Eesti raamat läks laia maailma ja jõudiski Helsingisse

Kaarel Tarand

Milliste kavatsuste ja vagade soovidega eesti kirjandus ja rahvas Soomet tülitamas käis, uurib Eesti Kirjanike Liidu esimehelt Karl Martin Sinijärvelt Kaarel Tarand. Eesti kirjandus oli möödunud nädalal Helsingi raamatumessi (sellesama, mis algas messikeskuses kohe elustiilimessi taga) peakülaline, see tähendab, suurelt esindatud. Kui soomlase pilguga vaadata, siis ehk polnudki see sündmus nii suur, kui see meile meie oma meedias välja paistis. Kindlasti väärivad kiitust kõik, kes olid etteaste nõudluse ja pakkumise poolega seotud, korraldasid ja higi valasid. Aga mida me (Eesti ühiskond ja üritust vähemasti osaliselt rahastanud Eesti riik) sellelt messilt õigupoolest saada tahtsime – kas esinemislava või turgu, kuulsust või poliitilist kasu, tunnustust või ausat kriitilist hinnangut? Ja mida lootsime pakkuda? Alustuseks niipalju, et „elustiilimessi taga” on üsna meelevaldne määratlus. Helsingi messikeskuses toimusid raamatumessiga samaaegselt kunsti-, muusika- ja toidumess, viimane kasutas ka veini ja elustiili oma nimetuses. Ja et sealne keskus on inimmõõtmeline ning päevaga läbitav, olid need messid üksteisega meeldivalt läbi kasvanud. Sinepihuviline võis vabalt sattuda luuleboksi ja vastupidi, mis, ma usun, tõi meiegi esinejaid kuulama lisaks paadunud kirjandussõpradele hulganisti juhuslikke inimesi, kes muidu ehk Eestist ega raamatutest neis päevis ööd ega mütsi teadnuks. Nii et sündmus suurenes natuke, kuna oli mitu sündmust. Ning saime me sealt ilmselt omajagu nii turgu kui tunnustust, kuulsust kui kasu. Kriitilisteks hinnanguteks on ehk veidi vara, las inimesed loevad enne kõik selle läbi, mida meil pakkuda oli. Oli ju päris palju.

Kakskümmend tõlget korraga – sellist asja ei ole varem juhtunud ja mine tea, kas juhtubki. Soome ju meile siiski lähim kultuurinaaber. Ning nood raamatud olid kõik välja antud kirjastuste omal valikul ja riisikol, meiepoolne messimine ja meediamelu vaid selleks, et suurt sündmust märgataks. Ei maksa unustada, et lisaks oli väljas kümneid ja kümneid eestikeelseid raamatuid, millest küllap nii mõnigi endast huvituma pani.

Mess on eelkõige tutvumiseks, aga üllatavalt hästi edenes ka müük. Ja isegi kui puht tehniliselt ja pragmaatiliselt jagada messikulu vaid kohapeal müüdud raamatueksemplaride peale, jääb kulu per ost ikkagi väiksemaks kui näiteks riigi dotatsioon müüdud kinopileti kohta keskmise eesti mängufilmi puhul. Nii et kenasti parlanksis.

Kui loeme oma kavatsuseks tagant tõugata eesti kirjanduse eksporti, siis kas messilkäik (enam-vähem nelja-aastase intervalliga, nagu Göteborgi-Helsingi vahe järgi otsustades jõukohane on) on ainus või parim lahendus või milliseid veel kaaluda? Kuivõrd see protsess üldse algataja suunata on, kui arvestada, et meie oleme pakkujad, otsustajad on aga ikka ja alati muude turgude vabad subjektid-kirjastused, kellega meie vahelüli on ainult estofiilist tõlkija?

Messidel tuleb järjekindlalt käia, sest seal on olemas juhusliku isikliku kontakti võimalus, mis võib ootamatult otsustavaks osutuda. On asju, mida saab ja tuleb ette planeerida, ning nende asjadega sai Eesti korraldajaskond tõesti hiilgavalt hakkama, aga tekib ka terve hulk kokkusattumusi, milliste sündimiseks vajalikku keskkonda messid pakuvad. Messid ei saa olla ainsad paigad, kus pildile püüda, aga nad on ühed paremad, kuna sealse konteksti kontaktidega arvestavad kõik asukohamaa kirjailma tegijad ning elusat kirjanikku on alati raskem silmast silma kuu peale saata kui näiteks meili vahendusel. Seda, mida avaldada, otsustavad loomulikult kirjastused ja seda, mida lugeda, saati veel omaks osta, otsustavad lugejad. Aga nad vajavad süsteemset taganttõukamist, meeldetuletamist, äratamist. Eesti on kirjandusmaana muuilma lugeja meeles umbes sama tihti kui eesti lugeja meeles näiteks Angola. Või Läti.

Soomlased ise on öelnud, et nende suhe eesti kirjandusse on ettevaatlik. Nad võtavad rõõmuga vastu seda, mis end Eestis juba tõestanud, etableerunud, klassikaks saanud. Sellest järelduvalt on nüüdiskirjanikel, eriti noorematel ju vähe konkreetset kasu sellest etendusest, mida nad ise andma peavad. Parimal juhul tuleb nende (müügi) tund ikka alles paarikümne aasta pärast. Seega, kui riiklik programmiline idee on tekitada me loojatele lisatulu, kompenseerida välisturu abil siseturu mahulis-rahalisi puudujääke, siis see on ikka väga pika vinnaga ettevõtmine ja kas ta üldse tõestatavalt eesmärki teenib? Muidugi, kui selline eesmärk üldse on seatud.

Seni ei ole meil eesti kirjanduse puhul turust kõnelemiseks põhjust. Ei sise- ega välisturust. Ja see, kas rahaliselt toimiv ja tegijaid tegelikult toetav turg kunagi tekib, ei olegi esmatähtis. Tähtis on, et head mõtted jõuaksid heade inimesteni ja et eesti keeles mõeldud ning kirja pandud mõte levib mõistetavatel põhjustel mõnevõrra takistatumalt kui mõnes suurkeeles vormistatu, tuleb meil kasutada olemasolevaid ja alles avanevaid võimalusi takistuste kõrvaldamiseks. Ning see on tõesti pika vinnaga ettevõtmine. Samas, kui juudid oskavad mõelda paari tuhande aasta perspektiivis, siis ei peaks meiegi oma elutsüklit piirama kolmanda kvartali või valimiste vaheajaga. Praegu oleme ettehoolde skaalal kusagil haugi ja juudi vahepeal, aga haugi suunas poleks nutikas liikuda. Nii et tuleb tõlkida ja tõlkeid avaldamiseks pakkuda, nii nagu vähegi jaksu on. Natuke häirib mind lähenemine, et tõlkimise tugiraha saamiseks eeldatakse Eestis pahatihti kirjastuslepingu olemasolu. Lepingut aga on palja jutu ja paari tekstinäite varal kole raske saada. Eriti tõsiseltvõetavatelt (suur)kirjastustelt. Neil on lihtsalt nii palju valmis käsikirju varnast võtta, ja sugugi mitte tingimata halvemaid kui selle tundmatu eestlase oma, millest kenad tüdrukud eile rääkisid. Kui nüüd mõelda ühe keskmise raamatu keskmiseks tõlkehonorariks näiteks viis tuhat eurot, siis võiks võtta ette ja lasta näiteks sadakond seni tõlkimata head eesti raamatut klassikutest kõurikuteni ühekorraga ära tõlkida. Ja siis seda käsikirjade hulka sihikindlalt pakkuma hakata. Läheks maksma pool miljonit eurot. Ja sellise suurusjärgu investeeringu puhul ei saa välistada ka võimalikku rahalist tulu. Paarist läbimurdest piisaks, et nende tuules teisedki autorid huvi ärataksid. Samuti piisaks ühestainsast miljonilise läbimüügiga bestsellerist, et panustet käibevahend kohalikku majandusse mitmekordselt tagasi tuleks. Kirjanik tõenäoliselt ei lähe oma honoraha hämaratesse Bulvaania mullakaevandustesse või imaginaarsetesse puurortidesse paigutama. Kõhutunne ütleb, et näiteks põhjamaise põnevikubuumi või isegi Sofi Oksase kiiluvees võiks kaugemale sõita, kui häid tõlkeid oleks kohe sahtlist lauale lüüa. Praad paraku müüb paremini kui jutt praest. Ning käegakatsutavat tulemit ei pruugi tõesti olla kohe kätte näidata, kultuurikasumid on keerulisemates kategooriates. Nii nagu kiriku korjanduskarpi raha pannes ei pea me oluliseks, kas konkreetsed krossid kulutati talaarinõelumisniidile, katuse lappimiseks, parema armulauaveini kasvatamiseks või pikema palve pidamiseks, nii on ka kirjanduse koguduse kassasse suunatud niredel voogudeks muutumise teed imelised, äraarvamatud, kuid alati õnnistet.

Veel üks võimalus on, et riigivõimu silmis on tegu väärtusliku mainekujundusprojektiga, usuga „pehmesse jõusse”. Kahtlemata on seegi maailma paremaks muutmise viis. Kuid kõigist maadest-rahvastest on küllap just Soomet-soomlast kõige raskem mingite PR-trikkidega veenda, et eestlased on hoopis teistsugused, kui nad on. Sest iga soomlane on siin ju oma ihusilmaga näinud, oma kõrvaga kuulnud. Ja kas ei lõigataks PR-plaani puhul sõrme taas sellega, et me ise ei juhi ju valikutegemist, vaid saame ainult soovitada tõlkijatele, need omakorda kirjastustele ja lõpuks võib meist välja kukkuda soovitule vastupidine pilt.

Veenda pole vaja selles, et me oleme teistsugused kui me oleme, vaid selles, et oleme just sellised nagu oleme. Tõde ja õigus ei taha tingimata promo ja PR -i, aga nad peavad olema kättesaadavad. Ja silmatorkavad. Muidu on infomürast tulvil ilmas väga kerge teabe pähe juhuslikku arvamust kullaks pidada. Ehk väga vabalt Marshall McLuhani sõnumit „medium is the message” maakeelde ümber pannes saame „õhtaleht on see iva”. See ei pruugiks nõnda jääda.

Messi programmis, mille välja pakkusime, oli suur kaal ka mitte-ilukirjanduslikel etteastetel. Õnneks polnud seekord rõhk sel piinlikul jutul eesti rahva kannatuste suurusest ja erilisusest, võrreldes kõigi teistega. Aga ikkagi kipume pahatihti välisauditooriumile ülipõhjalikult seletama, kes me oleme ja miks sellised. Ega me sellega nii suulises tekstis kui ka raamatutes pisut liiale lähe?

Okkaline on me rada ja taevatrepp teadagi sillutet kurjade kavatsustega … Vahel läheme liiale muidugi. Objektiivselt vaadates on meie territooriumil viimase kolmesaja aasta jooksul umbes kolm aastat sõjategevus käinud – üks protsent. Tulemus on üsna hea nii Euroopas kui maailmas. Aga kõik sõltub suuresti kontekstist, nii kannatamise tunne kui enese vaesena või rikkana tundmine. Ning iseoma suhtumise muutmine on alati enda kätes. Siiski – õudselt tahaks ju teada, mida ikkagi elevant minust, eestlasest, arvab …

Kogu selles otsustajate ja tegijate virvarris on ikkagi põhiotsustaja messikorraldaja – et kelle ta peakülaliseks valib. Ja see ei juhtu „juhuslikult”, et saadakse huvitava inimesega eelmisel messil kokku ja jutt klapib ja … See on ikka ja alati valik paljude soovijate seast. Ja eeldama peaks vist, et enesele, s.t Eestile koha väljarääkimine on ikka pika ja püsiva töö vili, või kuidas?

Kaks kultuurikoostöö suurt liikumapanevat jõudu on kohusetunne ja kirg. Kohusetundega on meil küllaltki korras, asjaomased ametnikud teevad oma tööd hästi, suhtlevad inimestega, kelle ametiülesandeks on omakorda tööalane läbikäimine nendega. Ning etteantud raamistik kattub ettenähtud tempos dekoratiivsete vääntaimedega, lüngad täituvad, mosaiik võtab kuju. Aruandes paistab kõik kaunis ning ongi kaunis! Aga … kusagil on ka inimesed, kel silm peas särab või isegi mõlemad, kel näidustet kommunikatsioonireglemendist palju aimu pole, on aga armastus oma maa ja seal valmivate vaimuviljade suhtes, on ka jaksu ja tahtmist takka aidata, lammutada ja luua. Need „minu inimesed”, kellest jutustab laulusalm. Nemad, kel kirg. Ja mitte mingil juhul ei saa lubada selle kire kustuda laskmist, kui ta kohusetunde kivile ka päriselt ei mahu, seatud struktuuri ei sobitu. Struktuur suutku kohaneda ja toena toimida, struktuuris kui sellises pole iseenesest ju midagi halba. Sest „kusagil struktuurides on kallutatud jõud” ja need jõud tuleb vallale päästa! Kultuuridiplomaadi juurde kuuluv leidva meelelaadiga kultuuriinimene oleks nagu irvik kass, kes igasugu kraami tuppa tarib sel ajal, mil diplomaat kultuurisupermarketist tarvikuid valib. Pärast pühivad koos põranda puhtaks ja vaatavad, millises vahekorras hästi pakendet valmisvaimutoitu ja aastalaada roina seekord serveerida.

Kui mõtleme „Diskole ja tuumasõjalegi”, siis pehme jõud on igal ajal ja igal pool olemas. Küsimus on, kas meiegi peaksime selle oma rahvuslikus julgeolekus süsteemsemalt kasutusse võtma. Ja mismoodi?

Füüsiliste isenditena oleme me altid sulanduma ja kaduma, näitab paguluskogemus. Seda enam võiks vaimse diasporaa sünnile püüelda, et igale poole, kust erksam eestlane läbi on käinud, jääks järele midagi mälestusväärset. Kala jälg vees, sisaliku tee kivil, eestlase märk maas ja muus. Ühes ajahetkes ei saa meid kunagi palju olema, aga siis tuleb ajas kauem kesta kui ihuline elu ette näeb. Mida enamatel inimestel, nii kunnidel kui tavistel, on Eesti ja eestlastega natukenegi isiklikku suhet, seda julgem meil ongi olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming