Eestimaa kirjanduslik kaardistamine

Mathura

Mehed ei nuta. Andres Ehin, Tõnu Õnnepalu, Eia Uus, Urmas Vadi, Mehis Heinsaar. Koostanud ja toimetanud Berk Vaher. Prima Vista, 2009. 95 lk.       Mu meelest on omajagu sümboolne ja seaduspärane, et Tartu kirjandusfestival „Prima vista” võttis sel aastal nõuks saata viis eesti kirjanikku kirjutama Eestimaa äärealadele: Tartu ja Tallinn on ikka olnud teatud maailmavaatelises  vastasseisus, mis puudutanud peale korvpalli meistriliiga finaali ka Eesti poliitikalava, samuti kultuurielu. Tartu on ses kõrvutuses ikka pürginud vähemale enesekesksusele ja Eestimaa avatumale hõlmamisele kui pealinn. Tõsi ta on, „lähen linna” oli ülikooliõpingute ajal tallinlasena mu tavapärane ütlus, kui tahtsin teada anda, et kavatsen sõita kodulinna. Tartlastest kaastudengitele selline väljendus mõistagi ei meeldinud. 

Ettevõtmist, mille käigus Andres Ehin külastas Varblat, Tõnu Õnnepalu Lillit, Eia Uus Kiiklat, Urmas Vadi Varnjat ja Mehis Heinsaar Vormsi saart ning mille tulemusena sündis kogumik „Mehed ei nuta”, kandis aga ilmselt mitu eesmärki. Kindlasti andis see „Prima vista’le” täiendavat värvingut, andis kirjanikele võimaluse pühendada neile tundmata kohas mõned päevad kirjutamisele ning sirutas tõepoolest festivali käe kaugemale Tartust ja teistest partnerlinnadest. Ennekõike oli ettevõtmise eesmärgiks aga küllap Eestimaa kirjanduslik kaardistamine või, nagu ütleb „Mehed ei nuta” koostaja ja toimetaja Berk Vaher raamatu eessõnas: „Pikemalt paigale tavatsetakse end seada ikka kuhugi, kus on loomemaja või loomekorter, aga nii jääb suur osa Eestit nägemata ja kogemata. Kirjanikerännu mõte oligi avardada nii kirjanike kodumaakogemust kui festivali enda aegruumi”. 

„Mehed ei nuta” on igatahes pretsedent mitmes mõttes. Kas või nii, et raamat ilmus kõigest sajas nummerdatud eksemplaris ning seda sai osta vaid „Prima vista” festivali raames. Sel asjaolul võisid olla mõistagi omad praktilised põhjused: reisid said teoks suhteliselt värskelt enne festivali, tavapäraselt vormistatud raamat oleks nõudnud ilmselt rohkem aega ning rahalist ressurssi jne. Ometigi on seesugune lahendus ka omalaadne deklaratsioon:  iga raamat, iga eksemplar on väärtuslik, nagu on Eestis väärtuslikud ka need kõige väiksemad ja äärepealsemad kohad. Kirjutatut lugedes võib igatahes veenduda, et ettevõtmine läks korda: sündinud on kirjanduslikult huvitav kogum, kus autorid üllatavalt hästi üksteist kõnetada suutnud.    

Unenägu

Element, mis mitmesse loosse siseneb, on unenäolisus. Kõige ilmsemalt avaldub see Andres Ehini luuletuses „Masendus ja hirm”, kus ta näeb ennast unenäolise Karl Ristikivina, kes oli pärit Ehini külastatud Varbla vallast. Ent samavõrd unenäolised on mu meelest ka Urmas  Vadi „Revident” (või peaksin ma tõesti uskuma kirjutatu sõnasõnalist reaalsust?) ja Eia Uue „Ära”. Pealegi, ka Andres Ehini „Masendus ja hirm” on ju tõenäoliselt kirjanduslik fiktsioon, mitte reaalne unenägu. Unenäolisus on siin seega kirjanike vahend oma valitud mõtete väljendamiseks ning seeläbi omamoodi tõenduseks, kuidas liikumine füüsilises ruumis sarnaneb tihti liikumisega inimese sisemuses, või kuidas see tähendab mõneti ka liikumist  ajas. Andres Ehin lisab sellisele ajas, ruumis ja teadvuses rändamisele veel ühe mõõtme: ta kirjeldab, kuidas Karl Ristikivi või õigupoolest ta ise oma unenäos Karl Ristikivina, rändab Rootsist, kus ta elab piinavas paguluses, Vahemere äärde, et näha seal unes Eestit ja oma kodukanti Varblat – nii et uni unes. Ehini luuletus on ses raamatus ilmselt ka see tekst, mis toob enim esile koha tähenduslikkuse ja väe sellega seotud inimestele. Pikk  luuletus säilitab pinge: Ehin maalib oskuslikult (just maalib, kuna luuletus on jõuliselt visuaalne) poolunenäoliste kujunditega veenva ja mitmekihilise pildi nii Ristikivi isiklikust ängist kui tema kodukandi maastikest ja seal elamise tundest. „Lõpuks lausa upun / vööthuul-sõrmkäppade / lillakasvalgesse merre. / Siit ei leia mind keegi, mõtlen. / Siin nende jumalakäppade keskel / võin istuda aegade lõpuni.”

Eia Uue lugu ühineb Ehiniga teatud unenäolisuses: pikka aega ei õnnestu näiteks mõista, kas tegevus toimub üldse mingis konkreetses kohas või hoopis olevikus, või on tegu rännuga läbi mälestuste ja ulmade. Uue tekst vastandub aga kardinaalselt Ehini/Ristikivi omale kohatunnetuses. Kui Ristikivi suur iha on pääseda „tagasi”, siis Uus on juba pealkirjas deklareerinud vastupidise sihi: „Ära.” Tõsi küll, lähteolustik erineb nende kahe puhul  põhimõtteliselt. Ehini „Hirmus ja masenduses” naaseb Ristikivi tegelaskuju lapsepõlve, leides seal ihaldatud turvatunde: „Taas olen poisike ja jooksen edasi.” Uue lähtepunktiks on aga Ristikivi lapsepõlveaegse maaelu häving, nõukogudeaegne „küla”, betooni valatud „justkuimaa”. „Kui vastikult palju koledaid asju juhtus selles majas,” kirjutab ta. “Pool küla elas selles kolmekorruselises kolmetrepikojalises punaste rõdudega kolehoones, pole vist ühtegi  korterit, kuhu ma sattunud poleks. Selle juures oli veel teine samasugune, samuti kolmnurkse katusega ning nende lähedal kahekorruseline kolmetrepikojaline lameda katusega paneelmaja, kaksteist korterit, mis ei näinud välja nagu maja, sest ta oli lihtsalt kast. Ilma rõdude, viilkatuse, milletagi. Seal ma sündisingi.”

Urmas Vadi „Revident”, samuti omamoodi ulmaline, annab kinnitust, et „kohapeal kirjutamine” ei pea tähendama fantaasiata kohakirjeldust.  Mõne paiga külastus võib olla inspireeriv ka nii, et paneb kirjaniku mõtte liikuma teatud piltide või loona, kus kohast saab lihtsalt olustiku allikas. Vadi hoidubki oma asukoha väga täpsest identifitseerimisest, ent kirjeldatud olustik on igati ehe ja ergutab kujutlust. Mõistagi teeb Vadi loo pealkirjaga kavala viite Gogoli samanimelisele näidendile, kus „ülevaataja” saabub ootamatult äärealale ning teda peetakse kellekski teiseks, kui ta tegelikult on.  „Siinkandis usutakse, et kui tuleb võõras vastu ööd, siis võib olla tegemist Kuradiga,” kirjutab Vadi. Või kohalikule „mütoloogiale” viidates: „„Et ma oleksin teile uus Punane Vasja?” – „Te siis teate Vasjast? Jah, teie oleksite meie hoidja ja asjad hakkaksid jälle hästi minema ja see naine saaks, mida ta tahab ja võtaks needuse maha!””. Teatud ahastustunnet leidub ka siin, aga üldiselt on „Vadi Varnjal” kahtlemata selle raamatu kõige koomilisem ja äraspidisem jutt, mille keskmesse jääb siiski inimese usu ja ebausu – ning nende segunemise tõsimeelne küsimus.     

Maa ja liturgia

Õnnepalu ja Heinsaare kirjutatut iseloomustab seevastu teatud päevikulisus, seda ennekõike  just Heinsaare Vormsi loo „Maastiku sisse minek” puhul. Päev päeva järel kirjeldab ta oma tegevust ja kogetavat, põimides nende vahele kilde pärimusest ning ajaloost. Heinsaar kirjeldab selle raamatu autoritest ehk kõige otsesemalt tundmatu koha hirmutavust ja avanemist, seda avanemist, mille puhul ei õpita tundma mitte ajalugu või numbreid, vaid just kohta ennast, s.t seda vaimu (või Vaimu), mis tegelikult ongi koht. Alustuseks: „Jahedas toas tabab mind korraga kõleduse ja üksinduse tunne. Elada nädal aega ses majakeses täielikus vaikuses, olla nädal aega linna poolt rikutud õhukeste närvidega mehena siin varakevadiselt kõledal saarel, mis mind ükskõiksena ümbritseb … Tunnen end tillukese, tühise ja varavana mehena, kes pole enam millegi üle võimeline rõõmu tundma, kellele miski uus, mida ta eluteel veel kohtab, enam pinget ega avastamisrõõmu ei paku.”

Ja pisut  hiljem ometi: „See on suur au, suur õnn, kui üks maastik halastab su peale ja võtab su oma hõlma alla, ürgse ja sooja hämaruse rüppe, päästes su kõledusest, ja laseb sul olla ja näha üle hulga aja taas nagu laps. Liialt kerge ja ülev on see tunne inimese jaoks, nii et ilma pisarateta ja värisemata lihtsalt ei jaksa seda kõike taluda. Ja ma seisatan ja ma vaatan ja ma tänan taas, ja mu tänu on lõpmatu, nagu on lõpmatult suur selle tühja, õhtuse saare suuremeelsus  mu vastu …”

Heinsaare loosse tekib sedasi lausa liturgilisust, kinnitusena, et just üks koht maastikul võib olla inimesele jumala kõige vahetum puudutus. Sama mõtet kinnitab ka Tõnu Õnnepalu: „Mõnikord juhib maa meid ise. Või tema Jumal. Sest eks Jumal ole ikka maa Jumal.” Öelda, et Õnnepalu „Märkmeid mahajäetud Euroopast” on päevikuline ning et see haakub tema „Flandria päeviku” ning värske päevik-luulekoguga  „Kevad ja suvi ja”, on selle väite käepärasuses võib-olla isegi pisut meelevaldne. Ent nii või teisiti on ta „Märkmed” omajagu luulelised ning puudutavad otseselt ka Flandriat. „Olen siin niisiis tagasi,” ütleb ta. Nimelt on Õnnepalu „Märkmed” kirjutatud kahes paigas, nii Lillis Viljandimaal kui ka Lille’i linnas Prantsusmaal, ja viimast on siin vist rohkemgi kui esimest. Nende kahe kõrvutamisest sünnib huvitav paralleel: pealkirjastades oma mõtted „Märkmeid  mahajäetud Euroopast”, toob Õnnepalu nii Lillis kui ka Lille’is esile paikade inimestest tühjaks voolamise ja elu kadumise. „Ja Roubaix’ ilusad telliskivist vabrikud on maha jäetud. Ja Roubaix’ kanalid, kus kunagi veeti lotjasid kaubaga ühest lüüsist teise. Ja kõik see Läti piiri äärne ala, kust kunagi käis kitsarööpmeline raudtee ja Peraküla inimesed käisid läbi metsa Pikassaare jaama (nüüd Läti poolel, raudtee ammu üles võetud) ja osa neist käisid tsaariajal Ruhjas koolis. See kõik oli siis.” Sedasi on Euroopa kui „vana” maailm Õnnepalu loodud pildis täis teatud väsimust, lõpetatust. „Aasta 1913 / ei tule enam kunagi Euroopasse tagasi. / Sest pärast seda tuli sõda. / Ja nüüd on Euroopa mahajäetud maa.”

Ent mahajäetus, nagu me võime raamatus veenduda, pole tingimata halb. Võib-olla polegi halb, sest Vaim on ju alles. Õnnepalu kirjutab: „Maa mõjub meile nii, et me ei teagi.  Teisel maal me oleme natuke teised. Maal: mitte tingimata välismaal. Piiridel pole üldse suurt tähtsust. Ega keelel. Keel pole mingi kodumaa. Maa on. Mis võõrsil varsti meelde tuleb, on ikka maa.” Edaspidi lisab ta: „Sest maa on seal, kus on umbrohi, võililled, voolav vesi, maha maetud surnud.” Usun, et see mõte sobiks hästi kogu seda raamatut kokku võtvaks motoks. Armastus maa vastu on ikka paikade armastus.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming