Eetika, taburetiefekt ja jätkuv objektivisatsioon (vol 1)

 

Eelmise Sirbi teatrikülgedel jätkab Ott Karulin artikliga “Teatrikriitika eetika” arutelu teatrikriitika võimaluste ja piiride teemadel. Et ergutada mõttevahetust, mis siinset artiklit silmas pidades õnnestus, on Karulin kirja pannud mõned punktid, millest korralik/hea/õige teatrikriitik(a) peaks lähtuma. Arvan, et selliseid punkte võib vabalt vaadata ka kirjanduskriitika kontekstis. Sarnased, pool-mängulised, pool-tõsised reeglid pani kirjanduskriitika puhul kirja mõne aja eest siinsamas Sirbis ka Märt Väljataga – kuigi tal oli kriteeriume rohkem ning need võisid üksteisele ka vastu rääkida. Väljataga mõttearendus langes viljakale pinnale, kuna Sirp tellis selle peale lausa kirjanduskriitika-eri, kuhu saadetud materjalid vist neljale küljele ära ei mahtunudki. Seega näib teema olulisena – vähemalt nii praegust eesti teatrit kui ka kirjandust silmas pidades. Tuleb kohe ära öelda, et Karulinil paistab olevat õigus, kui ta kardab, et tema kirja pandud punkte järgides hõreneksid kriitikute read märgatavalt. Enne punktideni jõudmist räägib aga Karulin “neetud Eesti kontekstist ehk siis väiksusest”. Mõneski mõttes on see sedastus piisav vastus artiklis pisut hiljem visandatud “imaginaarse normatiivsuse” võimatusele. Kirjandust silmas pidades piisaks juba ühest Karulini punktist, et kirjanduskriitika peaaegu ära lõpetada (võib-olla Looming saaks aasta jooksul ühe, äärmisel juhul kahe numbri jagu materjali). Parafraseerin Karulini: “Inimene, kes kirjutab ilukirjandust või tegeleb ilukirjandusega mõnes muus vormis, ei tohi kirjutada kirjanduskriitikat teiste autorite või teoste kohta. Välja arvatud juhul, kui teksti juurde on märgitud tema tööandja ja ametikoht”. Siin on kaks probleemi, mõlemal üks ja sama taust. Esiteks on lõviosa eesti kirjanduskriitika kirjutajatest ja toimetajatest ise kirjanikud. Loomingu kriitikatoimetaja Indrek Mesikepp on ka tuntud luuletaja fs, Areenis töötavad Kalev Kesküla ja Veiko Märka kirjutavad samuti luulet, allakirjutanu peale ei taha mõeldagi. Siinse teksti kõrval seisab kaks arvustust, mõlemad kirjanike kirjutatud. Esimese hooga meenuvad tippudest vaid Tiit Hennoste, Alvar Loog ja Jaanus Adamson kui kriitikat kirjutavad inimesed, kes pole ise kirjutanud luuletusi, novelle või romaani (mõnelegi neist leiaks aga kenasti piiranguid teistest Karulini punktidest). Ma ei hakka üles lugema neid autoreid, kes sellisel juhul peaksid edaspidi vaikima. Sellise olukorra valguses mõjuks nõue, et teksti juurde märgitaks kriitiku suhestus arvustatavaga, halva naljana – seda teatakse enamasti nii või naa.

Kirjanduskriitika seega ei tee sellises rakursis muud, kui peegeldab Eesti olukorda. Meenub üks väheseid teravmeelseid netikommentaare, mis silme alla sattunud. See puudutas üht tol hetkel uut ministrit. Kommenteerija väljendus umbes nii: ta teadis, et parteil, kelle ridadest minister pärines, on lühike pink, aga ta ei teadnud, et tegu on taburetiga. Taburetiefekt ei puuduta seega vaid kirjanduskriitikat, vaid kogu “neetud Eesti väiksust”.  Kirjanduskriitikas väljendub see vaid olukorrana, kus asjatundjast kirjanduskriitik (kes kirjutab ainult kirjanduskriitikat) on luksus. Eestis võib sellist luksust lubada endale näpuotsaga.

Kui sai juba alustatud, siis tuleks ära märkida ka üks teine probleem, mis ikka ja jälle esile kerkib. Viimases “Vikergallupis” (Vikerkaar 2007, nr 4-5) kirjutab noorema põlvkonna üks andekamaid kriitikuid (kes on, üllatus-üllatus!, ka arvestatav luuletaja) Mihkel Kaevats nii: “Oleme parajasti sellises “kõik on tore”-nõutuses, millele suurepäraselt sekundeeriks jõuetu viisakus. Imestasin, mõnikord, millest küll kriitika hästi kirjutas: need imestamisväärsused peegeldavad minu arvates lihtsalt süvenematust ja mittesisulisust.” Tundub, et ühelt poolt kajab selles lõigus vaikselt vastu mitmete NAKi taustaga kriitikute (Urmet, Märka) jõuline “vihase” kriitiku igatsus, kus halvasti ütlemine seotakse vabakäeliselt aususega, viisakus jõuetusega. Kuid too “vihase” ja “ausa” igatsus on võib-olla seotud ihaga ühise arusaamani juhtiva objektiivsuse järele, mis liigub Kaevatsi öeldu ja Karulini öeldu taustal. Selles igatsuses objektiviseeriks kirjanduskriitika kirjanduse kirjut olukorda, kvantitatiivset ja kvalitatiivset segadikku. Kuid objektiviseeriks seda objektivisatsiooni ihaleja vaatepunktist – need raamatud, mis suurema korrastatuse ihalejale ei meeldi, võiksid pälvida üldise(ma) hukkamõistu. Minu meelest ei vasta selline lootus tegelikule olukorrale, ning sellise lootuse hoidmises peitub isegi oht. Kõigepealt üks näide, mida olen toonud ka varemalt. Eesti algupärase uudisproosa aasta 2006 oli mitme kriitiku jaoks kehvakene – ometi võib kokku lugeda ehk isegi kümme uut proosateost, mis pälvisid äärmiselt kiitvaid hinnanguid (see ei välistanud reeglina mõne teise hindaja märksa tõrjuvamat hoiakut).

Oletagem, modelleerigem olukord, et tekib keegi “vihane” kriitik, kellel õnnestub teha oma hääl kuidagi eriliselt kuuldavaks, kellel õnnestub mingil moel “Eesti Reich-Ranicki” positsiooni loomine. Loomulikult eeldatakse, et sellisel juhul jäädakse rindejoone õigele poolele. Aga kui satutakse valele poolele, kui Reich-Ranicki ütleb teda igatsenud kirjanike-kriitikute kirjutiste kohta, et need peegeldavad “süvenematust ja mittesisulisust”? Mis siis saab, kuidas sellisel moel pealesurutud objektiivsus maitseks, küsiksin ja lisaksin Lutsu apteekrihärra kombel: “Mh, ah?” A propos, too kurikuulus Lutsu eiramine kuue autori “Eesti kirjandusloos” näitab ehk imeselgesti, et ka kõige metam metakirjandus ei suuda kõmiseda objektiivselt.

Tahaksin, et siinne arutelu jätkuks (pakkudes ka välja omapoolse lahenduse, kus mitte “kõik on hea”, aga “kõigel on võime paista heana”), ja loodan, et kolleegid saadavad Sirpi sel teemal omapoolseid mõtteid ning asi ei piirdu siinse kirjutise sattumisega Loomingu “Pirnipuu” osakonda.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming