samuti.
Mulle meeldis ka hästi meie esimene esinemine Toronto Tartu kolledžis. Huvitav on Kanadas see tunne, et astud lennuki pealt maha ja Eesti kestab muudkui edasi – võimalust inglise keelt rääkida saad haruharva. Väga huvitav oli Piret Noorhane korraldatud sümpoosion „Väikesed kultuurid suures maailmas”. Ja New Yorgi Eesti Maja ja Washingtoni Eesti saatkonna esinemine olid samuti meeldejäävad.
Sepp: Ka Public Library New Yorgis oli meile ahvatlev koht, kuhu tahaks veel tagasi minna. See oli reisi kulminatsioon, kus tundsime end kõige vabamalt ja ühtlasi kindlamalt. Long Islandi ülikoolis olid aga kõige avatumad tudengid, kes tulid veel pärast tänaval juurde ja tegid juttu sellest või teisest kujundist mõnes laulus või luuletuses, mis oli meelde jäänud. Selline tagasiside on haruldane.
Ehin: Public Library esinemisel oli mulle palju üllatushetki, kus mul polnud aimugi, mis nüüd järgneb … aga kõik läks hästi ja hoogsalt ning oli tunne, et saalis viibis tõepoolest keskmisest kirjandusteadlikum publik, kes julges end väljendada ka aplauside ja vahehüüetega. Suur tänu New Yorgi Eesti konsulaadi kultuurikoordinaatorile Kristi Roosmaa Tootellile, kes selle esinemise korraldas.

Kas Washington D.Cs Euroopa Liidu esinduse ruumides ülesastumine oli ametlikum-akadeemilisem?
Ehin: See oli esinemine suurele ja väga soojale publikule. Publiku hulgas oli palju diplomaate ja Euroopa Liidu ametnikke. Imestasin, et nad jõuavad oma kiire töö kõrvalt olla nii huvitatud ja kaasa elada. Veel suurema mõnuga regilaulu kaasa laulvat publikut annab otsida! Täname Maria Belovasi Washingtoni Eesti saatkonnast selle esinemise korraldamise eest.

Enne reisi oli teil plaanis proovida ka tänavamoosekandi tööd. Kas tegite selle ära?
Sepp: Selle korraldamine nõudis suuremat vaeva, kui alguses tundus. Fantaasiapillid vajavad kõrvale korralikku tehnikat. Vaja oleks läinud kõlarit, auto­akut, kaubakäru ja vooluinverterit. Ja seda võõras linnas saada oleks olnud suur organiseerimine. Astusime siiski spontaanselt üles ühes avatud mikrofoniga pubis ja vastuvõtt oli väga soe.

Kristiina, räägi, kuidas sa põhjustasid publiku hulgas kahinat looga, et elasid kümme aastat ilma telekata.
Ehin: See oli William Patersoni ülikoolis New Jersey osariigis. Jah, Eestis see asjaolu nii suurt tähelepanu ei ärata. USAs on see asotsiaalne ja äärmuslik, kui sul telekat pole.
Eks see tundub neile põnev, samamoodi nagu Sandy orkaani elektrikatkestus. Rääkisin ka sellest, kuidas ma elasin aasta aega Mohni saarevahina asustamata saarel. Mitu inimest tuli minult pärast esinemist küsima, et kas nad saaksid ka sinna saarele kandideerida või siis vähemalt mingi stipiga Eesti tulla, et proovida, kuidas selline looduslähedane elu oleks.

Kes teil seda Ameerika tuuri korraldada aitas?
Ehin: Reisi rahastasid Eesti Kultuurkapital ja kultuuriministeerium. Suur tänu! Täname ka Eesti Kirjanduse Teabekeskust abi eest.
Peamine reisi korraldaja oli aga minu tõlkija Ilmar Lehtpere. On lausa hämmastav, kui hästi ja detailselt oli ta kõik läbi mõelnud, nii et neljanädalane reis mitme suurlinna vahel sujus ilma ühegi logistilise viperuseta.

Kui reisil olite, jõudsid teieni ka head uudised Euroopast: Ilmar Lehtpere inglise keelde tõlgitud „1001 talve” määrati Londonis Popescu Euroopa tõlkeluule preemia nominendiks ning Silver sai Eestis parima instrumentalistina etnokulbi. Millised on teie plaanid edasi, nii loominguliselt kui ka reiside mõttes?
Ehin: Kevadel on meid kutsutud USA läänerannikule esinema. Talvel oleme peamiselt Eestis. Mina pean uue raamatu plaane, Silver arendab uusi lugusid ja pille.

Kristiina Ehini ja Silver Sepa Põhja-Ameerika reisipäevikut saab lugeda aadressil: www.vuhisevpilv.wordpress.com.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming