Eesti salahumanitaaride püha raamat

PAAVO MATSIN

Üliõpilasseltsi Veljesto kogumik „Mõtteid valminud intelligentsist“ võib tunduda vastuolulise teosena, piisab, kui vaadata sisukorda. Tõesti, mida kõike siin ei leidu! On organisatsiooni ideoloogiat konstitueerivaid manifeste, aga võetakse seisukoht ka rahvusluse, intelligentsi, Ameerika lastekirjanduse, artiklite tüpoloogia ja isegi Facebooki kohta. Olulisel kohal on väljaandes ilukirjandus: luuletused (Sirel Heinloo, Carolina Pihelgas), proosa (Kaspar Jassa, Lauri Pilter) ja üks tõlge (Aare Pilv edastab Velimir Hlebnikovi kirjutatut).

Võiks küsida kohe, et mis asi see kõik kokku on. Õige vastus on vist, et üks Tartu asi. Paljudel Tartu akadeemilistel organisatsioonidel on oma kogumikud ja aastaraamatud. Korporatsioonidel ilmuvad näiteks igal aastal pealtnäha kaunis sarnased kogumikud, kus on ülevaateid tegevusest, natuke ajalugu, mõnikord ka näpuotsaga organisatsiooni liikmete viljeletud ilukirjandust või esseid ja peetud kõnesid. Tavapäraselt lõpevad niisugused aastaraamatud liikmete nimekirjaga, nagu ka see Veljesto kogumik. Valdavalt on sääraste raamatukeste sihtrühmaks ikka sellesama intiimorganisatsiooni enese liikmed. Seda täiesti tervitatavat sissepoole pööratud suhtumist, mis paneb põhirõhu liikmete enesearengule, mitte kõige eksponeerimisele, leiab ka Veljesto kogumiku saatesõnas. Siin tuuakse välja asjaolu, et kuigi organisatsioonis on väga olulisi ja tuntud tegelasi, siis ikkagi, kui helistada Veljesto telefonile, on vastuseks ehmunud hääl või vaikus, sest telefoni enam polegi. Ka ei ole korteris nr 10 Gildi tn 3 suure tõenäosusega kedagi kohal, kui minna sinna kopsima. Aga eks nii on paljude akadeemiliste organisatsioonidega. Korporatsioonides ongi seepärast sisse seatud tavaliselt valvekorrad, et maja ikka (vähemalt õhtuti) tühi ei oleks. Kogumikud, aastaraamatud ja muud trükised aga ilmuvad siiski! Ja ka rituaalid on alles!

Ometi, nagu võib lugeda Mart Kuldkepi „Veljesto manifestist“, on Veljesto teadlikult midagi palju oksüümoronlikumat: konstruktiivne anarhia, healoomuline kasvaja, üheaegselt tardunud ja fööniksina tõusev, kasvav ja kahanev, isegi selle rahvuskultuursus seisneb suures osas väljanaermises ja mahasalgamises. Kui kellelegi väljaspool ongi suhteliselt mõttetu üritada seletada mõne akadeemilise intiimorganisatsiooni olemust (väärtuslikud hetked organisatsioonis on väga individuaalsed, isiklikud ja sellisena küllalt edastamatud ja arusaamatud kõrvalisele inimesele), siis Veljesto on selles mõttes veel erakordselt allumatu juhtum, ikkagi täiesti amorfne pähkel hammustajale. Kuldkepp sõnastab, et eesti haritlaste ülesanne pole tänapäeval „mitte sisepagulusse kapselduda, vaid tegutseda selle nimel, et rahvuskultuur kui ideaal ja lipukiri parasiitsest ametkondlikust kontekstist lahti haakida“ (lk 14). See on muidugi täiesti hullumeelne ülesanne! Aga pärast Kuldkepi manifesti läbilugemist hakkasin ma aimama, miks isegi maiöö traditsioonilisele akadeemilisele paraadile Tartus ilmub Veljesto alati kui mingi ilmutis, kui midagi täiesti teistsugust ülejäänud organisatsioonidest, kandes lipu asemel Marilyn Monroe’ portreed! No kes ei tahaks Marilyn Monroe’d rõivastest „lahti haakida“! Kogu seda tõsist kultuuriülesannet annab ju lahendada võrdlemisi seksikalt! Guugeldades leidsingi huvitava pildi, kus orgialikus ruumis, mille keskel on põlevale kaminale asetatud WC-pott, keerlevad agni-psühhedeel-erootilises templirituaalis tuntud veljestolased Jaan Malin, Jaak Tomberg ja Jaan Kangilaski! Nurgas aga kõrgub ikoonina seesama maiöö ristikäigult juba tuttav Marilyn Monroe’ häbitu pühapilt! Issand, mis toimub!

Viis aastat tagasi Veljesto 90. sünnipäeva puhul ilmunud Vikerkaare erinumbris (1-2, 2010) võis kohata neidsamu autoreid, keda selleski väljaandes: Aare Pilv, Neeme Näripa, Lauri Pilter, Mart Kuldkepp. Vikerkaares oli muidugi esindatud veel palju rohkemgi väljapaistvaid ja tuntud eesti kultuuritegelasi-veljestolasi: Linnar Priimägi, Tiit Hennoste, Mart Velsker jne. Jäin mõtlema, et olen vist lahendanud keerulise vandenõuteoreetilise küsimuse: kogu eesti humanitaarse tippkultuuri alustaladeks on püha WC-pott ja Marilyn Monroe! Eks mõnes mõttes on see oma paradoksaalsuses ka usutav. Ja Pilv, Pilter, Näripa ning Kuldkepp on ilmselt selle kummalise Monroe’ riituse pahelised ülempreestrid ja filoloog-neitsite saatanlikud initsieerijad!

Maiöö traditsioonilisele akadeemilisele paraadile Tartus ilmub üliõpilasselts Veljesto alati kui mingi ilmutis, kandes lipu asemel Marilyn Monroe’ portreed. 2009. aastal võeti ühes ka Karl Ristikivi, Anton Suurkaske ja naispühak Walpurgat kujutavad taiesed ning ajatu loosung.

Mart Velsker

Kui lugeda meile esitatud palu, võib siiski leida päris harjumuspärast ja turvalist akadeemilist veiderdamist, mida kohtab ikka seesugustes organisatsioonide kogumikes. Meelde tuleb Juhan Jaigi jutt „Pidu pahandusega“, kus keegi Peeter Kali, veiderdajast tudeng, neelab kaarnakivi alla ja hakkab korraldama ebatavalisi asju. Nii on piisavalt igavest üliõpilaslikku mängulisust Veljesto kogumikuski: Facebooki uuritakse Sokratese abil (Neeme Näripa) või luuakse n-ö toolilt tõusmata teravmeelne ja kummaline kultuuriteaduslike artiklite tüpoloogia (Johanna Ross). Ega ei kujutaks ettegi, kus selliseid asjalikkusele vastu näuguvaid esseid veel üldse võiks avaldada. Lääne intiimorganisatsioonides on ikka levinud rituaalide vahele ettekannete tegemine, kõnede pidamine. Ega sellistel puhkudel suurest süvenemisest juttu ei ole mõtet teha, pigem on niisuguse žanri puhul küsimus elegantsuses ja kindlameelses esituses ning auditooriumi täpses tajumises. Monokkel ei tohi lihtsalt orgiat ootava rahva ees maha kukkuda ja tuleb alati hooga lõpuni rääkida! Siis võib pidu alata!

Kogumiku teise mõttelise osa moodustab ilukirjandus. Niisugustele raamatukestele iseloomulikult on siin esindatud sünnipäevaluuletus seltsikaaslasele (Sirel Heinloo luuletus Mart Kuldkepile). Keerulisem on aga lugu Kaspar Jassa tekstiga „Päevade tatt“. Pealtnäha on siin tegemist olmetragöödiaga, kus minajutustaja võitleb kõikvõimalike igapäevaste probleemidega, mis ikka on läbi ajaloo ühele õigele humanitaarile peavalu valmistanud: köögilaest tilgub vett, asjad purunevad, vetsus jookseb vesi jne. Siinkohal tuli mulle meelde legendaarse luuletaja Marko Mägi korter. Mägile gümnaasiumiajal helistades kostus alati kõigepealt telefonitorust veesolinat, sest kraan oli aegade algusest ja igavesti parandamata. Mõnes mõttes võiks ju öeldagi, et tihtipeale humanitaarne boheem elabki kogu elu nagu Boris Viani „Päevade vahu“ peategelane Colin romaani lõpuosas, kus raha enam pole ja tuleb kokku puutuda arusaamatute töökohtade ja mõistmatute inimestega. Võin eksida, aga mulle tundub, et pigem just Jassa „Päevade tatt“ võiks olla Veljesto-laadse organisatsiooni tõeliseks manifestiks. Veidi samasugust ärapööratuse vaimu leiab ju ka Lauri Pilteri Airootsi-lugudes, kus kirjeldatakse marginaalseid külainimesi.

Aare Pilve Hlebnikovi-tõlge kogumiku lõpul mõjub jõudemonstratsioonina, viies lugeja XX sajandi alguse vene mentaliteedimaailma. Eks Pilve tõlge ja üksikasjalikud kommentaarid väärista kogu kogumikku, nagu ka uhked liikmenimekirjad, mille on koostanud Bernard Kangro ja täiendanud Jaan Kangilaski. Velimir Hlebnikov, avangardne looja ja utopist-futurist, malaariahaige ja „vene derviš“, mingi khaani laste koduõpetaja ja rahutu rändleja, Maakera Esimees, sobib Veljesto kogumikku kroonima päris kongeniaalselt, olles kogu sellele rahutule organisatsioonile võimalikuks blavatskajalikuks Suureks Meistriks teispoolsusest. Nii moodustub ja sulgub Hlebnikovi abil lõpuks ka Carl Gustav Jungi kirjeldatud arhetüüpse jumaliku triaadi veljestolik kolmnurk: püha WC-pott, püha Marilyn Monroe ja püha Velimir Hlebnikov.