Eesti naljakirjandus: müüt, laat ja tegelikkus

Veiko Märka

15. septembril Kadriorus Eduard Vilde majamuuseumi ees ja sees peetud traditsiooniline raamatulaat oli seekord pühendatud naljakirjandusele (eelmised kaks reisi- ja lastekirjandusele). Kohapeal avanes sootuks teine pilt: huumoriürituse asemel oli tegu stiilipuhta lastele mõeldud meelelahutusega. Lapsed olid esikohal nii publiku seas kui laadalettidele kuhjatud raamatuvalikus. Huumorit praktiliselt polnud, kui välja jätta ajakirja Pilkaja nähtav panus. Pilkaja leti taga igavlev Raimo Aas ei teinud saladust sellestki, et paari tunni jooksul oli vaid paar inimest küsinud, mis see Pilkaja on: „Jääb mulje, et inimesed on siia tulnud teise mõttega.” Aas ei jätnud meenutamata sedagi, et alles sel kevadel tegi ühes väga populaarses telesaates saatejuht ettepaneku asutada Eestis huumoriajakiri (tegelikult ilmub Pilkaja juba 2011. aasta aprillist). „Kodutöö on tegemata isegi nendel prominentidel, kes peaksid asjaga kursis olema. Üldine hinnang on, et mitte midagi meil huumori alal ei ole.” Tähekese peatoimetaja Ilona Martsoni eestvõttel said lapsed täiendada humoristide (Vilde, Luts, Juur ja Kivirähk) portreesid ja seetõttu empiiriliselt diskursusesse sulanduda. Lemmikvõtteks oli Mart Juurele sarvede pähejoonistamine. Andrus Kivirähk arvas laste eelistamise kohta huumori arvelt: „Kui laat oleks tõesti ainult naljakirjandusele pühendatud, tuleks siia kaks väikest letti ja kõik. Aga lastekirjandus on ise reeglina naljakas. Ja kui mõned asjad ei ole, nagu Astrid Lindgreni „Vennad Lõvisüdamed” ja „Mio, mu Mio”, siis mina neid oma lastele lugeda ei annaks.” Lastekirjandusele orienteeritust tõestas Kivirähk ise seeläbi, et ostis laadalt raamatu, mis sugugi huumori alla ei mahu – Eno Raua „Triin ja päike”.

Mart Juur: „Pidudega on ka selline asi, et planeerida võib ühtemoodi, välja tuleb aga teistmoodi. Peaasi, et lõbus oleks. Ja siin on ju lõbus. Peaasi, et põnnid on kohal ja neil on tore olla. Lapsed on alati nõus naerma – ka lollide naljade peale. Rein Rannapi kontserdile näiteks laste ja naljaga juba ei meelita.” Hiljem osutab Juur lähenevale Kivirähale ja küsib retooriliselt: kes sealt tuleb – laste- või naljakirjanik?

Kahe leti kujundis peitub ilmne tõde. Olen ise pealinna suurte raamatupoodide naljariiuleid revideerides veendunud, et domineerib rämpshuumor – peamiselt kõikvõimalike anekdoodikogumike näol. (Viimastest headest uudistest tasub ära märkida Contra „Tugitoolitšempioni eined”.) Kui head nalja otsida, tuleb pöörduda pigem ilukirjanduse või elulooraamatute letti (Eino Baskin, Sulev Nõmmik, Ervin Abel; ka Contra nimetatud üllitis kvalifitseerub vabalt elulooraamatute žanri). Esimeses on aga võimatu orienteeruda ja teine on huumorist siiski liiga hõre.

Ilmar Trull tunnistab pärast esinemist otse, et tema luges ainult lasteluuletusi, paar tükki ehk olid „piiripealsed”. Ka Kiviräha ja Juure esinemine ehk meeste endi sõnade kohaselt „sujuv vestlus kõigest ja ei millestki”, kus publiku hulgas prevaleeris juba vanem seltskond, jõudis jutujärjega otsekohe ja jäävalt lastekirjandusse. Kõlama jäi teoreetiline üldistus, et lastekirjanduses kasutatakse sageli naljakirjandusega analoogilisi võtteid, näiteks tegelaste vähendamist (Viplala, Karlsson, naksitrallid, Sipsik jne) või mõõdutundetut suurendamist. Juure väitel aga on Rebase-Rein hullem anarhist kui Mihhail Bakunin.

Lasteüritusele kohaselt ei pakutud laadal tilkagi alkoholi. Ometi ütles juba Ervin Abel filmis „Siin me oleme”: „Ma olen eluaeg nalja- ja napsimees olnud”, pannes need kaks tegevusharu endastmõistetavasse seosesse.

Ühest küljest on selge, et head nalja ei saa kunagi liiga palju ning ebakindlad ja vaesed ajad võimendavad seda vajadust veelgi. Teisest küljest on selge ka see, et huumorit on raskem viljeleda kui mis tahes muud kirjandusliiki, sest siin ei saa lugejat eruditsiooniga petta, stilistiliste võtete abil hämada, kultiveerida vormi sisu arvelt, toetuda eeskujudele. Ehk nagu kõlab Juhan Peegli aksiomaatiline väide: „… olen üliõpilastele sada ja üks korda rääkinud, et nali kas on või seda ei ole. Mingit vahepealset astet ei ole.”

Ühte laat igatahes tõestas: huumorile spetsialiseerunud ja laiemat publikut hõlmavat kirjanduslikku kommertsüritust on Eestis võimatu korraldada.

Või siiski „peaaegu võimatu”?

Kumb oli kõvem naljamees, Vilde või Tammsaare?

Raamatulaadaliste seas liikus ka „ehtne” Vilde, kes üritusi sisse ja välja juhatas, enne Juurt ja Kivirähka aga esimese igatsetud „Tokerjad” ette luges. Avatud oli muuseumi püsiekspositsioon. Sealsamas Kadriorus asub teadupärast ka teise eesti kirjandusklassiku A. H. Tammsaare majamuuseum. Kuigi „naabrimehed” jõuti olla alla kahe aasta, Tammsaare kolimisest aastal 1932 kuni Vilde surmani 1933. aastal said suurmehed kaasaegsete mälestuste kohaselt hästi läbi ja ajasid jalutuskäikudel juttu, kuigi Vilde oli juba haige ning Tammsaare seltsivusega teadupärast ei hiilanud. Kõik see kehutas uurima, kumb oli kõvem naljamees – Vilde või Tammsaare? Vastavad spetsialistid.

Ilona Martson: „Huumori tajumine on subjektiivne, aga kui võtta, kumb on naljakam, siis raudselt Vilde. Tema 1952. aastal ilmunud kogumik ”Nali ja pilge” tundus mulle lapsena lugedes ikka väga naljakas – eriti ”Vigased pruudid”. Mina ütlen, et Vilde on meie O’ Henry. Tema avaldas ajakirjanduses lühilugusid, mis panid inimesed naerma. Muidugi avaldas ta hiljem ka pikki romaane, mis pole põrmugi naljakad. Aga vaata ise, Vilde portree on mul siin lastele joonistamiseks välja pandud, Tammsaaret ei ole.”

Mart Vabar (lastekirjanik ja laadakaupmees): „Ma ei tea, millega seda naljakust mõõta. Füüsikas mõõdetakse kõvadust pallides, aga nalja? Kui minna luubiga võrdlema, siis minu meelest on Tammsaare naljakam, kuigi tean, et enamus ei ole minuga nõus. Võib-olla arvan nii sellepärast, et kunagi pidin teda koolis kohustusliku kirjanduse korras lugema. Siis see polnud naljakas, aga hiljem, viie või kümne aasta pärast, hakkasin naerma. Tal on väga pika vinnaga naljad.”

Ilmar Trull: „Ei oska öelda. Pean meelde tuletama, pole kummatki kaua aega lugenud. Aga ma olen kuulnud, kõlakate põhjal, et Vilde oli kõvem naljamees. Kui peaksin viktoriinis sellele küsimusele vastusevarianti valima, siis ütleksin, et Vilde.”

Berit Kaschan (Tammsaare muuseumi pedagoog): „Eks nad olid mõlemad väga head naljamehed. Tammsaare oli just siseringis, lähedaste keskel, väga kelmikas inimene. See on huvitavaks täienduseks temast loodud avalikule kuvandile. Ega ilma huumorimeeleta – nii loomingus kui isiklikus elus – suureks autoriks ei saa.”

Raimo Aas: „Kui arvestada Vilde reaalseid tulemusi, siis kahtlemata tema. Ta oli ju pärast 1905. aasta revolutsiooni kogu Venemaal tagaotsitav – vist isegi tagaselja surma mõistetud. Tammsaare millegi selliseni ei küündinud. Satiirikuna oli Vilde kindlasti parem, aga ka humoristina. Tammsaare nii odava asjaga nagu ajalehesatiir ei tegelenud, ehkki pikemas vormis teostes nagu „Põrgupõhja uus Vanapagan” ja „Kuningal on külm” on ju satiiri küll. Aga lühida, terava nalja poolest – kas või „Kaagis” – oli Vilde kõvem.”

Andrus Kivirähk: „See on raske küsimus. Vilde on häid komöödiaid kirjutanud – „Tabamata ime” on minu meelest ka komöödia. Tammsaare polegi üritanud spetsiaalselt nalja teha. Aga kas või Oru Pearu seiklused on puhas huumoriklassika ja ka härra Maurus on väga koomiline tegelane. Varane Vilde oli naljakas, kuid oma hilisemates romaanides läks ta väga tõsiseks kätte. Kirjanikuna meeldib Tammsaare mulle rohkem, Vilde ajaloolist triloogiat ma lihtsalt ei jaksa lugeda.”

Mart Juur: „Ikka Vilde. Tal oli vähem kinnismõtteid, programmi, mis oleks loomist painanud. Tammsaare on tudengipõlves, kui tal tervis korras oli, päris naljakaid asju kirjutanud. Hiljem valdab tema teostes mingi lömastav idee, mis võib kogu nalja tappa. On puhas sigadus, et meie luuleantoloogiates puudub Vilde „Tokerjad”. See pole mitte ainult Noor-Eesti paroodia, vaid ka konteksti tajumata väga vaimukas luuletus. See muutis Noor-Eesti eksalteeritud, hüsteerilise eneseavalduse normaalseks loomulikuks teoseks. Ja „Tabamata imet” võib tõlgendada ka nii, et Leo Saalep oligi väga hea viiuldaja, aga kohalikud joped ei saanud sellest mõhkugi aru. Tammsaarel on muiet küll, aga tavaliselt satiirilises võtmes. Vilde tegi nalja nalja pärast, eriti kui ta veel noor oli ja veri vemmeldas. Vänged mehed olid muidugi mõlemad.”

Kokkuvõttes küsitlus niisiis lõplikku tõde välja ei selgitanud. Kord on Vilde peal ja Tammsaare all, kord vastupidi. Litsid mehed need Kadrioru omad!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming