Eesti oma „Lohejooksja“

Globaliseerumine võib tähendada turustusstrateegiat, mida esitletakse kui meid üksteisele lähendavat väärtust, aga ka hoopis kõigi erisuste tunnistamist ja nendest huvitumist.

MATHURA

Mis haiget teeb, see õnnistab.

On pimedus su küünal.

Rumi

Mullu ilmus kirjastuselt Tänapäev Aleksander Aina debüütromaan „Pimeduses kulgeb tee“. Rahvusraamatukogu andmebaas kinnitab, et teos ilmus pseudonüümi all. Kuna aga kirjastaja on autori tegelikku identiteeti kiivalt saladuses hoidnud, põigeldes kõrvale isegi Betti Alveri auhinna žürii järelepärimiste eest, on raske lõpuni kindel olla, et tegu on ikka päriselt debüüdiga. Kahtlust toidab tõik, et raamat on stiililiselt väljapeetud, olgugi et oleks vormistuses väärinud veidi hoolikamat viimistlemist (jutumärkide segadusttekitav puudumine otsekõnes, taandrea puudumine üksikutel puhkudel). Autor oskab sõnaga ilmselgelt ümber käia ja toimib endale tuttaval territooriumil, näib nii elu- kui ka kirjanduskogenud.

Ent olgu teose täpse autorsusega kuidas on, teos on eesti kirjanduse kontekstis kahtlemata omalaadne ja väärib tähelepanu – tegu on ilmselt esimese algupärase eestikeelse ilukirjandusteosega, mille tegevus toimub Afganistanis. Raamatut lugedes on selge, et see ei ole pelk ettekujutus sellest maast, vaid autor on Afganistani olustiku ja eluga tõepoolest väga hästi tuttav.

Kauge maa varjatud pale

Ei ole seetõttu vist üllatav, et seosed, mis „Pimeduses kulgevat teed“ lugedes esimesena pähe kargavad, ei pärine mitte eesti kirjandusest. Õigupoolest sobiks teos suurepäraselt viimase paari-kolme aastakümne postkolonialistlikku kirjandusdiskursusse, kus üha enam kerkivad esile endistelt koloniaalmaadelt pärit autorid, kes kirjutavad varasema koloniseerija keeles oma kodumaast või sellest, kui raske on kodumaalt lahkunuil kunagiste koloniaalimpeeriumide tänapäevastes metropolides hakkama saada. Meenuvad nimed nagu Tahmima Anam, Khaled Hosseini või Kiran Desai jpt, kusjuures tuleb tunnistada, et paradoksaalselt mõjus „Pimeduses kulgev tee“ mulle puhtama ja värskemana kui näiteks Anami paljukiidetud „Kaotuse pärand“ või Hosseini „Ja mägedelt kajas vastu“. Erineb muidugi see, et eestlasel puudub Afganistanis igasugune koloniaaltaak, nagu ka see, et „Pimeduses kulgeb tee“ on kogu ehedusest hoolimata jutustatud sisserändaja, mitte kohaliku inimese perspektiivist. Ses mõttes võiks Aina raamatule paralleele tõmmata pigem veel kaugemast minevikust, nagu näiteks E. M. Forsteri raamatuga „Teekond Indiasse“ (1924), aga miks mitte ka uusaegsete autobiograafiatega, nagu Gregory David Robertsi „Shantaram“ või Radhanath Swami „Teekond koju“, kus valge inimene Indiasse rändab ja leiab selle esmapilgul veidra ja kummalise kultuuriga lõpuks suurema osaduse kui oma algupärase keskkonnaga. Ka „Pimeduses kulgeva tee“ puhul jääb õhku küsimus, kui palju on raamatus fiktsiooni ja kui palju biograafiat – hoolimata raamatu alguses antud hoiatusest, et kõik raamatu tegelased on autori fantaasia vili.

Kõik nimetatud teosed on omal moel näited globaliseeruvast maailmast, ilmutades ühtlasi potentsiaali, mida kokkupuude võõraste kultuuridega meile tegelikult võiks anda. Tundub, et „globaliseerumise“ pealtnäha ühetähenduslik mõiste kannab endas tegelikult üksjagu ambivalentsust – globaliseerumine võib tähendada nii turustus­strateegiat, mille käigus maailma suunatakse tarbima kõikjal samu tooteid ning teatud määral ka sama kultuuri (Hollywood, angloameerikalik popmuusika jm), esitledes seda kui meid üksteisele lähendavat väärtust. Ent tegelikult võiks globaliseerumine tähendada ju ka hoopis kõigi erisuste tunnistamist ja nendest huvitumist, isegi siis, kui mõni neist jääbki üle kultuuripiiride puutumatuks.

„Pimeduses kulgeb tee“ on näide viimasest. Mõnes mõttes on tegu lausa islami kultuuri apologeesiga, mida rõhutavad peatükkide motodeks valitud värsikatked islami luuletajailt – või siis ka üks darikeelne vanasõna. (Mis kinnitab veel kord, et autor tunneb keskkonda, millest kirjutab.) Autor näitab loo käigus, et maal, millest tavaliselt mõtleme vahest oopiumimoonikasvatuse, usuhullude ja sissisõja kontekstis, on palju sügavam põhi kui pealtnäha paistab. Islami traditsioonil (viidates antud juhul ennekõike sufismile) on aastasadadepikkused juured ning sealne müstitsism püsib selle vastuolulise religiooni pealispinna all eheda ja elava õpetusena tänapäevani. Religiooni mitmekihilisust rõhutab siin seegi, et raamatu lõpus ilmuv salapärane Õpetaja on oma kodumaalgi justkui põlualune. See annab mõista, et väliste tavade all elab sageli sügavam, varjatud, võimule ebamugav tähendus.

Kaader Marc Forsteri filmist „Lohelennutaja“ („The Kite Runner“, 2007). Film põhineb Khaled Hosseini 2003. aastal ilmunud samanimelisel romaanil (ee „Lohejooksja“, 2008). Filmis mängivad kaht peaosalist lastena Zekeria Ebrahimi (vasakul) ja Ahmad Khan Mahmoodzada.

Romaan või reisikiri?

On kindlasti sümpaatne, et raamatu peategelane on võõrale kultuurile vastuvõtlik ja samal ajal prii teesklusest, et too kultuur teda kunagi päriselt omaks võtab. Ta jääb alati ja teadlikult kõrvaltvaatajaks, mis aga ei välista dialoogi, huvi ja austust millegi endast väga erineva suhtes. Just see üheaegne lähedus ja distantseeritus tundmatu suhtes annabki ehk loole nauditava värskuse, päästes selle vajadusest tõestada ühe või teise maailmapildi suuremat adekvaatsust või õigsust. See, kas loost läbi käivad klišeed – joobarist soome haritlane, ema tiiva alt lahkunud mässumeelne tütar jt – on pigem kistud või tõepärased, on seejuures maitseküsimus. „Pimeduses kulgeb tee“ ei kutsu lugejat üles ei kaastundele ega isegi kaasaelamisele, ei kisu pisaraid ja sentimente, vaid ootab ennekõike lugeja valmidust tunnistada erinevaid maailmakäsitlusi ja eluviise, näha elamise võimaluste paljusust.

Paradoksaalselt jääb raamat seeläbi distantseerituks ka ühest konkreetsest lugejaskonnast – puudub tunne, et see kõnetaks spetsiifiliselt eesti lugejat. Rääkides maailmast, eeldab see justkui ka globaalset lugejaskonda. Tõsiasi, et teos on kirjutatud eesti keeles, näib pigem asjaolude kokkusattumisena ja autori päritolu teadmata võiks seda peaaegu et sama hästi pidada tõlkeraamatuks. Siit kerkib omakorda küsimus, kas autor suudaks jutustada sama veenva loo ka muud kultuurikeskkonda kasutades – või toetub „Pimeduses kulgeva tee“ tugevus puhtalt sellele, et autor on valinud endale tuttava ja turvalise „mänguväljaku“, kus tunneb end targemana kui lugeja ning kus suudab olla teejuht teise kultuuri juurde, mitte pelgalt loovestja. Universaalsus võib sedasi olla omal moel ka kitsendav; mitmekultuurilisus võib osutada pinnapealsuseks, või kui mitte seda, siis võib juhtuda, et huvitava ja omanäolisena mõjutakse vaid sellepärast, et tuntakse eri maid ja kultuure. Lihtne on võtta mõni kauge kultuur ja jäljendada selle tähendusi välise „miimika“ abil, hoopis pikem tee (pimeduses kulgev tee) – mida raamatus otsitav tütar püüab ilmselt läbi teha – on jõuda teise kultuuri väärtuste ja järeldusteni iseenda sisemise kasvu kaudu. Kirjanduse seisukohalt on mitmekultuurilisuse puhul oht kammitseda oma jutustus või romaan ilukirjanduslikuks reisikirjaks.

Aleksander Aina on üldjuhul suutnud neid karisid oma raamatus vältida. Kui veenvalt, sellele annab küllap vastuse tulevik, juhul kui autor ka edaspidi kirjandusloomele truuks jääb – kui vaid endasse usub. Pseudonüüm näib antud juhul aga väljendavat kõhklust. Tuleb märkida, et lugu lugedes jäi mulle selgelt tunne, et hoolimata mehe kirjanikunimest jutustab seda tegelikult naishääl, nii nagu ka raamatu peategelane on naine. Tema elutunnetuses ja kirjeldusviisis on palju naiselikkust, ka emalikkust. Keerleb ju narratiivgi ema ja tütre keeruka omavahelise suhte ümber. Ja kui järele mõelda, kes siit maalt Afganistani ühiskonda ja kultuuri nii palju süvitsi võiks tunda, nagu see säärase raamatu kirjutamiseks vajalik on – ja kes ei ole seejuures missioonilt naasnud sõdur –, siis ega eriti palju valikuid lauale jää. „Pimeduses kulgeb tee“ on tervitatav uus värv meie kirjanduspildis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming