Eesti proosa 2007 – kultuuri ja tsivilisatsiooni vahel

Peeter Helme

Mehis Heinsaare magus melanhoolia kõlab justkui vastus Oswald Spengleri seisukohale, et tema ajalookäsitlus ei kutsu mitte üles resigneeruma, vaid stoiliselt taluma seda, mida toovad tänapäev ja tulevik.

Teadupärast avaldas saksa filosoof ja kultuuriloolane Oswald Spengler aastatel 1918 ja 1922 oma suurteose „Õhtumaa allakäik” mõlemad köited. Nendes teostes püüdis ta asendada tolleks ajaks välja kujunenud arusaama inimkultuuri ajaloost uue käsitlusega. Kui seni oli räägitud ürgajast, vanaajast, keskajast ja uusajast, siis Spengler käis selle asemel välja süsteemi, kus üksteisest sõltumatult sünnivad, elavad ja surevad erinevad kultuurid.1 Spengleri ettekujutuses oli neid seni olnud kaheksa ning ta ise pidas oma süsteemi eeliseks globaalset lähenemist, vastandades seda senisele eurotsentristlikule maailmapildile, mis püüdis kõikide rahvaste ajalugu pigistada eurooplastele sobivatesse raamidesse.2

Nagu me kooliskäinutena teame, ei õnnestunud see tal. Vähemalt mitte päriselt. Kuid Spengleri ideed andsid kahtlemata mitmeid uusi ja jõulisi mõtteimpulsse ning tema vari on jätkuvalt maailma ajaloo- ja kultuuriuurimise kohal. Võiks isegi öelda, et üks tont käib ringi mööda maailma ja korrutab mantrana fraasi „Õhtumaa allakäik”.

Miks ma sellest räägin? Sest Oswald Spengleri idee kultuuride arengust, nende muundumisest tsivilisatsioonideks, on huvitav ja alljärgnevalt teostan ma ühe eksperimendi. Nimelt asetan möödunudaastase Eesti proosa Spengleri ideede raamistikku. Võimalik, et tegu on grandioosse läbikukkumisega. Võimalik ka, et selline katse ei anna mitte midagi ega selgita vähimalgi määral möödunud aastal eesti proosas toimunut. Aga ei saa siiski välistada, et perspektiivimuutuse, värskema pilguheitmise nimel ei olegi see idee nii halb.

Enne ülevaadet veel paar selgitust. Oswald Spengler lausus teadupärast, et kultuuride elu allub paratamatult reeglitele. Nad sünnivad, arenevad ja surevad. Kultuuri arengu kõrghetk, hetk vahetult enne allakäigu algust, on tema sõnu kasutades tsivilisatsioon. Tsivilisatsiooni-faasis saab kultuur selleks, milleks ta on päriselt suuteline.3 Ühtlasi tähendab see ka kunstlikuks muutumist ja kivistumist. Või kui rääkida ühe teise suure mõtleja keeles – see tähendab ka klaaspärlimängu. Enam ei tegeleta mitte millegi poole pürgimisega. Tsivilisatsioon „järgneb saamisele nagu olnu, nagu surm elule, nagu jäikus arengule…”4

Seejuures ei tähenda, et tsivilisatsiooni saab võrrelda laevahukuga – nii on Spengler ise oma seisukohtade selgitamiseks kirjutanud –, vaid pigem on tõesti tegu Goethelt laenatud mõistega „täitumine” või „teostumine” (die Vollendung).5 Uut enam ei looda, toimitakse valmis rajatises.

Kas võime sellist käsitlust rakendada ka millelegi Spengleri uurimisobjektidest – maailma kultuuridest – esmapilgul nii kaugelejääva nagu 2007. aasta jooksul kirjutatud Eesti proosa kohta? Miks mitte, eks? Lõppude lõpuks pole ju ka kirjandus mitte midagi muud, kui üks osa kultuurist. Seega siis vist ka tsivilisatsioonist?

Ning – pean vajalikuks seda eraldi rõhutada – ma ei taha rääkida kvalitatiivsest arengust, sest igasugune, ka varjatud positivism, on minu meelest nõme. Ka Spengler nõustuks ilmselt sellega, sest ka tema ei soovinud rääkida kultuuride muundumisel tsivilisatsiooniks mitte arengust selle sõna comte’ilikus mõttes, vaid juhtida tähelepanu sellele, et eri aegadel kaldub kultuurides toimuv teostama end eri võimalusi, eri vahendeid, erinevat üksikisiku vabaduse määra arvesse võtvalt.

See omakorda ei tähenda, et ajalooline hetk määraks kõik ega jätaks üksikisikule mänguruumi. Või Marxile vastu vaieldes: ei ole tingimata nii, et Sein bestimmt das Bewusstsein, on ju ka vastupidi – tihtipeale määrab teadvus olemise.

Suhe on keeruline ja vastastikune. Ning ilmselt on just kirjandus väga õige koht, kust otsida olemise ja teadvuse vahekordi. On ju kirjandus tihti ajastu märk, teinekord aga mingi uue ajastu kuulutaja või lausa arbuja.

Kui eesti proosa juurde jõuda, siis valmis minu meelest möödunud aastal kirjandust, mis viitab oma taotlustelt ja tulemustelt eesti kirjandusele kui kultuuri – loova, elava ja kuskilt liikuva – faasi kajastajale. Kuid samamoodi ilmus ka sellist, mis pigem näitab, et asume tsivilisatsioonis – küpses, tarkusest tiines, ent viljatult mänglevas, olemasolevat ümberpaigutavas, mitte midagi uut loovas, kuigi seda kõike vilunult ja nauditavalt tegevas faasis.

Minu eesmärk ei ole niisiis reastada teoseid paremuse skaalal Spengleri jaotust silmas pidades – mõlemas, nii kultuuri kui tsivilisatsiooni rühmas on nii häid kui halbu raamatuid. Eesmärk ei ole ka tõestada, kas saaksime eesti proosakirjanduse kaudu anda vastuse omaenda rahvuse paiknemisele spenglerlikul ajalooteljel. Soovin pigem teha katse ja pakkuda välja veel ühe võimaluse kirjanduse vaatlemiseks. Kas see katse on edukas või mitte, jäägu juba teie otsustada.

 

 

Tsivilisatsiooni võimsus ja täius ilmutab end Spengleri sõnutsi kahtlemata meedias, mis kujutab endast tema sõnutsi „kohutavamat satiiri mõttevabaduse aadressil. Varem ei tohtinud unistadagi vabast mõtlemisest  nüüd on see lubatud, kuid see pole enam võimalik.”6 Spengleri sõnutsi on tsivilisatsiooni-faasi meediadiktaadi peamine nuhtlus, et ajakirjandus määrab selle, millest räägitakse ja millest mitte. Võiks öelda, lausa vaimustusega tõdeda, et möödunud aastal ilmus üks romaan, mis esindab selle arengu vilju lausa puhtakujuliselt. Selleks on 2006. aasta romaanivõistluse võidutöö, Tiina Laanemi „Väikesed vanamehed”. Ühelt poolt kirjeldab ta oma peategelasi, eesti mehi, usutavalt, kuid see usutavus on just meediakuvandi usutavus. Laanem ei ole usutav mitte inimeste, vaid meedia produktide kirjeldamisel. Tema inimesed on ajakirja klantsküljelt maha astunud ning nad elavad „Väikestes vanameestes” oma ajakirja klantskülje elu, tegeledes kõige sellega, mis täidab erinevate pildiväljaannete kohaselt eesti mehe igapäeva.

Kerge meedia meetodeid järgib päris hästi veel üks romaanivõistlusel osalenud teos. Nimelt „Hingelõõm”, nii sisult kui vormilt koomiksilik romaan, mille teksti autor on Jaan Aps ning illustratsioonid teinud Joonas Sildre.

Huvitav, aga meediamõjulisus käib läbi ka Ene Mihkelsoni „Katkuhauast”, mille tekst kisub kohati võrdlemisi reportaažlikuks ning registreerivaks. Kuid see on vaid kohati nii. Muus osas on tegu küll mälupiltidest koosneva ja olevikus vähe tegevusainet pakkuva, kuid ikkagi pigem klassikalise romaaniga, mis Spengleri definitsiooni järgi sobib pigem kultuuri ajajärku.

Toomas Vint ja tema „Mäluauguga naine” on üsna huvitav teos, mis minu meelest mitte ei järgi meediamaailma reegleid, vaid kasutab need pigem ära. Tema teose filmilikkus on küll kombatav, kuid siiski vaid üks tasand, üks võimalus „Mäluauguga naist” vaadelda. Sama hästi võiks raamatutegelaste ja nende motiivide kohatises hämaruses näha ka midagi triloogiale omast: tegevuse ja tegelaste mõistmine eeldab eelmiste raamatute, laiemalt aga Vindi maailmapildi tundmist ja mõistmist.

Erakordselt selgelt ja jõuliselt esindab kultuuri muundumist tsivilisatsiooniks Vahur Afanasjevi „Kaadrid otsustavad”. See teos mitte ainult ei räägi kõikvõimalikest meediakangelastest, tuues sellega meie infokanalite needuse – info asendumise müraga – piltlikult silme ette, vaid Afanasjev teeb seda ka moodsa meedia meetoditega. Tema raamat on omamoodi koomiks, multifilm või lihtsalt sari sketše. Suurepärane teos! Kui keegi veel ei usu, et õhtumaa tõepoolest alla käib, siis Afanasjev teeb selle puust ette ja värvib pealekauba veel punaseks ka. Braavo!

Armin Kõomägi järgib Spengleri definitsiooni kohast tsivilisatsiooni-ajastu maailmapilti mõnevõrra. Tema looming on mänglev, omamoodi ettearvatav, läbinähtav, mängib selgete motiividega ning kasutab äratuntavate eeskujude võttestikku. Ta oskab olla naljakas ning puänte luua. Tema maailm on samuti suuresti Eesti à la meedia. Möödunud aastal ilmus autorilt juba teine kogumik jutte. „Nägu, mis jäi üle” kannab küll aastanumbrit 2006, jõudis poelettidele aga möödunud aasta alguses. See kogu on palju nõrgem 2005. aastal ilmunud kogumikust „Amatöör”, kus leidus ka Tuglase novellipreemia saanud (ning ajakirja Looming 2005. aasta aprillinumbris ilmunud) lugu „Anonüümsed logistikud”.

Omamoodi huvitav on Spengleri valgel vaadata ka Jaan Kaplinski romaani või memuaarromaani „Seesama jõgi”. Mingis mõttes jätkab autor sealt, kus ta eelmises loos „Isale” pooleli jäi. Ühelt poolt võib öelda, et tuntud headuses, kuid kas mitte just selles ei väljendugi see, mida Spengler tervete kultuuride kohta lausus: „Nad on lõppu jõudnud  tagasipöördumatult, aga seesmise hädavajaduse sunnil…”7

Tahan sellega öelda seda, mida Tõnu Õnnepalu lausus Kaplinski romaani arvustades: „Sama lugu kaks korda kirjutada ei saa. Olen seda omal nahal kogenud. Lihtsalt ei saa ja kõik. Jutustamisest endast kaob pinge, huvitavus. Võib ju olla küll tunne ja teadmine, et esimene kord jäid pooled, just need kõige tähtsamad asjad rääkimata. Ei loe. Mis on kirjas, on kirjas. Seda enam uuesti kirjutada ei saa”.8

Ei saa, sest see on juba tehtud. Sest aeg on möödas. Nii Spengler kui Õnnepalu räägivad ühest ja samast – ajast. Nii nagu Spengleri kohaselt jõuab kultuur tagasipöördumatult, ent seesmise hädavajaduse sunnil oma loogilise lõpuni ja kivineb tsivilisatsiooniks, et siis lõplikult manduda ja teha ruumi millelegi uuele, nii juhtub tegelikult ka autoriga. Kui ta on midagi korra kirja pannud, ei saa ta seda enam tagasi võtta. Isegi, kui tahaks. Jaan Kaplinski jutustab romaanis „Seesama jõgi” sedasama lugu, millest oli juttu juba raamatus „Isale” aastal 2003 ning 1990. aastal ilmunud raamatus „Kust tuli öö”. Ta mängib ühe ja sama motiiviga ega lisa enam midagi uut. Tsivilisatsioon.

Kuid nüüd peatusin ma liiga pikalt raamatul, millest on tegelikult Eesti ajakirjanduses juba niigi palju juttu olnud. Aeg on liikuda edasi ning, et ma juba Õnnepalu nime pillasin, ei pääse temastki. Kuigi ka tema uuest teosest on räägitud väga palju, ei lähe ma „Flandria päevikust” siiski päris mööda. Lühidalt oli minu jaoks tegu pettumusega. Nimelt tundub mulle, et kirjanik on tõesti mütsiga lööma läinud ning arvab tõesti, et ta suudab ka eimillestki kirjutada. Vahepeal ehmub vist ise ka ära ning sellest naiivsed, kohati kohmakadki vahetekstid kirjaniku keskaegsest alter ego’st. Ütleksin, et Õnnepalu tajub väga hästi tõsiasja, et elame ajastu loojangul. Kohati ta resigneerub, siis aga ärkab temas jällegi otsiv vaim. Resigneerununa meeldib ta mulle rohkem. Minu meelest tõendavad just need keskaegse munga elu kirjeldused seda, kuivõrd me oleme ikkagi oma ajastu ohvrid ja kuidas ka katsed sellest välja rabeleda on määratud läbi kukkuma.

Viimane juhtub vähemasti Spengleri kohaselt põhjusel, et inimese „seesmised võimalused” (innere Möglichkeiten) on ennast ammendanud, me oleme tühjas maailmas, kus religioon on tõrjutud seisundis, kunst sisutu ja viljatu ning tehnika teenib ainuüksi kommertslikke huve.

Kohati kõlavad seda laadi resigneerunud hoiakud läbi ka Maimu Bergi jutukogust „Unustatud inimesed”. See on petlik teos. Esimeste lugude atmosfäär on fantastiline, aga väheveenev. Nende mõte ja eesmärk jääb hämaraks. Mingis mõttes tunduvad need olevat kirjeldatava aja vangis. Kuid mida edasi, seda enam annavad endast märku varjatud seosed ja selgitused. „Unustatud inimesed” kujutavad omamoodi ühe põlvkonna mälestusi. Neis segunevad melanhoolia ja iiveldus, huumor ja traagika, kõrgus ja madalus. Omamoodi kirjeldatakse nad teekonda, ühe põlvkonna teekonda. Ja selliselt on tõesti sobiv uuesti tsiteerida Oswald Spengleri selgitust oma ideedele: „Kuid on inimesi, kes ajavad antiigi allakäigu segi ookeaniauriku hukkumisega. Selles sõnas ei sisaldu katastroofi mõiste. Öeldagu allakäigu asemel parem täideminek…”

Bergi juttude tegelaskujude ja selle ajastu täideminek on kahtlemata tänases päevas. Seda nii heas kui halvas, nii võidus kui kaotuses.

Üks teine möödunud aastast meelde jäänud jutukogu oli Mehis Heinsaare „Rändaja õnn”. Julgen öelda, et kui „Artur Sandmani lugu” oli ebaõnnestumine – kuigi võib-olla tõesti programmiline tekst, nagu mõned on väitnud –, siis „Rändaja õnnega” on Heinsaar teatud mõttes tagasi. Tõsi, juttude tase on kohati veidi ebaühtlane. Mõned lühemad lood („Galaktikate sõber”, „Kuller”) ei saavuta tegelikult iseseisva loo omadusi ning jäävad pigem meeleolupiltidena õhku rippuma. (Nagu kohvitass „Kulleri” lõpus.) Kuid tervikmulje on tugev. Seejuures võiks Heinsaart nimetada autoriks, kelle teose magus melanhoolia kõlab justkui vastus Spengleri seisukohale, et tema ajalookäsitlus ei ole pessimistlik ning ta ei kutsu mitte üles resigneeruma, vaid stoiliselt taluma seda, mida toovad tänapäev ja tulevik.9 Heinsaare looming, mis mõjutatud möödunud aegade meistrite loomingust, on selles mõttes hea näide, kuidas Spengleri jaotust kultuur-tsivilisatsioon on võimalik rakendada ilma väärtusotsustuseta. Julgen nimelt öelda, et Heinsaare mäng Kitzbergi ja teiste klassikutega – mis on ju omalaadne klaaspärliveeretamine – kuulub kindlasti kirjandusse, mida luuakse tsivilisatsiooni ajajärgul. Ent seejuures on tegu väga hea kirjandusega. Sellisega, mis aitab magusvalusalt meenutada möödunut ja loota, et tulevik pole väga hull…

Hoopis hullemast tulevikust ning omamoodi alasti tänapäevast annab meile aga aimu Mihkel Mutt, kelle grimassitavad portreed Eesti elust („Siseemigrant. Novellid Rui taevalike kommentaaridega”) räägivad kahtlemata tsivilisatsiooni sohu vajuvast ühiskonnast. Kas Muti kirjanduslik võttestik sobib pigem kultuuri või tsivilisatsiooni perioodi kirjanduse alla, on omaette küsimus. Tundub, et siin on tegu teravapilgulise ühiskonnavaatlejaga, kes tajub väga hästi ajastu muutusi. Eriti selgelt tuleb see välja kogumiku niminovellis, mille minajutustaja teab justkui väga hästi ümbritseva maailma hukust, kuid tajub ka, kuidas see maailm suudaks sublimeerida isegi kõige osavama prohveti – mistõttu parem on vaikida ja kaasa mängida.

Omamoodi tagasivaateks võib nimetada ka Aarne Biini „Linna valitsemist”. Teos, mis sai romaanivõistlusel III koha, käsitleb väikelinna poliitikat Eestis. Maailmas, mis liigub üha suurema tsentraliseerituse ning näilisele demokraatiale vaatamata ka kildkondlikuma valitsusviisi (Aristotelese mõttes oligarhia) suunas, võib saada seesugusest probleemistikust peagi ajalugu. Võib-olla kõlab säärane hinnang kontekstis kohatuna, kuid toon selle jällegi Oswald Spenglerile mõeldes. „Õhtumaa allakäigu” teises osas peatus ta pikalt tsesarismiks (der Cäsarismus) nimetatud ning „vormitu vägivalla esilekerimisena” defineeritud nähtusel.10 Kui see võib Eesti oludes tunduda ka ülepaisutatuna, siis sellest, et ollakse hoolimatud  paljude vastu võib rääkida küll. Suhteliselt traditsiooniliste vahenditega loodud, üsna loetava ning usun, et paljudele väikelinlastele ka tuttava looga võimust ning oskusest sellest üle olla suudab Biin päris hästi registreerida ühe ajaloolise ja ühiskondliku hetke.

Katseks joonistada portreed võib pidada ka jutustust „Tantsiv linn”, mille autoriks on poeet Ivar Sild. Programmiline ning selle programmiga selgelt Spengleri käsitluses tsivilisatsiooni poolele kuuluv lugu…

Mingis äraspidises mõttes paneksin selle raamatu paari Epp Annuse debüüdiga „Sina, Matilda”. Kuid paari just vastandavas mõttes. Kui Sild püüab olla realistlik ning tekst kukub vaieldamatule dokumentaalsusele vaatamata välja ebarealistlikuna, siis Annuse puhul toimub midagi vastupidist. „Sina, Matilda” on teadlik mäng varem looduga – sellisena kindlasti ka klaaspärlimäng –, kuid mõjub just sellisena veenvalt. Nimelt ei püüagi Annuse raamat suruda end peale dokumentaalse, faktilise ja tõestisündinuna, vaid selle mõju on muinasjutu mõju. Omamoodi muidugi jällegi ka sellise mängulise, iseenda mängulisusesse (meelega?) sulgunud ja selliselt ohutu ning viljatu võlu. Kuid miks ka mitte? Vahest just selliseid teoseid oleks meil rohkem vaja, et õppida taluma vältimatult saabuvat või juba saabunut?

 

 Tegelikult ilmus muidugi möödunud aastal veel kümneid ja kümneid proosateoseid. Mõned neist kehvemad, mõned aga paremad siinkäsitletutest. Kuid minu eesmärgiks ei olnudki anda ammendavat ülevaadet, vaid pigem sooritada katse ja vaadata, kas 2007. aasta eesti proosat saab vaadelda Oswald Spengleri kuulsa, kuid tihtipeale liiga üheplaaniliselt mõistetud teooria valguses.

 

Teksti aluseks on Eesti Kirjanduse Seltsi 2007. aasta eesti kirjanduse ülevaatekoosolekul peetud ettekanne.

 

1 Caspar von Schrenck-Notzing, Lexikon des Konservatismus. Leopold Stocker Verlag, Graz, Stuttgart 1996, lk 521.

2 Ibid.

3 Frank Lisson, Zur Aktualität Spenglers. – Sezession, mai 2005, lk 5.

4 Ibid.

5 Op. cit., lk 3.

6 Frank Lisson, Zur Aktualität Spenglers. – Sezession, mai 2005, lk 5.

7 Tsiteeritud väljaandest: Frank Lisson, Zur Aktualität Spenglers. — Sezession, mai 2005, lk 5.

8 Tõnu Õnnepalu, Kolmas kord. Ja ikka sama jõgi. – Vikerkaar 2007, nr 6, lk 97.

9 Karlheinz Weißmann, Spengler und die Konservative Revolutio. – Sezession, mai 2005, lk 20-21.

10 Ibid lk  21.